Sildiarhiiv: blogimine

boring myself back to death

Tahaks blogida nagu enne. Noh, asjadest, mis ei ole seotud raseduse või titega või mähkmete või piima või oksega. Aga see on paraku võimatu, sest ma ei puutu enam muude asjadega kokku :D Nii et kui ma mõtlen, et millest blogida praegu on variandid:

*Sellest, kuidas me täna arstil käisime.

*Mis on apteekidest saadava pakikese sees.

*Kuidas Andra meid külastas.

Arstil muuseas selgus, et Mari on TÄIEGA juurde võtnud ja saab süüa mühinal. Arst soovitas mul isegi piimadoonoriks minna, sest ilmselgelt voolab seda minust välja nagu kraanist. Nagu ma juba piisavaltki Mari lüpsilehm ei oleks. Ma isegi muidu läheks, aga ITKH on nii kaugel mu kodust ja ma ei suuda uksestki välja minna.

Arstile MINNES avastasin ma, et ma EI SAA VÄLJA. Vanker on kolmandal korrusel. Et sellega välja saada oleksin ma pidanud lapse toas riietuma, ta oleks ärganud ja nutma hakanud.

Jätnud nutva lapse siia vedelema ja minema kolmandale, haakima seal vankrikookoni raami küljest lahti ja viima raami alla.

Siis tulema viiendale, võtma röökiva lapse, viima ta kolmandale, panema kookonisse ja viima kookoniga alla.

Seejärel üritama selle kookoni koos lapsega raami otsa saada. Ma ei saanud seda üksinda sinna tühjaltki külge :D Ühesõnaga tundus see võimatu missioon ja ma helistasin kasuisale ja halasin, et ma ei saa lapsega arstile minna. Hea inimene tuli mulle appi ja viis meid autoga ära :D

Ja pärast arsti tõin ma ikka selle apteegipaki ära (sain sealt d-vitamiini, mille me JUST ostsime ka) ja siis tuli Andra külla, kes kostitas mind pomelote ja alksivaba shampaga. Jumal, kui rase ta oli. Ma ei mäletanudki, et inimesed nii rasedad olla saavad.

Ja nüüd ma võiks koristada või süüa teha või…midagi teha. Aga ei. Ma istun ja blogin ja joon coca-colat. Mis ma ikka rabelen, varsti tuleb Kardo ja võib ise süüa teha ja koristada :D

Kallid lugejad, kes ei huvitu titendusest (kui mul veel on mõni säärane alles üldse), MILLEST ma kirjutada võiks? Ma muidugi tahaks kirjutada jälle Kristiina ilublogist, aga ma ei saa inimesele niimoodi hinge sittuda, sest see pole vist tema süü, et ta nõnda loll on :( Niiet muid pakkumisi? Sest see pole minu süü ka, et ma nii igav olen.

 

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

Kuidas lapse sünd elu muudab?

Vastus sellele küsimusele on siiani see, et ega ta eriti muudagi. Okei, näiteks täna käisin ma temaga lastearsti juures, kus testiti, et ega ta kurt pole ja sinna ma ilma lapseta vaevalt, et läinud oleks eksole. Pärast seda käisime õnnepalees. Ei, ei saanud Marist mitte eba-sohilaps, vaid hoopis ametlikult sai ta endale nimeks Mari Johanna Treimann.

20131015_163814

Muutunud on näiteks see, et kui vanasti tahtsin ma lapse nuttu kuuldes võimalikult kaugele joosta, et ma seda õõvastavat heli taluma ei peaks, siis täna, kui Marilt vereproovi võeti (VARBA OTSAST, mina ka ei tahaks VARBA OTSAST VERD ANDA!) ja ta nutma hakkas, siis mul tulid endal ka pisarad silma ja ühtlasi tahtsin ma sellele arstile jalaga näkku taguda, et ta minu hoolikalt meisterdatud titele haiget teha julgeb.

Muidu on elu, nagu elu ikka enne lapse sündigi oli. Okei, veel varem käisin ma tööl kah, seda praegu ei tee eriti. Aga näiteks praegu. Mõtlen, et kas peaks enne blogima ja siis pesu kuivama panema. Ilmselgelt on näha, mis valiku ma selle suhtes tegin :D Süüa ma Kardole tegema ei hakka, sest ahjus ootab pitsa. Koristada võiks, aga tegelikult on ju kõik üsna korras ja telekast tuleb jutti mõttetuid sarju, mida vaadata. Vahepeal lähen vahin nagu psühhopaat Mari ja katsun ta peeeeeehmeid juukseid ja siis vedelen edasi. Selleks ajaks, kui ta oma silma lahti saab, on mul ainult SUUR HEAMEEL talle süüa anda, enne, kui mu tissid ära kukuvad :D Ja siis ta natukene vahib ringi, krooksub ja magab õndsat und edasi. Tahaks kirjutada, et magab lausa hambad laiali, aga siis meenus, et tal pole hambaid :(

Muutunud on see ka, et inimesed muudkui annavad mulle lilli:

20131015_163524 20131015_163531 20131015_163647

 

Aga muudest uudistest siis nii palju, et esimest korda käisime Mariga õues jalutamas ka. Ega see pikk pidu olnud, aga päris mõnus oli küll ja Marile paistis ka meeldivat:

1378103_10201324794656804_1382723800_n1385164_10201324789176667_303221607_n

Ja nüüd vedeleb mu paremal käel selline jublakas ja ma lähen panen selle pesu ikka kuivama. Mida ma ikka siin niisama aega surnuks löön.1379266_10201324788936661_395668302_n

õel Mallukas

Minu eilse hala peale, kuidas ma tahaks öökida lugedes roosamannalisi beebiblogisid, on selgunud nii mõnigi elu tõsiasi:

  • Inimesed, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada, ankeedi saada ja parooli küsida ei ole vist enne mu blogi lugenud, sest nad vist ei ole ikka veel mu huumorist aru saanud. Jah, ma võin olla veidi musta huumoriga, kas te seda siis enne tähele pole pannud? Tuleb see kuidagi üllatusena? Ja kuna te ankeedis ema-isa surma nimel vandusite, et te ei ole idioodid, aga näed, on ka neid, siis palun väga…you know what’s gonna happen
  • Võib-olla ma lihtsalt ei teagi, misasi on ÕELUS? Sest omast arust ma õel küll ei olnud, pigem lihtsalt rantisin teemal, mis mind ärritas. Vaba maa, kas pole? Kui keegi kirjutaks minust naljaka sissekande, kuidas ma aina halisen ja endal pimesi alakeha raseerin ja kogemata enda sokke täis kusen (ma vist sellest polegi siin rääkinud:D) siis andke aga takka. Ma ei tea, võib-olla olen ma lihtsalt haardkoorim eit?
  • INIMESED ON ERINEVAD. Jumal, ma ei keelagi kellelgi olla positiivne. Mu jutu point ei ole, et keegi oma blogi kinni paneks, kodus patja nutaks või veene lõikuma hakkaks. Ma ei ole hingetu inimene ja ma ei taha, et keegi minu pärast kuskil nurgas masetseks. Võib-olla ei ole ma kõige taktitundelisem inimene, aga las ma siis olen selline “õel sindrinahk”. Ma lugesin nüüd Katre enda blogi ka, kus ta kirjutab, et tema hing on nüüd haige. Eks ta kurb ole jah, et inimene nüüd kodus kassib selle pärast, mida ma kirjutasin. Päriselt. Ma ei taha kedagi kurvastada. Aga samas ajab jälle närvi see, et ma oleks selle postituse järgi nagu keegi, kes talle ennast külje alla parimaks sõbrannaks pressinud on ja nüüd teda salaja kuskil mõnitan. Olgem ausad, ma pole teda isegi näinud ja raseduse alguses tõepoolest hakkasime hoogsalt suhtlema, kuni see vaibus. Eks Katre teab ise ka, MIKS see vaibus, aga võib vast öelda, et ma mõistsin, et me pole ühte masti inimesed. Närvi ajab ka see, et mina olen nüüd õelaks kolliks tembeldatud, samal ajal kui kõik nunnut ja siirast Katret kallistada tahavad ja talle lutipudelist kummeliteed joota soovivad. Just for the sake of it, on Katre ka mulle väga nõmedasti ja halvasti öelnud (also the point, miks ma enam suhtlusaldis ei olnud). Ometi on mu padjad pisarakuivad. Samuti ei arvanud ma ometi päriselt, et ta seda postitust ei näe iial :D Tegelikult kah.

    Vastuseks tema küsimustele blogis, et mis selle point oli? Rääkisin ära, mis hingel on, see point oligi. Mis muud pointi mul ENDA BLOGISSE kirjutamisel veel olema peaks?
    Ei, ma ei taha, et sa blogimist lõpetaksid. Miks sa üldse peaksid tegema midagi, mida MINA tahan? Kas sa kujutad ette, kui paljud leiavad, et ma peaks ka oma blogi kinni panema? Oi, neid inimesi on palju. Kas ma teen seda? Ei. Miks? Sest mind ei huvita, mida teised inimesed arvavad. Kui sind teeb õnnelikuks see blogi, anna aga takka. Miks see sinu elukest peaks kõigutama, mida üks suvakas Mallukas rasedushormoode all olles märatseb?
    Minu suust ei ole see tulnud, et Katre jutt oleks mõeldud nina alla hõõrumisega. See tuli juba minu kommentaariumist ja ei olnud minu sõnad. Ma ei arva Katrest nii halvasti, et usuks, et ta päriselt inimestele, kellel jubedam sünnitus on olnud, midagi nina alla tahaks hõõruda. Seega ei ole ka see päris minu rida. Mulle käis pigem pinda see “mõtle positiivselt ja kõik ongi võluväel positiivne”, sest see on pullisitt. Tegelikult kah.

Ja üldse tahaks öelda, et kuradi MINU HING ON KA HAIGE, et on olemas inimesi, kes päriselt nuiavad mu parooli ja ronivad mulle otsapidi perse, et seda saada ja siis teevad esimese parooliga postituse lahti ja minestavad, sest MALLUKAS ON NII ÕEL! Palun, minge arenege kuskil :D Kohe täitsa tegelikult kah!

kes on Malluka lugejad?

Ma olen nüüd läbi lugenud miljon-triljon ankeeti (JAH, see on päriselt ka adekvaatne number!) ja mul on tunne, et mul on nii palju sõpru, kelle olemasolust ma ei teadnudki :D Mõnda kirja lugesin ja naersin ja mõtlesin, et kurat, kui see inimene mulle külla tuleks, siis ma kindlasti saaksin temaga mega hästi läbi, sest ta tundub AWESOME.

Mõned kirjad olid lausa nii südamlikud, et ma oleks tahtnud neile pikalt ja põhjalikult vastata, aga ma ei teinud seda. Ma ei tea miks, aga mul oli seal gmailis olles lausa pinge sees, kui mul on kõrval number, mis on üle saja ja mina hakkaks siin hullu eepost vastu kirjutama. Aga ma ütlen veelkord, et lisage mind heaga FB’is sõbralisti. Ma tean, et paljud ei viitsi kommida, aga kui teinekord on tunne, et tahaksid mulle midagi rääkida, siis oleks ju hea, kui selline võimalus olemas oleks.

Ma sain naljakaid kirju, toredate piltidega kirju (siiani kokku KUUS julget, kes trussikud teksaste peale tõmbasid! respekt jou! Ma peaks ise ka sellise pildi tegema, siis oleks aus!) ma sain kurbasid kirju, ma sain mega avameelseid kirju ja ma sain ka selliseid kirju, millele ma ei vastanud sõnagi :D

Suht naljakas, et keegi viitsib mulle täita terve ankeedi ja siis mainida, et kle, sa pole just mu lemmikinimene, aga su blogi ikka nagu loeks. Ma ei tea, ma ei eeldagi teie kõigi LEMMIKINIMENE olla, aga ei ole kuigi kaval seda parooli öeldes mainida. Sest siis mul tekib sinu suhtes teatud paranoia ja paroolist jääd sa nõnna kahjuks ilma :(

Ühtlasi kasutasin ma juhust ja ütlen “AKWARD!” selle peale, et palusin teil ema-isa surma nimel vanduda. Üsna nadi oli lugeda kümneid kirju, kus on kirjas, et “jep, mu vanemad surnud…”. Sorri, olengi selline taktitundetu teinekord. (Ükskord tegin kuskil peol omastarust lahedat “your mom” nalja ja ütlesin, et ema sul lämbub oma okse sisse. KUI SUUR on tõenäosus, et seltskonnas ongi keegi, kelle ema on oma okse kätte lämbunud on. Väike eks? Aga ometi seal seltskonnas üks säärane isend oli.. :( Vabandan nüüd tagantjärele veelkord selle noormehe ees, kuigi intsident leidis aset mingi 6 aastat tagasi).

Kes on Malluka lugejad?

Väga suur osa on rasedaid või just lapse saanud naisi, see vist ei ole üllatav. Ametite vallas jäi silma suur hulk lasteaiakasvatajaid, või inimesi, kes selleks parasjagu õpivad. Samuti oli palju juriste ja puidutöö tegijaid, milline võrratult lai haare! Veel on paljudel mu lugejatel loomaarmastus. Enamikel muidugi kodus kass, paljudel koer, ühel võrratul inimesel ka ORAV! Saate aru! ORAV! Ta saatis mulle pildi ka oma oravast, kes, põsk pähkleid täis, unistavalt aknast välja vaatab, aga ma ei julge seda praegu siia panna. Äkki inimene tahab oma oravat privaatsuses kasvatada vms. Aga ma olen sellest ajast saati Kardole rääkinud, et ma VAJAN endale oravat! Ta ei arva, et see on siiski mu vajaduste tipus :(

Naljakal kombel on mu lugejate hulgas ka kaks menti! Saate aru! Ja nad tunnistasidki üles, et nad on mendid. Ja üks lastekaitses töötav isik kah. Seega ei saagi tulevikus parooli all kirjutada, kuidas ma Mari peksan. Lucky child

Kuidas lugejad siia jõudnud on?

Enamasti vist ikka Delfist, aga väga suur osa ka Daki blogist ja Tikri blogist (keda mul muuseas oli eila au esmakordselt oma silmaga näha). Ja noh, muidugi ka Feissbuukist hitlerimammade posti peale.

Mida lugejad lugeda soovivad?

Kardo jaburdusi, trussikumiisu saagat ja Mari sündi. Tore, et MINA siin ilmas veel kedagi huvitan :(

Miks mu blogi loetakse?

Väga paljud (vähemalt 50!!) inimest kirjutasid, et loevad mu blogi lapse imetamise ajal :D Mul on hea meel, tervitan siinkohal kõiki neid, kelle rind kellegi suus on! Veel kiitsid paljud, et neile meeldib see, kuidas mind ei huvita, mida teised minust arvavad ja ma kirjutan kõigest vabameelselt.

Wait, what?! Mind huvitab küll ju, mida teised must arvavad :D Mulle lihtsalt tundub endale vähemalt, et ma kirjutan ju nii normaalset juttu, et mida erilist siin ikka minust arvata. Samas elasin ma 20 aastat teadmises, et kõikidel inimestel käib puus liigesest välja, seega ei ole ma just alati kõige kirkam kriit karbis.

Aga selle külje pealt küll, et kui ma mõtlen, et kuskil istub keegi, kes mu blogi loeb ja siis räägib sõbrannadele, et ISSAND kui mõttetu ja loll see Mallukas ikka on. No TÕESTI ei huvita :D Võib-olla kõigutaks see mind rohkem, kui ma reaalselt pealt näeksin sellist vestlust vms, aga ma isegi ei mõtle tavaliselt sellele, et ma võin kellelegi mitte meeldida. Ma tundun endale küll üsna mõnus…I love myself…

Et siis, ärge pliis olge pahased, et pidin teile vastama nõmeda copy-paste kirjaga. Mu HING oleks vastanud rohkem, aga mu füüsiline keha on paistes ja sinikaid täis ja veenid ära sorgitud ja jõuetu :D
Ja Kardo tänab ka kõikide miljonite tervituste eest! Ja kassid. Ja Mari, kuigi palub edastada soovi, et teda mitte kutsuda kõhubeebiks, sest siis me mõlemad peame endale kurku oksendama.

NÄIDE, millist ankeeti MITTE saata:

Nimi: Lea (mitte, et Lea nimelised ei tohiks kirjutada, võtsin suvalise näite :D)

Kes sa oled: Inimene.

Kuidas sa mu blogi leidsid: Ei mäleta.

Millised postitused sulle kõige rohkem mokkamööda on: Kõik.

Miks sa mu parooli tahad? Et lugeda.

Vannu ema-isa surma nimel, et sa ei hakka mu hinge sittuma selle informatsiooniga, mida sa salajaste postituste alt leiad. Ok.

Kas sulle meeldib Family Guy?  Ei.

Kas sul on kodus loomi? Kass.

Lihtsalt mainin, et võid siis ka mitte üldse oma aega raisata. Nats naljakas on selliseid ankeete saada :D

I’M ALIVE!

Praeguse seisuga olen läbi lugenud 426 ankeeti (need ainult gmailis, FB’i lehe omi ei lugenud kokku) ja katsun vahepeal arglikult käega, et kas mu silmadest juba jookseb verd?

Ma ei mäleta, millal mul viimati NII pingeline olla oli :D Ma oleks tahtnud ju kõikidele kohe vastata, aga ankeedid tuli ju läbi ka lugeda ja osad Kardole ette lugeda ja siis naljakaid pilte arvutisse seivida ja TEGELIKULT jõudsin ma täna veel kasuisa sünnipäevalgi käia ja ühe loo Nipiraamatusse valmis kirjutada ja Delfi beebiblogi valmis vorpida ja nüüd on lugu nii, et kell on varsti KAKS ja mina olen ikka üleval! Mina, kes ma juba kell 11 koomaunne vajun. Aga vähemalt on HETKEL kõikidele kirjadele vastatud!

Hauda see blogi mind ajab! HAUDA!

Mitte, et nüüd eriliselt kurb oleks lugeda mitusadat kirja, kus kõik mind komplimenteerivad ja kiidavad. Ma reaalselt mõtlesin, et peaks need välja printima ja sita tuju korral lugema hakkama vms. Aga kuhu ma tahtsin oma halaga jõuda:

SUURED TÄNUD TEILE! Mulle tõesti meeldis väga enda lugejatega nn “tutvuda” ja need, kes kirjutasid, et nad nagu teaksid mind päriselt ja tahaks mulle tänaval tsau öelda, siis öelge jah! Või noh, pigem öelge mulle kohe tsau, kui saadate mulle pärast creepy kirja “ma nägin sind rimis…”. Siis ma võin hakata kartma, et sa oled kirvemõrtsukas :(

Kuigi jah, suht imelik oleks vist endal ka võõrast tänaval tervitada, aga ma ei tea. Tulge külla siis näiteks? Ausalt, mulle hakkasite ka KÕIK TE, kes te ankeedi mulle saatsite, meeldima. Ok, mõned intensiivsemalt, kui teised, aga noh, mis iganes :D Ma kohe tunnen, et ma klapiks nende inimestega ja mul pole uute houmide vastu midagi. ERITI rasedate uute houmide vastu, sest neid mul väga pole. Nii et ärge peljake – tulge külla (mõni lugeja on käinud, ausalt kah :D) või lisage mind FB sõbraks ja siis puhuge minuga juttu vms. (Mõistsin nüüd, et kõlan nagu megasõbratu eit, kes anub inimesi endaga suhtlema, seega lõpetan :( )

Ja ma homme kirjutan pikemalt statistikast, mida ma vaikselt ankeete lugedes tegin ja homme teen soovipostituse kah ära, sest on soovinädal ja nüüd ma jälle teen ju sohki, sest ei kirjuta soovitud teemal. Oh mind vana põrgulist.

Aga ok, ma PEAN magama minema, sest ma olen väeti ja hädine naine. HEAD ÖÖD, kallid põdrad!

UUS PAROOL

Kuna ma tahaks jagada palju-palju asju, aga ma lihtsalt vahepeal olen pussy, siis ma lihtsalt pean tegema uue parooli. Et ma saaksin rahumeeli teiega jagada oma mineviku- ja tulevikuseikasid, siis paratamatult olen ma sunnitud teid, kalleid lugejaid, natukene läbi rõnga hüppama panema, kui nii on kena öelda.

Ma ei taha üldse olla mingi douche, et fafa, ma nii gangsta vend oma laheda eraeluga, et nüüd kirjutage mulle luulekogu, et parooli saada, aga paratamatult kirjutan ma nii eraelust, kui üks inimene seda teha saab. Ja teada-tuntud on tõde, et pool (kui mitte rohkem) inimkonnast on rämedad munnid. Täitsa ausalt kohe. Et eraldada terad sõkladest või munnid hurmavatest kaunitaridest, siis tuleb nüüd minu salapostide lugemiseks teha järgnevat – täita ankeet!

Esiti kartsin, et no jumal, kes viitsiks hakata MINU BLOGI lugemise pärast nüüd mingit ankeeti täitma ja enda aega raiskama ja siis ei loe lõpuks mu blogi enam keegi. Siis aga mõistsin, et kui inimene ei viitsi isegi väikest inffi mulle enda kohta anda, et mu parooli saada, siis fuck it, ta ei olegi seda väärt ja ei peagi lugema mu blogi.

Ankeet ise on siis järgmine:

Nimi: Noh, kena oleks inimese nime teada, eksole.

Kes sa oled: Millega sa tegeled? Sa ei pea oma kontori aadressi mulle ütlema, aga võid ju mainida, et kas sa oled õpilane (mida sa siis õpid?) või kellena töötad.

Kuidas sa mu blogi leidsid: Ehk siis, mis tuuled sind siiapoole toovad, võõras?

Millised postitused sulle kõige rohkem mokkamööda on: See on lihtsalt selle jaoks, et näha, mis inimesi siinmail huvitab. Ei ole ment, ei ole.

Miks sa mu parooli tahad? MENT OLED VÕI?!

Vannu ema-isa surma nimel, et sa ei hakka mu hinge sittuma selle informatsiooniga, mida sa salajaste postituste alt leiad. Just do it. VANNU!

Kas sulle meeldib Family Guy?

Kas sul on kodus loomi?

Kardo tahtis ka, et ankeediga võiks manuses olla paljas pilt endast, et ta saaks siis otsustada, kas inimene on väärt mu blogi lugema ja ühtlasi saaksin ma siis seda hiljem ära kasutada, kui keegi mind dissida otsustab, aga ma ütlen kohe ära, et see pole must have punkt. Aga kui sa väga tahad Kardole rõõmu valmistada, siis võid selle manusesse panna.

KES ON ANKEEDI TÄITMISEST VABASTATUD?

  1. Kui ma sind reaalselt tean, olen oma silmaga näinud ja käega katsunud.
  2. Kui sa oled mulle juba nii ilusa ja kauni kirja kirjutanud, kus sa enamikke neid punkte juba täitnud oled, siis ole inimene, kopi see lihtsalt ja pane uuesti teele. Kaks korda sa sama rada läbima ei pea, kui juba nõnna palju vaeva oled näinud (ja selliseid on ka päriselt hästi palju, kes mulle ilusa ja pika kirja kirjutavad, kus nad täpselt räägivad, kuidas nad siia sattusid ja mis inimesed nad on).
  3. Kui sa saadad mulle endast pildi, kus sul on trussikud teksaste peal. See juba tõestab su pühendumust :D

Et siis…Jah. Mis ma enam nõuda oskan. Paroolisoovid palun panna teele aadressile mariannkaasik@gmail.com, pealkirjaga ANKEET MALLUKA BLOGISSE. Ärge siis pange pahaks, et kui ma teie kauni ankeedi peale vastan ühelauseliselt oma blogi parooli, kui te selle kadalipu läbite. Ma TAHAKS teile midagi ilusat vastata, aga ma eeldan, et neid ankeete tuleb noh… üle kümne. Seega ma ei jõua. Ma olen rase ja jõuetu naine.

Aga lähiajal on parooli all oodata aussi lugusid, trussikumiisu saaga jätku, sünnituslugusid (kunagi pean ma ju selle eluka kätte saama ja ma olen kindel, et see on gross ja veel enam olen ma kindel selles, et ilma paroolita ma küll ei tunnista, et ma ennast täis sittusin).

Tänud kõikidele, kes viitsivad mu ankeedikadalippu läbida, laav juu!

mida ma selle parooliga teen?

Ma olen enne siin suure suuga öelnud, et annan parooli kõikidele, kes seda küsivad. Enam ei tahaks.

Ma ei tea, kas hakkas mulle vastu see, et mu “salajuttusid” saavad kõik lugeda, või see, et neid saavad lugeda inimesed, kes parooli saamiseks saadavad mulle kirja “Parooli?”.

Ei, ma ei oota mingisugust eepost, et mu parooli saada. Ma ei arva, et ma olen mingi mega imeinimene, kellel on nii põnev ja glamuurne elu, et ma saaksin nõuda inimestelt dokumendikoopiat, et mu salapostitusi lugeda vms. Lihtsalt, tundub nagu natuke kurb, et inimene viitsib pingutada nii palju, et kirjutab: “Tere, loen su blogi, palun parooli!”.

Jah, ma saan ise ka aru, et sa loed mu blogi. Ilmselgelt onju :D Aga vanasti ma elasin kuidagi naiivsuses, et küllap mu blogi loevadki ainult need, kes minu vaadetega nõustuvad ja kes mind salaja tegelikult ei vihka. Iga päev aina veendun selles, kui rumal oli sellist asja üldse eeldada. Ja noh, kui keegi mind ikka põlastab, siis ta võib ju vabalt kirja saata, et kle köhi parooli, mina köhin ja siis ta kasutab seda kuidagi minu vastu ära, eksole.

Täna mul tuligi selline veits paranoia. Kellele ma üldse enda parooli olen andnud? Mis nad sellega teevad? Mis ma nüüd tegema pean? Panen uue parooli ja annan seda ainult inimestele, kes täidavad selle jaoks mingisuguse ankeedi?

A’la nimi, vanus, kust sa mu blogi leidisid, MIDA SA MU HINGEST TAHAD?!, mis homme teed ja mis su ema nimi ja mobiilinumber on? Noh, nii igaks petteks?

Nahui noh.

Ma ei tea, miks ma kartma hakkasin, aga hakkasin. Mida nüüd teha?

5443656_460s_v1

soovinädal

Ma olen nii blank, et see nädal saab olema selline süsteem: kõige esimene kommenteerija saab valida mu järgmise postituse teema ja mina üritan siis anda endast parima, et sellest kirjutada. Kui üks teema on juba olemas, võite muidugi edasi ka pakkuda, ehk mõni on selline, millest endalgi kohe ON midagi kirjutada!

Nii et esimene kommentaator saab teema valimise au endale – ja läkssiiimeee!

Lõpetuseks pilt veinitusarmide kohta:

45966_10151726607538768_1738169623_n