Tag Archives: blogimine

Kaitstud: Mallu märatseb: “Have we met?”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

2S8A2774 2S8A2780 2S8A2786 2S8A2811

Kaitstud: Elan raevu välja

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

boring myself back to death

Tahaks blogida nagu enne. Noh, asjadest, mis ei ole seotud raseduse või titega või mähkmete või piima või oksega. Aga see on paraku võimatu, sest ma ei puutu enam muude asjadega kokku :D Nii et kui ma mõtlen, et millest blogida praegu on variandid:

*Sellest, kuidas me täna arstil käisime.

*Mis on apteekidest saadava pakikese sees.

*Kuidas Andra meid külastas.

Arstil muuseas selgus, et Mari on TÄIEGA juurde võtnud ja saab süüa mühinal. Arst soovitas mul isegi piimadoonoriks minna, sest ilmselgelt voolab seda minust välja nagu kraanist. Nagu ma juba piisavaltki Mari lüpsilehm ei oleks. Ma isegi muidu läheks, aga ITKH on nii kaugel mu kodust ja ma ei suuda uksestki välja minna.

Arstile MINNES avastasin ma, et ma EI SAA VÄLJA. Vanker on kolmandal korrusel. Et sellega välja saada oleksin ma pidanud lapse toas riietuma, ta oleks ärganud ja nutma hakanud.

Jätnud nutva lapse siia vedelema ja minema kolmandale, haakima seal vankrikookoni raami küljest lahti ja viima raami alla.

Siis tulema viiendale, võtma röökiva lapse, viima ta kolmandale, panema kookonisse ja viima kookoniga alla.

Seejärel üritama selle kookoni koos lapsega raami otsa saada. Ma ei saanud seda üksinda sinna tühjaltki külge :D Ühesõnaga tundus see võimatu missioon ja ma helistasin kasuisale ja halasin, et ma ei saa lapsega arstile minna. Hea inimene tuli mulle appi ja viis meid autoga ära :D

Ja pärast arsti tõin ma ikka selle apteegipaki ära (sain sealt d-vitamiini, mille me JUST ostsime ka) ja siis tuli Andra külla, kes kostitas mind pomelote ja alksivaba shampaga. Jumal, kui rase ta oli. Ma ei mäletanudki, et inimesed nii rasedad olla saavad.

Ja nüüd ma võiks koristada või süüa teha või…midagi teha. Aga ei. Ma istun ja blogin ja joon coca-colat. Mis ma ikka rabelen, varsti tuleb Kardo ja võib ise süüa teha ja koristada :D

Kallid lugejad, kes ei huvitu titendusest (kui mul veel on mõni säärane alles üldse), MILLEST ma kirjutada võiks? Ma muidugi tahaks kirjutada jälle Kristiina ilublogist, aga ma ei saa inimesele niimoodi hinge sittuda, sest see pole vist tema süü, et ta nõnda loll on :( Niiet muid pakkumisi? Sest see pole minu süü ka, et ma nii igav olen.

 

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

Kuidas lapse sünd elu muudab?

Vastus sellele küsimusele on siiani see, et ega ta eriti muudagi. Okei, näiteks täna käisin ma temaga lastearsti juures, kus testiti, et ega ta kurt pole ja sinna ma ilma lapseta vaevalt, et läinud oleks eksole. Pärast seda käisime õnnepalees. Ei, ei saanud Marist mitte eba-sohilaps, vaid hoopis ametlikult sai ta endale nimeks Mari Johanna Treimann.

20131015_163814

Muutunud on näiteks see, et kui vanasti tahtsin ma lapse nuttu kuuldes võimalikult kaugele joosta, et ma seda õõvastavat heli taluma ei peaks, siis täna, kui Marilt vereproovi võeti (VARBA OTSAST, mina ka ei tahaks VARBA OTSAST VERD ANDA!) ja ta nutma hakkas, siis mul tulid endal ka pisarad silma ja ühtlasi tahtsin ma sellele arstile jalaga näkku taguda, et ta minu hoolikalt meisterdatud titele haiget teha julgeb.

Muidu on elu, nagu elu ikka enne lapse sündigi oli. Okei, veel varem käisin ma tööl kah, seda praegu ei tee eriti. Aga näiteks praegu. Mõtlen, et kas peaks enne blogima ja siis pesu kuivama panema. Ilmselgelt on näha, mis valiku ma selle suhtes tegin :D Süüa ma Kardole tegema ei hakka, sest ahjus ootab pitsa. Koristada võiks, aga tegelikult on ju kõik üsna korras ja telekast tuleb jutti mõttetuid sarju, mida vaadata. Vahepeal lähen vahin nagu psühhopaat Mari ja katsun ta peeeeeehmeid juukseid ja siis vedelen edasi. Selleks ajaks, kui ta oma silma lahti saab, on mul ainult SUUR HEAMEEL talle süüa anda, enne, kui mu tissid ära kukuvad :D Ja siis ta natukene vahib ringi, krooksub ja magab õndsat und edasi. Tahaks kirjutada, et magab lausa hambad laiali, aga siis meenus, et tal pole hambaid :(

Muutunud on see ka, et inimesed muudkui annavad mulle lilli:

20131015_163524 20131015_163531 20131015_163647

 

Aga muudest uudistest siis nii palju, et esimest korda käisime Mariga õues jalutamas ka. Ega see pikk pidu olnud, aga päris mõnus oli küll ja Marile paistis ka meeldivat:

1378103_10201324794656804_1382723800_n1385164_10201324789176667_303221607_n

Ja nüüd vedeleb mu paremal käel selline jublakas ja ma lähen panen selle pesu ikka kuivama. Mida ma ikka siin niisama aega surnuks löön.1379266_10201324788936661_395668302_n

õel Mallukas

Minu eilse hala peale, kuidas ma tahaks öökida lugedes roosamannalisi beebiblogisid, on selgunud nii mõnigi elu tõsiasi:

  • Inimesed, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada, ankeedi saada ja parooli küsida ei ole vist enne mu blogi lugenud, sest nad vist ei ole ikka veel mu huumorist aru saanud. Jah, ma võin olla veidi musta huumoriga, kas te seda siis enne tähele pole pannud? Tuleb see kuidagi üllatusena? Ja kuna te ankeedis ema-isa surma nimel vandusite, et te ei ole idioodid, aga näed, on ka neid, siis palun väga…you know what’s gonna happen
  • Võib-olla ma lihtsalt ei teagi, misasi on ÕELUS? Sest omast arust ma õel küll ei olnud, pigem lihtsalt rantisin teemal, mis mind ärritas. Vaba maa, kas pole? Kui keegi kirjutaks minust naljaka sissekande, kuidas ma aina halisen ja endal pimesi alakeha raseerin ja kogemata enda sokke täis kusen (ma vist sellest polegi siin rääkinud:D) siis andke aga takka. Ma ei tea, võib-olla olen ma lihtsalt haardkoorim eit?
  • INIMESED ON ERINEVAD. Jumal, ma ei keelagi kellelgi olla positiivne. Mu jutu point ei ole, et keegi oma blogi kinni paneks, kodus patja nutaks või veene lõikuma hakkaks. Ma ei ole hingetu inimene ja ma ei taha, et keegi minu pärast kuskil nurgas masetseks. Võib-olla ei ole ma kõige taktitundelisem inimene, aga las ma siis olen selline “õel sindrinahk”. Ma lugesin nüüd Katre enda blogi ka, kus ta kirjutab, et tema hing on nüüd haige. Eks ta kurb ole jah, et inimene nüüd kodus kassib selle pärast, mida ma kirjutasin. Päriselt. Ma ei taha kedagi kurvastada. Aga samas ajab jälle närvi see, et ma oleks selle postituse järgi nagu keegi, kes talle ennast külje alla parimaks sõbrannaks pressinud on ja nüüd teda salaja kuskil mõnitan. Olgem ausad, ma pole teda isegi näinud ja raseduse alguses tõepoolest hakkasime hoogsalt suhtlema, kuni see vaibus. Eks Katre teab ise ka, MIKS see vaibus, aga võib vast öelda, et ma mõistsin, et me pole ühte masti inimesed. Närvi ajab ka see, et mina olen nüüd õelaks kolliks tembeldatud, samal ajal kui kõik nunnut ja siirast Katret kallistada tahavad ja talle lutipudelist kummeliteed joota soovivad. Just for the sake of it, on Katre ka mulle väga nõmedasti ja halvasti öelnud (also the point, miks ma enam suhtlusaldis ei olnud). Ometi on mu padjad pisarakuivad. Samuti ei arvanud ma ometi päriselt, et ta seda postitust ei näe iial :D Tegelikult kah.

    Vastuseks tema küsimustele blogis, et mis selle point oli? Rääkisin ära, mis hingel on, see point oligi. Mis muud pointi mul ENDA BLOGISSE kirjutamisel veel olema peaks?
    Ei, ma ei taha, et sa blogimist lõpetaksid. Miks sa üldse peaksid tegema midagi, mida MINA tahan? Kas sa kujutad ette, kui paljud leiavad, et ma peaks ka oma blogi kinni panema? Oi, neid inimesi on palju. Kas ma teen seda? Ei. Miks? Sest mind ei huvita, mida teised inimesed arvavad. Kui sind teeb õnnelikuks see blogi, anna aga takka. Miks see sinu elukest peaks kõigutama, mida üks suvakas Mallukas rasedushormoode all olles märatseb?
    Minu suust ei ole see tulnud, et Katre jutt oleks mõeldud nina alla hõõrumisega. See tuli juba minu kommentaariumist ja ei olnud minu sõnad. Ma ei arva Katrest nii halvasti, et usuks, et ta päriselt inimestele, kellel jubedam sünnitus on olnud, midagi nina alla tahaks hõõruda. Seega ei ole ka see päris minu rida. Mulle käis pigem pinda see “mõtle positiivselt ja kõik ongi võluväel positiivne”, sest see on pullisitt. Tegelikult kah.

Ja üldse tahaks öelda, et kuradi MINU HING ON KA HAIGE, et on olemas inimesi, kes päriselt nuiavad mu parooli ja ronivad mulle otsapidi perse, et seda saada ja siis teevad esimese parooliga postituse lahti ja minestavad, sest MALLUKAS ON NII ÕEL! Palun, minge arenege kuskil :D Kohe täitsa tegelikult kah!