lugu sellest, kuidas ma ehitusbrigaadiks hakkasin

Nagu te kõik teate, oleme me mõnda aega juba õndsalt Õismäel elanud. Kuigi saunamajake seisab tühi, kui hariliku eestlase rahakott, ei olnud me kumbki seal koristamas ega sorteerimas käinud. Kuigi oleks pidanud kokku kraamima ju Kardo asjad ja minu asjad, mis ma sinna tassinud olin. Ühesõnaga tuli see teha üürnikukõlbuliseks.

Kuna alguses oli Õikalgi tegemist omajagu ja nädalavahetused läksid mööda kallistades ja voodis vedeledes, siis ei saanud me kohe kuidagi hakkama sinna Männikule minemisega. Sel nädalavahetusel me seda ometi tegime ja Kardo oli NIII FREAKING STRESSED OUT.

Ta on mul selline, et ta tahab, et kõik oleks väga hästi tehtud. Mina, seevastu, aga olen rahul, kui kõik on lihtsalt…tehtud :D Seega ei saanud ma aru tema paanikast, kui ta jauras midagi praost põrandas või vähekestest värvipritsmetest. Keda sellised pisiasjad siin ilmas ikka huvitavad? Mind igatahes mitte :))

Igatahes ei suutnud Kardo seal kuigi palju korda saata, sest teda juba stressas out see, et ta värvis aknalauad ära ja siis me põgenesime ruttu-ruttu koju, Õismäele, tagasi, kus ta ei pidanud mitte midagi värvima ja enda kalleid närve kulutama.

Mulle aga meeldib ju meisterdada. Ja mulle meeldib Total Makeover Home Edition :D Seega võtsin ma Sannul kratist kinni ja ütlesin talle, et esmaspäeval lähme meie Männikule ja teeme selle kuradi sauna nii korda, et kalli Kardo närve säästa (ühtlasi seetõttu, et me saaks selle välja üürida enne seda, kui Mari ülikooli läheb, või strippariks hakkab, või mida iganes ta oma eluga edaspidi teha soovib).

BEFORE:

Nagu näha, siis on need pildid tehtud siis, kui mina seal sees veel elasin oma kassiarmeega. Kuna aga nõnda ei ole sobilik ühte majakest üürile anda, siis lendas laivi brigaad MalSan! Või SanMal. Või rase naine ja tema fabuloosne sõber!

Alustasime juba varakult. Mina tegin siin teadupärast kodus Kardole hommikusöögi, siis läksin Sannuga K-Rautasse ja nõnda läksimegi Männikule, kus värvisime ära KÕIK puidust asjad, mida me leidsime. Alguses ühte lauda lihvisime, aga asiis andsime alla, sest see tundus lamp :)) Ja koristasime ja koristasime ja koristasime, sest viimane kord suutis Kardo selle suure vaiba üles kiskuda ja jätta saunamajja vot sellise laga:

Ja kui ma nüüd ÜDINI aus olen, siis kui ma Männikult kassidega lahkusin, siis ma jätsin südamerahuga nende toidunõud sinna ja tulemus oli säärane :D

Andke andeks, et ma sellise jubeda pildi siia panen, aga see on rohkem nagu endale karistuseks ja häbipostiks, et ma enam elus säärast viga ei teeks. Annan endast igatahes parima, olles ennast nüüd avalikkuse ees häbistanud :D

Ühesõnaga, alustasime siis mõlemast lauast, mida me noh, nats lihvisime ja muudkui värvisime:

See kirjutuslaud oleks lõpuks olnud IDEAALNE, aga kapinupud, mis ma talle ostsin, osutusid liiga lühikeste kruvidega olevat ja seibe meil ka ei olnud ja tegelikult ma ei tea, mida ma räägin, sest ma lähtun praegu ainult Sannu antud informatsioonist. Ta oli meil see teadjam pool, ma tahtsin ainult värvida! Eks tuleb sinna mingi muu lahendus leida.

Aga ühesõnaga, lõpuks oli olukord säärane: AFTER

Meeleolu loomiseks tegime veel kaminasse ka tule ja…No ÖELGE, et see ei ole võrratu tulemus ühe 9. kuud raseda naise poolt? JULGEB KEEGI ÖELDA VÕI?!

Ja nüüd tuleb ainult boiler ära parandada ja uus üürnik, sind ootab saunamajake männikul. Vaglad võtsin kaasa.

 

Advertisements

kummut before and after

 

Soovinädal: minu viimase aja suurim feil

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Kolmas soovinädala postitus on siis teie ees ja see räägib mu viimase aja suurimast feilist . Hakkame siis aga pihta.

Te kindlasti mäletate, kuidas ma siin vingusin, et kummutit on vaja. Liis halastas ja andis kummuti, aga täispuit kuidagi nagu ei sobinud mu elutuppa ja ma otsustasin, et asi siis seda ära peitsida ei ole. Tulemuseks – minu viimase aja suurim feil!!!

Selline oli siis kummut esiti. Täitsa adekvaatne, täispuidust kummut.

Et asju saaks peitsida, tuleb neilt enne lakk maha lihvida. See tundus mulle imelihtne olevat. Seega jätsin jalga mustad teksad ja tumesinise pluusi ja hakkasin lihvima. Väsisin esimese 3 sekundiga.

Ühtlasi täitus terve esik imepeenikese tolmupuruga, mille sees Joosep püherdamaskäis. Nii igaks juhuks.

Pärast 6 minutilist lihvimissessiooni arvasin ma, et küllap nüüd on piisavalt lihvitud ja hakkasin peitsima. Nagu te näete, siis ei läinud see üldse nii ühtlaselt, kui ma hinges lootsin.

Samuti eeldasin ma, et VEE põhjal tehtud peits tuleb käsi pestes ka nahalt maha. Guess again.

Erkpunane on ju moes? Ma käisin niimoodi süüa ka ostmas jaüsna häbi oli :(

Mis siis muud, kui lihvisin ja peitsisin veel. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Tulemus ikka sama.

Et peits kiiremini kuivaks, kasutasime vahepeal fööniabi :D

Ja nüüd on see kummut sellisena mu esikus PÄEVI vedelenud. Sest ma ei oska ega viiiitsi seda õigesti teha. Aga täna panen Kardo peitsima, ehk on tal rohkem viitsimist.

kassimajad, kummutid, sushi ja haiglakotid

Lõpuks võtsin ennast täna kokku ja hakkasin kassimaja edasi ehitama. Ma oleks kindlasti veel jokutanud, aga Sander lubas külla appi tulla ja seetõttu pidin ka mina ükskord lõpetama selle palja perssega mööda korterit ringi jooksmise ja tegudele asuma.

Panin siis püksid jalga ja kukkusin meisterdama, kuni minuga ühines Sander, kes usinalt mind abistas. No ütleme nii, et Reeda sugused perfektsionistid me ei ole, aga hakkama saime. Ma ei tea, mitu meetrit mu käenahka sinna puu külge nüüd kuuma liimiga sai, aga omajagu kindlasti. Mis siin ikka, ilusad asjad nõuavad ohvreid ja VALMIS SEE SINDRINAHK ON! Kurg sobib sinna peale kui valatud

Ega Sander ainult kassimaja ehitama tulnud, tal olid muud üllad eesmärgid ka. Nimelt halastas Liis lõpuks mu peale ja andis mulle kummuti. Halle freaking luuja oskan ma vaid selle peale kosta. Ja noh, tänud ka muidugi! See tuli kuidagi Nõmmelt siia transportida, seega laenasime kasuisa autot ja Sander tassis selle mehelikult Õikale. Daamilikult aitas teda üles kandmisel Petra, kes sellest eriti vaimustuses ei olnud, et peab orjatööd tegema, aga kuidas siis mina nõnda intiimses olukorras kummutit tassima peaks, AH?

Ühesõnaga, mul on nüüd kummut kah! Selle omastas kohe Joosep ära ja vaene Kurg on hetkel hädas, sest ta tahaks sahtleid lahti teha, aga ei jõua :(

Pärast rasket tööd lootsime endid premeerida sushiga. Ma olin kunagi ostnud endale Minuvalik.ee’st Satori Sushi voucheri, mida ma olin kaks korda varem ka üritanud lunastada. Mõlemad korrad öeldi mulle väga tugevas aktsendis: “Njet, njet, tjäna sushi ei saa, mjeil palju klient!” Teine kord lisati, et teisipäeval või kolmapäeval on see õnnis hetk, kus ka mina võin endale sushit koju tellida. No selge. Kuna on teisipäev ja päev läbi rasket tööd tehtud, tellisime me umbes kell pool neli sushi ära. Poole seitsmeks.

Esiteks võttis vastu paduvenelasest naisterahvas, kes ei saanud sõnagi aru, mida ma soovin ja otsis paaniliselt kedagi, kes riigikeelt kõneleks. Üks kena meesterahvas tõesti seda kunsti valdas ja pani mu soovi koos aadressiga kirja. Mainis veel, et võib minna pool tundi kauem, et kas see on okei. Ütlesin, et on ja lootsin hiljemalt kell 7 kahe suupoolega sushit süüa.

Sittagi.

Veidi poolt kaheksat helistasin siis esmakordselt neile ja ütlesin, et ilgelt vahva oleks süüa ka saada. Mees vabandas ette-taha ja lubas kullerile helistada, ning koheselt minuga uuesti ühendust võtta. Umbes 7.45 helistasin mina uuesti, mees ütles, et kuller on all. Selge.

7.50 helistasin taas ja küsisin, et kas kuller on ehk mu maja ette hinge heitnud, või mida ta täpsemalt mu maja ees teeb, et mina küll ei näe kedagi ja keegi polnud ka alt kella lasknud. Lubas uuesti kullerile helistada.

Kell 8: “Kjuller on kohe seal! Aga mis teie aadress oli?”

Ütlesin mehele uuesti enda aadressi. Pärast lühikest vestlust kulleriga väitis viimane, et on pool tundi mu maja ees seisnud ja kella lasknud, aga iga kord võtab vastu mingi venelane, kes ei taha miskipärast sushit. NO TULE JUMAL APPI?! Miks ta siis seda vaest venelast aina pommitas oma kella laskmisega? POOL TUNDI? Kas ta lootis, et pärast kümnendat tilinat muutuv vihane sushit vihkav mees äkitselt minuks? Miks ta ise oma ülemusele ei helistanud ja öelnud, et siin ei asu ühtegi suhsilembelist eite, et ehk on mingi probleem? Ei. Kuller “seisis pool tundi maja ees ja muudkui lasi kella korterile 28.” Jah…

No siis selgus, et kuller oli siiski aadressiga eksinud, lausa 17 maja jagu! Ja selle 17 maja vahemaa läbimiseks läks tal veel 20 minutit, mille jooksul suutsin ma veelkord helistada sinna kuradi Satori Sushisse, et nentida neile, et ma ikka veel endiselt nälgin.

Mul hakkas sellest mehest juba kahju. Ta lubas mulle, et hommepäev vahetavad nemad kulllerit ja tema ei saa aru, milles on probleem ja üldse mis toimub ja läks nii kurvahäälseks, et kartsin, et mees puhkeb teisel pool toru nutma. Ja siis helises alt kell! SUSHI SAABUS! Ainult kaks tundi hiljem! Halleluuja!

Üles tulid kaks noort – üks nagla välimusega noormees ja miskipärast oli temaga kaasas ta pruta. Ma mainisin, et olen sushit kõigest kaks tundi oodanud ja ma loodan siiralt, et nad ei eelda, et ma maksan neile viis eurot selle eest, et ma NÄLGIMA PEAN! Ma olen RASE NAINE! Ma ei taha sekunditki nälgida!

Nagla poiss vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja.

“Viis juuro!”

Ütlesin, et palun kontakteerugu oma juhatajaga, mille peale poiss ütles hoopis: “See on siis kõik…” ja lahkus kurvalt.

Aga sushi, vot see oli hea :D Ei teagi, kas see TUNDUS hea, sest ma olin nälgas, aga nüüd on alles vaid viimased tükid Kardot ootamas.

Tule mulle jumal appi, mis päev!

Edit: Unustasin mainida, et kui juba kummut siin oli, siis tahtsin sinna titeriideid laduda, aga ei osanud neid kuidagi sorteerida ja hoopis panin kokku haiglakoti (eriti ei osanud), aga seda näitan teile homme :(

DIY või LTT – kuidas meisterdada kassimaja

Kunagi ammu leidsin ma internetist õpetuse, kuidas teha ise kassimaja. Ma olen vist sada korda maininud ka, et ma olen suur meisterdamise fänn. Ainuke probleem on see, et mu TAHE on suur, aga viitsimine ja täpsus jätavad soovida.

Meistrimees oli mul õnneks varnast võtta – ei, mitte Kardo, vaid hoopis My, kes hea meelega mulle appi tuli. Näitasin talle linki ja ühtäkki oligi ta juba siin, vajalikud tükid kaasas, ning kukkus meisterdama. Ma ikka aitasin ka vahepeal – noh, hoidsin mingit tükki püsti, või otsisin kadunud kruvisid :D

Lõpuks panime maja paika – ta oli natukene ebastabiilne, seega puurisime ta otsapidi veel sektsiooni külge kah. Maja katusel kasutasime ära kunagisest kassipuust jäänud pesakasti. Joosep kiitis ehitise koheselt heaks ja vallutas selle koha mitmeks päevaks.

Kuid ega maja selliseks jääda saanud! See tuli ju katta köite ja riidega. Selles osas My mind enam aidata ei viitsinud ja mina mõtlesin, et noh, KUI raske see ikka olla saab?! Järgnevad kaks pilti näitavad siis minu skilli meisterdamises. Entusiasm on suur, aga teostus kehvake :D

 

Kogu aeg mõtlesin, et ma KOHE KOHE tegelen sellega, aga nagu kuidagi ei jõudnud selleni. Ikkagi rase naine eksole! Ja nagu näha, siis minu enda tegemine, ehk DIY feilis. Kui DIY’d feilivad, tuleb kasutusele võtta LTT – lase teisel teha. Uueks “teiseks” ostus Reet, kellest ma olen siin enne ka kirjutanud. Mõtlesin, et kui inimene oskab toolil katet vahetada, voodit ja diivanit EHITADA, siis oskab ta ka kindlasti ilusamaks teha ühte kassimaja. Vastutasuks pakkusin ma talle harukordset võimalust tasuta ühistranspordiks Tallinnas, aga kuna see on kindlasti ebaseaduslik diil, siis sellest ma enam ei räägi!

Reet tuli minuga isegi kangapoodi kaasa ja aitas osta uue katte, mis ei näe välja nagu vanaema talvekittel ja samuti assisteeris köievalikul. See tehtud, saime meisterdama hakata. Kui ma ütlen, et saime meisterdama hakata, siis tegelikult meisterdas ikka esiti tema. Mina kandsin talle vett ja actimeli ja kohvi ja pitsat ette, et tööloomal energiat jätkuks.

Lõpuks läks Reet ikka oma koju ja mina pidin majaga üksinda edasi jamama. Õnneks olin ma lõpuks isegi vaadanud, et mida see Reedake seal pusib, muidu ma oleks vist samamoodi teinud nagu eelmine kord (suvaline ja valimatu klammerdamine).

Ma meisterdasin veel TUNDE, aga pean netima, et päris valmis ma seda ikkagi ei saanud. Suuremalt jaolt seetõttu, et mul sai kuum liim otsa. Teisalt sellepärast, et see VÕTTIS NII KAUA AEGA! Aga ülemine pool näeb nüüd suurepärane välja, ei saa vastu vaielda sellele keegi!

Ahjaa, ma pidin sellepärast ka lõpetama, et Sannu ja Meinu tulid Sandri sünnipäeva puhul meile külla. Meisterdasin neile ka pitsat ja mängisime Kataani ja mina muudkui jahusin: “ISSAND, kui ilus see kassimaja on…”. “No kas sa oled enne niii ilusat kassimaja näinud?!”. “Kuidas ma küll NII osav olen?”. Ja muud sellised ülistavad hüüatused.

Joosepile paistis ka uus disain meeldivat. Seega tuleb täna jätkata. Ainuke miinus on see, et mu näpud on suurest käsitööst ÜLES PAISTETANUD nagu valulikud viinerid :(

Aga nüüd siis sellest, kui kaugele ma jõudsin:

Kui ainult ülevalt poolt vaadata, siis tundub, nagu see oleks valmis :D Alt tasub pilk eemale pöörata.

Vähemalt Joosep kiidab heaks. Ja täna pärast Kardo tööpäeva lähme me Roccasse shoppama, seega võib loota, et ma ostan liimi juurde ja teen selle maja ükskord valmis kah. Kaua võib muneda?!