Tag Archives: esimene kuu

üks kuu armastust

Kallis Marjuuša!

Täna, isadepäeval, said sa kuu aega vanaks. See tähendab, et sa oled kuu aega meiega koos olnud! KUU AEGA! Mulle tundub, nagu ma oleks sind terve oma elu teadnud ja ma ei mäletagi, mis tunne oli ilma sinuta elada.

Eile käisin esimest korda viieks tunniks ära ja siis ma sain natukene aimu, mis tunne enne elada oli. Enne, kui ma ei veetnud iga tundi oma elust sinuga koos ja enne, kui ma rasedaks jäin. Alguses oli küll mõnus ja…vabam(?) olla, aga siis hakkasin ma sind igatsema. Ja tead, mis ma siis tegin? Seda, mida ma vanasti alati vihkasin – hakkasin kõikidele sinust pilte ja videosid näitama. Kõik viisakalt vaatasid ja noogutasid kaasa, et tõesti on armas, ning mulle tulid pisarad silma, sest ma mõistsin, et ma igatsen sind juba nii väga! Ma ei tea, kuidas see mulle üllatusena tuli, sest mõnikord riputan ma näiteks esikus pesu kuivama, kui hakkan sind nii kohutavalt igatsema, kuigi sa oled näiteks elutoas ja magad õndsat und.

Mul üldse tulevad tihti pisarad silma kui ma sinust mõtlen. Näiteks sa lamad mu kõrval ja ma tegelen oma asjadega ja äkki tuleb pähe KUI ARMAS sa oled ja nagu naksti on mul pisarad silmas. Ma arvan, et see on see armastus, mis mul sisse ära ei mahu ja hakkab silmadest üle voolama.

Kõik, mida sa teed, on imeline – see, kuidas sa voodis süües mulle varbaid nabaauku toppida üritad. Ja see, kuidas sul taga on rohkem juuksed ja need lähevad sul magades nii sassi ja on nii pehmed ja beebilõhnased ja neid saab musitada ja sasida. Ja kuidas sa mõnikord vaatad maailma nii tõsise näoga, endal pruntis hamstripõsed punased. Appi, ma ei saa seda kirjutadagi, sest ma tahaks joosta praegu teise tuppa, kus sa magad ja sind sülle haarata ja kallistada ja patsutada ja musutada.

Su ainukene miinus on see, et sa oled nii tilluke, et mul on raske sind nii kõvasti kallistada, kui ma seda hinges tahaksin. Nutmine ei ole miinus, see on lihtsalt…kurb. Mul on kurb sind nutmas näha, sest ma tahaks, et sa ainult naerataksid ja oleksid õnnelik. Seega käsk sulle ülejäänud eluks – ole kogu aeg õnnelik! Kui see meie teha on, siis seda sa pead olema.

Jumal tänatud, et sa meilt veel midagi küsida ei oska, sest sa päriselt saaksid vist kõik, mida su hing ihkab. SEST SA OLED NII ARMAS! Kuidas ma kunagi ilma sinu armsuseta elada sain?

Ma armastan su väikseid roosasid varbaid ja seda, kuidas sa oled nii väike, et su üleni läbi musitamine ei võtagi tunde ja su pikki väikseid näpukesi ja punnis põski ja Lenini soengut ja su punnis kõhtu, kui sa just söönud oled ja seda, kuidas sa mõnikord mehelikult krooksu lased ja seda, kuidas sa väga titalikult “äää-äää-äää” ütled, kui sa ringi vahid ja kuidas sa oma käed õhku tõstad, kui sa ehmatad ja kuidas sa vannis hulpida oskad ja kuidas sa lutti imedes sellest kinni hoiad ja seda kuidas sa söömise alati sellise rahuloleva ohkega lõpetad ja siis oma käe mu tissile viskad, justkui öeldes: “On see vast normaalne tiss. Hea, et see siinkandis juhtus olema!”. Ja seda, kuidas sa enne magama jäämist nii kõvasti mu käest kinni hoiad ja seda, kuidas sa nii toredasti luksud ja seda, kuidas sa mul mõnikord süles magad, sest siis ma saan sind vahtida ja seda, et sa hommikuti nii rõõmus oled ja suuga o-tähte teed ja seda, kuidas sa mind nii pingsalt ja tõsiselt vaatad, nagu sa teaksid kõiki maailma saladusi ja seda, kuidas sa nuttes kitsehäält teed. Ja seda, et sa olemas oled. Seda armastan ma veel kõige rohkem.

Ok, neelan oma pisarad ja tulen sind kaisutama, sest sul on siiski sünnipäev. Üks kuu emakaväliselt ja 10 kuud kokku. 10 kuud eksistentsi on ka päris tubli saavutus. Hakka nüüd ainult häälega naerma, siis ma suren vist jalapealt armastuse kätte ära.

Palju õnne, kallis nööbikene! Ma armastan sind rohkem kui Tobleronet!

marike.jpg

Foto: Meelis Tomson

kasvame mõlemad, ehk kõhupildid läbi kuude

Vaatasin siin pilte, mida ma ajaga telefoniga teinud olen ja avastasin, et ISSAND MA OLEN ÜÜRATU! Mulle tundus, et see kõht on ikka kogu aeg üsna ühesugune olnud, aga nagu näha fototõestustelt, siis ikka mitte.

Siin olen ma umbes 5 nädalat rase, EMA äftekal Massimos. Jep, mul on sidrapudel käes, aga ärge muretsege, ma ei joonud seda, see oli kamoflaašiks! Terve õhtu sain sellega ringi patseerida ja keegi ei kahtlustanud midagi :D

See pilt on tehtud 24dal veebruaril, kus ma olin umbes 7 nädalat rase olnud. Eriti midagi näha pole, sest Mari seal sees nägi välja nagu mingi…blob? Pildi kohta nii palju, et me üritasime ka kell 13.00 pilti teha, aga olime vist paar minta varajased või hilised, ei mäleta :))

20130224_125845

Selline see vana sindrinahk toona oli. Väga hull, et lausa alla 1 cm.

minu1-e1362047103261

Natukene enne 12dat nädalat ostsin ma Marile Paavli kaltsukast tema esimese body. Ja teise, kolmanda ja neljanda ja viienda ka. Nendest kolm olid roosad, üks valge ja üks moe pärast helesinine. No sest ega Mari mingi poiss olge, seda teadsin ma juba toona. Aga siin pildil juba nagu mingi kõhuke natsa oleks.
20130328_195603

Mari ise aga nägi välja nagu Mr. Burns:

20130401_152840

28. aprill oli mul rasedust umbes 16 nädalat ja kõht nägi välja nagu keskmisest suurem pekivolt, nagu ma nüüd märkan :D
20130428_100531

Ja Mari seal sees juba suur inimene, oh kuhu küll see aeg kaob?

20130429_181345

See on siis mina 17dal nädalal. Jep, sundisin tööl Mari ennast pildistama, selle asemel, et tööd teha. Haha, ma alles nüüd mõistsin, et panin Mari Mari pildistama ju :)) Aga endiselt – random pekivoldike tundub olevat. SEE POLE JU MINGI KÕHT VEEL!
20130506_121815

Endale tundus see kogu aeg suur, sest ülaltvaates oli see selline:20130506_13445918dal nädalal oli siis olukord selline:

15700679_0PCRXK

Ja 19dal nädalal selline pealtpoolt vaadatuna:

kõht19+5

Ja eest poolt vaadatuna:

20130519_175125_1

Ja seest poolt vaadatuna:

20130524_174638

20dal nädalal oli kõhuolukord sääne:

20130529_195941 20130529_20004621. nädalal sjuuke:

20130602_111303_3

Ei oska kommenteerida isegi seda pilti kuidagi, aga kuupäev on vähemalt õige ja mingi aimu saab.

20130606_222550

22. nädalal kõhuke:

crissiga

23dal selline:

20130620_18370824dal nädalal tegin trollis pilti endast, sest ei uskunud, et ma elus enda küljes nii suuri tisse veel näha saan. Seega kõht polnud ainus, mis aina kasvas:

20130624_191420

Ja jälle panin Mari tööl pildistama:

20130625_111503

25. nädala alguses pilt siis selline:

20130701_13042326. nädalal käisime mu vanematega trippimas ja Palmse mõisas kontserdil. Muidugi ei teind keegi minust ühtki kaunist pilti, vaid hoopis Kardo kiusas :(

20130707_205419 20130707_205427

Ja praegu ongi käes 27 nädal ja noh, praegu olen ma selline:

IMG_9938

Rasedusest, üldiselt

Ma mõtlesin, et tegelikult pole ma üsna kaua kirjeldanud, et mis siin rasedusmaailmas siis praegu toimub, peale igavese rabelemise. Aga enne meenutaksin ma hoopis möödunud rasedust, et endal ka kunagi hea vaadata oleks.

1. kuu (1-8 ndl) – Seda ma eriti ei mäleta, sest ma enamuse sellest kuust isegi ei teadnud, et ma rase olen. Tegelikult meenus mulle selline asi, et ma tööl kunagi kurtsin, et suus on imelik metalli maitse. Hiljem googeldasin ja selgus, et see on üks raseduse esimesi tunnusmärke.

2. kuu (9-12 ndl) – Kõige kohutavam aeg vist. Ma olin nii segaduses ja paanikas ja ühtlasi hakkas mul VÄGA paha olla. Lisame siis sellele minu hingelise ebastabiilsuse ja siis ma jõudsingi punkti, kus ma VIHKASIN Kardot niii kohutavalt, kui üldse saab kedagi vihata. Ma pole enam kindel, miks, sest iga kord kui keegi seda küsis, läksin nii närvi ja vihkasin küsijat kah pealekauba. Ma arvasin küll, et mulle on rasedushullus peale tulnud ja proovisin jälle googlist abi leida. Otsisin “rasedushullus” ja lootsin, et see on reaalne asi ja asi pole otseselt minus ega Kardos. Aga näed, ei leidnud ma siis sittagi. Loodan, et nüüd keegi, kellel hetkel sama mure on, saab siit mingitki lohutust.

See tõepoolest läheb üle, ei sa ei ole enda meest lõplikult vihkama hakanud ja sa ei märka ta kõiki vigu esimest korda elus. See kõik lihtsalt… vaibub :D Aga enne tuleb see vast lihtsalt üle elada, kui annab. Või siis oli asi ainult minus ja teised elavad selle teise kuu õnnelikult üle, kes teab.

Tissid olid mul ka üsna valusad ja nagu öeldud, süda paha, aga muud vist eriti midagi ei olnud?

3. kuu (13-16 ndl) – Hingeliselt rahunesin maha ja ootasin täiega, et südamepaha ka üle läheks. Ei läinud. Pidevalt oli uni ja nälg ja süda paha ja üldse, vinguda andis küll, nagu ma blogis ka kirjutasin. Ma mäletan, et ma kartsin seda, et minus ei tule iial ematundeid. Või ei tule nii tugevaid kui teistel. Üldse tahtsin, et kõik oleks TÄPSELT nagu teistel, eriti kui ma mingisuguseid foorumeid vms lugesin. Ühtlasi hakkasin ma juba siis täiega ootama, et ma tema liigutusi ka tundma hakkaks. Ja siis ma ootasin, et mul ikka see PÄRIS kõht ette tuleks.

Süda oli kuidagi rohkem rahul, kui kolm kuud täis sai. Et nüüd on kuidagi PÄRIS!

4. kuu (17-20 ndl) – Mäletan, et nina oli jumala tihti kinni ja selline väike nohu oli konstanselt. Liigutused, mis juba eelmine kuu tunda andsid, läksid tugevamaks ja veel rohkem PÄRIS see värk oli. Siis sai Kardo ka esimest korda läbi kõhu seda imeasja tunda ja üldse nii armas ja cute tundus kõik. Või noh, eks ta oli ka.

Meeleolu oli juba ammu tsill, aina rohkem harjusin selle raseduseteemaga ja aina rohkem sain oma soovi – suurt kõhtu. Ikka tasa ja targu, burks, burksi haaval.

5. kuu (21-24 ndl) – Enam polnud üldse süda paha! Halleluuja ja lõpuks ometi, nii kaua olin oodanud seda. Tissid hakkasid jälle valutama, vahepeal see kadus nagu ära. Nüüd on tissid pmst 2 korvi suuremad ja kaetud üleni siniste veresoontega, niii et ma olen nagu mingi amazonase hiiglasnaine vms.

Laps taob aina rohkem ja intensiivsemalt. Eriti, kui palav on. Või külm on.

6. kuu (24- 28 ndl) – Pikemaid maid kõndida ei anna, st annaks, aga tuleb AEGLASELT võtta ja vahepeal seisma jääda, sest muidu hakkab kõhus pistma. Vahepeal on selline tunne, et mu sisemus ei mahu mu sisse ära. Eriti kui ma olen selili ja üritan ennast kuskile poole pöörata – väga keeruline.

Ma hirmuga mõtlen, et ega see vist enam paremaks minna ei saa, läheb see kõht ka suuremaks ja hakkab aina rohkem ebamugav. Mõnikord ma lausa põrkun kõhuga asjade vastu, sest ma ei saa aru, et ma sinna ära ei mahu :D

Ahja, keegi küsis mu käest, et kas mu jalad ka paiste läinud on. Ma vastasin kohe ei ja hakkasin alles siis mõtlema, et miks siis mu jalad üleni plaastreid täis on. Ehk siis KÕIK jalanõud hõõruvad :D Ehk siis vist on ikka jalad natsa paistes kaa. See tuletab meelde, et peaks jalamassaaži nõudma koheselt!

See ka, et vahepeal on hirmus suured energiapuhangud ja siis lihtsalt kaob energia täielikult, saab ainult lamada ja kudrutada.

Aga muidu on hea olla, peale selle, et mingi neiu mu sees laamendab.

6585334_460s_v1