su blogi oli vanasti nii lahe

Mul on tunne, et inimesed igatsevad aega, mil Mallu alles jauras ja märatses ja närvi läks. Et publiku soovidele vastu tulla, siis tavai, lähen.

Mul on NII FAKING kopp ees sellest, kuidas inimesed ütlevad mulle, et kuule, sa olid vanasti nii lahe ja naljakas, nahui sa enam ei ole.

Ma üritan olla ikka täpselt samasugune nagu enne. Ma blogin omast arust kõigest – kas ei? See, et ma asju tutvustan – need on täpselt need asjad, mis mulle endale meeldivad ja millest MINA tahaks kuulda/lugeda. Kui sina ei taha, siis jäta need kohad lihtsalt vahele, eks?

Andke andeks, et ma asju LOOSIN :D Ma lihtsalt tahaks ka oma lugejatele kingitusi teha…Ega ma ju ise sellest mingit tolku saa.

Üldse viimasel ajal hakkab mul vist mingi mental breakdown tulema – ma tunnen ise ka, et ma olen digimuutumas millekski, mida ma enne ei olnud. See hirmutab mind. Ma olen soft nagu äsjavalminud sai ja ma tahaks endale selle eest kord tunnis molli anda.

Mind ajas närvi, et ma sundisin kõiki siin enda pildi poolt hääletama – ilmselgelt mõttetult, sest ma kaotasin. Mis seal ikka…

Mind ajab närvi, et mul on blogiga surve peal. Kirjutan ühte – ei sobi. Kirjutan teist – ka ei sobi. Kirjutan Marist – “Miks sa ainult titejuttu ajad?!”. Ei kirjuta Marist – “Mis “BEEBIBLOGI” see on, kus sa Marist ei kirjuta!?”.

Mulle on lõpuks peale langenud see…tunne, et ma pean vastutama mingi inimese eest ja õpetama talle KÕIKE. KÕIKE siin maailmas. Ja iga kord, kui ma näen midagi naljakat, mille kohta mõtlen, et “hahah, ma võiks sellest blogida”, siis mõtlen kohe, et kurat, raudselt see jälle kellegi kiusamine või õõnestamine ja lihtsalt ei kirjuta.

Kardan.

Ma olen vist hulluks läinud, aga ma olen hetkel veits haavatav. Plz ärge tulge rääkima, et ma vanasti olin nii lahe. Ma tean seda ise ka :(

Ja ühtlasi üritan ma kinni pidada süsivesikute vabast dieedist, mis tähendab EI TOBLERONE’ile ja see natukene tapab mind seest.

Niiet andke andeks, et ma tahan vahelduseks head teha. Andke andeks, et asju loosin. Andke andeks, et hääli kerjan ja andke andeks, et elan.

Tahaks natuke nutta.

Advertisements

kellele tekitab mu tiss ebamugavust?

Avaliku imetamise teema jätkuks – olen saanud selle kohta palju vastukaja, näiteks oma meili peale. Põhipoint on see, et nagu avalikult imetada võiks, aga jumala eest peaks ennast varjama salliga, sest igal hetkel võib ju NIBU lapse suust välja tulla ja teistele NÄHA olla!

Kuuldavasti pidid meesterahvaste silmad sellisest ilmaime nägemisest peast välja kukkuma, naised südamerabanduse saama ja vanainimesed viskavad vist kohe sussid püsti. Ahjaa, väikelapsed saavad muidugi eluaegse lapsepõlvetrauma osaliseks.

Jah, ma saan aru, et paneks sallikese peale ja oleks rahu maa peal – mina saaks imetada ja teised ei peaks mu hirmsat, hirmsat tissi vahtima. Aga vot mina olen eluaeg selline jonnipunn olnud, et kui mina midagi TAHAN TEHA, siis teen kah. Kas teile meeldiks, kui te üritate rahulikult oma mäki burksi süüa ja siis tulen mina ja panen teile SALLI NÄKKU, sest nii on teistel parem sinu ümbruses olla.

Teine probleem, mille üks kommentaator tõstatas oli see, et ebamugavust tunnevad naised, kes oma mehega säärasest jubedusest(imetav ema) mööda peavad kõndima. Aga miks? Kas tunnetan ma siin ebakindlusenooti? Kardo näiteks on küll näinud, kuidas mul sõbranna imetab, kõigil oli mega pohhui. Mul oleks ka suva, kui me peaksime sellist asja kuskil tänaval/poes/pubis nägema. Miks tekitada mingit pseudoprobleemi?

Teate mis, kallid inimesed. Te võite küll arvata, et issand, imikud söövad ju teatud kellaaegadel ja miks kurat on vaja siis sellisel ajal lapsega välja ronida, aga nüüd valmistuge elu shokiks: last ei huvita, et sa ütled talle, et kuule, kell on kaks, kuku vitsutama. Ta võib sellel ajal tahta näiteks magada või jonnida või oma varbaid süüa, või midagi säärast, mis on väga oluline. Seega lükkub söömine määramata ajale ja ta võib avastada oma tühja kõhu justnimelt poes.

Mida peaksin ma siis sellises olukorras tegema?

Viskama oma toidukraami, kus see ja teine, ning jooksma koju? Paluma töötajaid, et ehk laseksid nad mind kuskile näkasesse peldikusse imetama? Tõmbaksin lapsele koti pähe ja imetaksin teda niimoodi? Shoppaksin rahumeeli edasi, laps kopse välja röökimas?

KUIGI ma võiksin lihtsalt talle tissi suhu toppida ja rahumeeli oma asjatoimetusi edasi ajada.

Üks kommentaator leidis ka, et ma hakkan titemammastuma, et kuskil poes oma tisse lehvitama hakkan. Nojah, mis ma ikka selle peale kosta oskan. Minu jaoks on oluline, et mu laps ei karjuks (sest ma ei suuda taluda väikeste laste nuttu, see on nii häiriv!) ja et ta saaks süüa siis kui tema hing ihaldab.

See, kas keegi seda nähes saab nüüd eluaegse trauma ja vajab psühholoogi abi järgneva elu jooksul, ei huvita mind üldse. Te ütlete, et imetamine on privaatne asi? Ma saan aru, et ma kukuks keset poodi sugu tegema, vot see oleks üsna privaatne asi. Te ütlete, et inimesed on tissi näinud küll, aga mitte MINU tissi. Noh, ega ma mingi kombitsatega monstrum pole, ta on suht samasugune tiss, nagu teistelgi on. Kui mitte ilusam :)) Ja keegi ütles, et kui ta enne imetamist oma tissiga kuskil ei lehvitanud, siis miks ta peaks seda nüüd tegema. Aga saunas olete kunagi käinud või? TISSIGA lehvitamas!

Ja noh, lõpuks on ikka nii, et ega mind see teiste arvamus ei huvita. Ma lausa isegi tahaks, et keegi mulle kunagi midagi ütlema tuleks, samal ajal kui ma oma väärtuslikku last söödan. Oiiii, kuidas ma seda tahaks ;)

Foto: Meelis Tomson

Ja need inimesed, kellele tekitab tiss ebamugavust, siis pigistage silm kinni ja kõndige kiiresti mööda. Te ei kujuta ette, kui palju asju mina näen siin ilmas, mis mulle ebamugavust valmistavad. Aga kas te kujutaksite ette, et ma astuks näiteks McDonaldsis inimese juurde, kes on suur kui mägi, voldid laperdavad tuules ja tema õgib topeltjuustuburgerit. Ja siis ma ütlen talle, et kuulge, te suht häirite mind, kas te saaksite endale sallikese näkku panna, kui te sööte :))

Ahjaa ja muuseas avastasin ma, et konkursil saab minu pildile hääle anda lausa iga jumala päev. Ma ei tea, miks selline süsteem, aga andke ikka oma hääl. Kas siis esimest, teist või kolmandat korda, sest once in a lifetime ma tahaks ka võita miskit :))

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

Mari, miks vihkad?

Väga imelikul kombel on Mari hakanud vihkama mu lähedust siis, kui ta parasjagu magama tahab minna Näiteks laman voodis ta kõrvale ja paitan teda. Tulemus= hüsteeriliselt röökiv laps. Tõusen siis röökiva lapse kõrvalt püsti – laps jääb vait. Astun toast välja – jääb norsates magama. Ma ei kujuta ette, mida ta suurest rõõmust teeks, kui ma näiteks korterist välja läheks. Korraldaks peo?

Mõnikord on mul jälle see au teda tunde ja tunde süles kiigutada, sest muu prouale ei sobi, aga uus mood paistab olevat mu läheduse vihkamine.

Uneprobleemidele saime natukene lahendust ka. Ma proovisingi ööune varajasemaks tõsta ja panna ta veidi varem magama. Esialgu proovisin jälle seda, et võtsin ta sülle ja laulsin talle laulukesi sellest, kuidas ma ta kiriku ukse taha viin, kui ta kohe jorisemist ei lõpeta, aga see ei aidanud. Ta läks aina vihasemaks ja vihasemaks.

Viisin siis ta pimedasse magamistuppa, panin voodisse ja lahkusin. Laps magas paari minutiga.

What nagu? Miks ta mu lähedust ei taha :(

Kaitstud: ma kardan natuke

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

väike jonnipunn

Teiste juttude põhjal olen ma aru saanud, et Mari on suurepärane laps. Magab pidevalt ja kenasti. Enamasti jääb magama mulle sülle, või minu kõrval lamades, aga mõnikord ka ise ringi vahtides. Kui ta juba magab, siis saan ta rahulikult hälli tõsta ja oma toimetusi teha.

Päeval on ta kõige kauem üleval hommikuti mingi 10-12, siis magab, sööb, magab, sööb, magab jne, kuni jõuab kätte õhtu. Umbes 10-12 on meie preili jonniaeg. Mõnikord on ta esimese tunni jumala tsill. Sööb, vaatab ringi, käib issiga vannis. Aga mõnikord ta lihtsalt joriseb terve aja. Mitte isegi ei nuta, vaid vigiseb, peaaegu jääb magama ja siis PAUH, ärkab ja nutab. Röögib! Endal pisarad voolavad ja see on nii kurb. Nii nii kurb.

Kui ta Kardo näppu imeb, siis rahuneb natukeseks ja siis hakkab jälle pihta. Viskan üle õla ta ja kiigutan, siis ka natukene tsillib ja jälle karjub. Apppiii!

Kaks tundi jorinat ja vääksumist.

Jumal tänatud, et tal see aeg sinna jääb, et Kardo juba töölt kodus, üksi ma küll ei suudaks seda taluda vist. Koos ikka kergem.

Ja ma tean, et inimestel on nii palju raskem. Et laps on näiteks kogu aeg kehva unega ja joriseb pidevalt. Aga need õhtud on nii pingelised, sest mul on nii kahju vaadata, kuidas ta nutab, pisarad voolavad ja ta ilmselgelt ei ole eluga rahul. Mida ma valesti teen, ah?

Gaase tal vist ei ole, sest ta pidevalt röhitseb ja puuksutab nagu vana mees, aga ikka miski painab teda.

Me Kardoga teeme nalja, et ju siis Maril tuleb mingi vana asi meelde, mis nii järsku nutma ajab :D

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)