Sildiarhiiv: hala

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

kopp nii kohutavalt ees

Ei, mitte lapsest. Hoopis sellest, et viimased kuus päeva on mu parem meelekoht NII RÄMEDALT valutanud ja see läheb iga päev aina hullemaks. Päeva jooksul on umbes tund aega heal juhul kokku, kus ei tahaks endale morfiini silmamunasse süstida ja ma ei saa aru millest see tuleb?!

Parematel hetkedel on tunne, nagu keegi oleks mulle kurikaga vastu pead löönud, halvimatel selline, nagu keegi taoks kurikaga roostes naela mulle pähe.

Ma ei taha mingisuguseid ravimeid ka võtta, kuigi paratsetamooli nagu lubatakse. Ma olen seda paar korda võtnud ka, kohe peale imetamist, siis kui Mari mingi tunde veel jutti magab. Aga no EI LÄHE paremaks. Üritan siis igasuguseid teesid juua, aga reaalsuses aitab ainult see, kui ma Mariga koos magan, sest siis ma ei pea seda põrgupiina tundma.

Reaalselt masendab nii ära. Tahaks ka ju normaalselt olla ja elada ja witnessida Mari kasvamist, aga selle asemel pean pead valutama. KOGU freaking AEG!

Kardo on ka täna terve päeva männikul asjatanud ja ma ei oska nagu kuidagi ollagi. Isegi süüa ei taha, sest nii hirmus valus on. Pesu ka ei taha kuivama panna, sest nii valus on! Teed ei taha keeta, sest nii valus on. Kassidega ei taha mängida, sest nii valus on. Ainult Mari tahan kaissu võtta ja temaga põõnata, sest siis on normaalne. Selle hetkeni, kuni ärkama peab.

Oeh.

Rasedusest vol 2

Kirjeldasin kord esimest kuut raseduskuud, eile aga avastasin, et 33dast nädalast hakkab juba KAHEKSAS kuu. Seega on seitsmes üle elatud ja läbi. Juba… Homme algab mul juba 34. nädal, mis tähendab, et ajani, mil tuleb midagi üüratut oma vagiinast välja pressida on jäänud ainult kuus nädalat!

Seitsmes kuu

Ma käisin küll seitsmenda kuu alguses reisul, aga nüüd tagantjärele võin öelda, et see oli absoluutselt viimane piir reisiks. Praegu ei suudaks ma küll never kuskile niimoodi minna või autos sõita päevi. EI EIIAL!

Enne kirjeldasin, et juba on ebamugav ja niimoodi, siis nüüd tundub, et ENAM ebamugavamaks küll minna ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik, sest mul on juba ju nii halb olla :( Eriti öösiti. Ma ärkan jumala suvalisel ajal üles ja enam magama ei jää. Tunde!

Kõrvetised tapavad mind nii kõvasti, et ma vist söön paki Renniet nädalas ära küll. Istuda ei saa normaalselt, sest keegi elab su ribide all. Ja see keegi läheb aina suuremaks ja tugevamaks ja aina igavam tal hakkab seal üksinda konutada.

Vahepeal hakkab mu süda taguma, nagu ma oleks maratoni jooksnud, tegelikult ma lihtsalt istun. Või isegi laman :)

Eile ütlesin Kardole, et appi, võta oma käsi mu kõhu pealt ära, et see on NII raske. Võttis ära, aga ikka oli raske. Siis ma sain aru, et see laps seal sees ISE on raske ja lihtsalt vedeleb seal organite vahel.

Hommikuti on süda paha. Kummarduda ei saa, jalad koos istuda ei saa, trepist üles tulemine tapab, kõndimine on maailma kõige väsitavam asi. Sööki mahub mulle sisse ülivähe, aga nälg on konstantne.

Mari on aga suur ja võimas. Aeg-ajalt patsutan ta tagumenti, mis mu tissde all mu roideid murda üritab ja proovin talle öelda, et ta nüüd kenasti maha rahuneks ja prooviks mitte mu sisikonda pudruks rulluda. Ta miskipärast ei kuula. Mul on tekkinud kahtlused, et ta võib olla venelane…

7091166_460s

Kaitstud: ving ja hala – heas mõttes ikka

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: