soovinädal: KASSID!!!

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Teine soovinädala postitus on siis teie ees ja see räägib sellest, kuidas ma endale kassid sain . Hakkame siis aga pihta.

JOOSEP KAASIK (Ja natuke Pauli ka)

2010. aasta juulis saabusin ma tagasi kodumaale oma pikalt Austraalia rännakult. Kodu tundus tühi, sest mul ei olnud kassi :( Ma enne Aussi vihkasin kasse, aga kui ma ükskord Sydneys tööle jalutades kassi leidsin, kellele ma Paul nimeks panin, siis sulas mu süda ja ma sain kassiparasiidi. Ma nii tahtsin Pauli Eestisse ka tuua, aga a) see maksis hingehinda b) tal oli mingisugune healoomuline kasvaja kuskil kõhus, mis oleks tähendanud poolt aastat lisakarantiiini kuskil väikses puuris ja see tundus loomapiinamine. Seega leidsin ma talle uue kodu. Mingi armas noorpaar viis ta oma vanaemale ja mina muudkui nutsin. Minu väike Paulike :(

Paul koos pardiga, kelle Tim kuskilt põllult oma ema pesast varastas. 

Paul niisama riiulil leiba luusse laskmas.

Joosep, kui ta veel tuttuus oli.

Ühel õhtul helistaski mulle üks tüdruk eriti ootamatult ja ütles, et tavai, kass on Tallinnas, tule aga järgi. Minul polnud remont pmst alustatudki, aga noh, mis siis ikka. Kasuisa viis mu hommikul vara kohale ja tõimegi Josssi koju. Tegelt tal alguses nime polnudki, aga autos kutsus My teda Joosepiks ja kuidagi niimoodi ta endale selle nime saigi. Meie väike Joosu-Moosu või Joskam-Moskam.

Uhkelt oma uue kodu aknal.

Kuigi Joss oli imeilus, oli tal siiski üks väikene miinus. Ta oli ilge sitapea! Ta jooksis ringi nagu hull, lükkas ümber kõik, mis talle teele jäi ja hävitas kõik, mis talle silma alla sattus. Puhtahull noh! Ja ma ei tea miks, aga mulle tundus, et kui vaesel loomal on igav, siis on talle sõpra vaja.

KURG 

Kirjutasingi siis Kassiabisse ja edasine on juba Kassiabi kodulehel kirjas. 2010. aasta 7dal oktoobril tõingi ma Kure koju. Joosepiga said nad kohe normaalselt läbi, ainult kiusama kippus Joosep teda. Aga mida julgemaks läks Kurg, seda rohkem tagasi tõmbus Joosep. Ehk sellepärast, et Kurg Joosepist sada korda suurem oli :D

Kurg oma igapäevasel kohal, peidus, Joss olukorda üle tsekkimas.

Et ikka kassid mõistaksid, et nad on mulle ühekallid, pidasin ma vajalikuks nad maalida enda korteriustele. Sest noh, mulle meeldib asju ustele maalida :D

Ja nüüd on nad maailma suurimad sõbrad :) Mis siis, et mõlemad isased ja öeldakse, et need ei pruugi omavahel läbi saada, aga näete, mul saavad. Ei teagi, kas asi oli selles, et Kurg on nii leplik, või et Joss oli alles poeg, aga nii see eluke meil käib.

Lõpetuseks pilt Joosepist, kes mängib nähtamatut klaverit.

DIY või LTT – kuidas meisterdada kassimaja

Kunagi ammu leidsin ma internetist õpetuse, kuidas teha ise kassimaja. Ma olen vist sada korda maininud ka, et ma olen suur meisterdamise fänn. Ainuke probleem on see, et mu TAHE on suur, aga viitsimine ja täpsus jätavad soovida.

Meistrimees oli mul õnneks varnast võtta – ei, mitte Kardo, vaid hoopis My, kes hea meelega mulle appi tuli. Näitasin talle linki ja ühtäkki oligi ta juba siin, vajalikud tükid kaasas, ning kukkus meisterdama. Ma ikka aitasin ka vahepeal – noh, hoidsin mingit tükki püsti, või otsisin kadunud kruvisid :D

Lõpuks panime maja paika – ta oli natukene ebastabiilne, seega puurisime ta otsapidi veel sektsiooni külge kah. Maja katusel kasutasime ära kunagisest kassipuust jäänud pesakasti. Joosep kiitis ehitise koheselt heaks ja vallutas selle koha mitmeks päevaks.

Kuid ega maja selliseks jääda saanud! See tuli ju katta köite ja riidega. Selles osas My mind enam aidata ei viitsinud ja mina mõtlesin, et noh, KUI raske see ikka olla saab?! Järgnevad kaks pilti näitavad siis minu skilli meisterdamises. Entusiasm on suur, aga teostus kehvake :D

 

Kogu aeg mõtlesin, et ma KOHE KOHE tegelen sellega, aga nagu kuidagi ei jõudnud selleni. Ikkagi rase naine eksole! Ja nagu näha, siis minu enda tegemine, ehk DIY feilis. Kui DIY’d feilivad, tuleb kasutusele võtta LTT – lase teisel teha. Uueks “teiseks” ostus Reet, kellest ma olen siin enne ka kirjutanud. Mõtlesin, et kui inimene oskab toolil katet vahetada, voodit ja diivanit EHITADA, siis oskab ta ka kindlasti ilusamaks teha ühte kassimaja. Vastutasuks pakkusin ma talle harukordset võimalust tasuta ühistranspordiks Tallinnas, aga kuna see on kindlasti ebaseaduslik diil, siis sellest ma enam ei räägi!

Reet tuli minuga isegi kangapoodi kaasa ja aitas osta uue katte, mis ei näe välja nagu vanaema talvekittel ja samuti assisteeris köievalikul. See tehtud, saime meisterdama hakata. Kui ma ütlen, et saime meisterdama hakata, siis tegelikult meisterdas ikka esiti tema. Mina kandsin talle vett ja actimeli ja kohvi ja pitsat ette, et tööloomal energiat jätkuks.

Lõpuks läks Reet ikka oma koju ja mina pidin majaga üksinda edasi jamama. Õnneks olin ma lõpuks isegi vaadanud, et mida see Reedake seal pusib, muidu ma oleks vist samamoodi teinud nagu eelmine kord (suvaline ja valimatu klammerdamine).

Ma meisterdasin veel TUNDE, aga pean netima, et päris valmis ma seda ikkagi ei saanud. Suuremalt jaolt seetõttu, et mul sai kuum liim otsa. Teisalt sellepärast, et see VÕTTIS NII KAUA AEGA! Aga ülemine pool näeb nüüd suurepärane välja, ei saa vastu vaielda sellele keegi!

Ahjaa, ma pidin sellepärast ka lõpetama, et Sannu ja Meinu tulid Sandri sünnipäeva puhul meile külla. Meisterdasin neile ka pitsat ja mängisime Kataani ja mina muudkui jahusin: “ISSAND, kui ilus see kassimaja on…”. “No kas sa oled enne niii ilusat kassimaja näinud?!”. “Kuidas ma küll NII osav olen?”. Ja muud sellised ülistavad hüüatused.

Joosepile paistis ka uus disain meeldivat. Seega tuleb täna jätkata. Ainuke miinus on see, et mu näpud on suurest käsitööst ÜLES PAISTETANUD nagu valulikud viinerid :(

Aga nüüd siis sellest, kui kaugele ma jõudsin:

Kui ainult ülevalt poolt vaadata, siis tundub, nagu see oleks valmis :D Alt tasub pilk eemale pöörata.

Vähemalt Joosep kiidab heaks. Ja täna pärast Kardo tööpäeva lähme me Roccasse shoppama, seega võib loota, et ma ostan liimi juurde ja teen selle maja ükskord valmis kah. Kaua võib muneda?!

 

 

Kurg ja Joosep esitlevad

 

Kui minu kiisud esimest korda Purina toitusid mekkida said, siis üritasid nad ennast lausa koti sisse närida, et seal siis rahumeeli vedeledes vitsutada. Seega võin ausalt öelda, et tegemist on minu kasside lemmiktoiduga.

Et ainult Kurg ja Joss seda au ei saaks, süüa maailma parimat sööki, siis saavad seda ka 10 minu blogilugejat! Iga jumala päev loosin ma koostöös Purinaga välja 1.5 kilose koti kvaliteetset kassisööki just sinu kassile (noh, kas steriliseeritud ja kas pika karvaga jne, seda selgitame juba võitjaga).

Et seda kotti endale saada, ei tule teha muud, kui jälle minna Malluka FBi lehele ja postitada sinna naljakas pilt oma kassist. Kui sinna ei julge, siis saada meilile mariannkaasik@gmail.com, aga ole valmis selleks, et naljakad pildid avaldatakse ka minu blogis!

Kui esimesel või teisel päeval ei jopanud, siis ära anna alla, sest iga pilt osaleb ikka iga päev uuesti :)

masendust külvates

Et aina lähevad need sissekanded siin depressiivsemaks, siis sellisel lainel tahangi ma jätkata. Kõik, kes on Mallukese suured feissbuuki sõbrad, nägid juba eile videot nimega Masekass.

Nimelt sõitsin ma eile linnast koju (käisin restoranis koerhaid söömas, vot SELLISED uhked käigud, kui mees ula peal) ja mõtlesin, et kui ma uue kaamera ostan, et huvitav, kas ma viitsiks videoblogisid ka teha. Või kas ma oskaks neid niimoodi kokku panna, nagu ma tahaks? Mina ise ausalt peaaegu never ei viitsi kellegi vlogisid(on selline sõna eks?) vaadata. Aga noh, mõtisklesin seal trollis selle üle, kui mulle meenus, et ma TEGELIKULT ju olen video kokku pannud.

BEHOLD – MASEKASS!

Tahaks veel filmi teha, kes oskab? Kes minuga teha viitsib?

Miinusteks on see, et pissin iga 3 minuti tagant ja kõndida saan korraga poolteist meetrit, aga I’m up for it!

Mida teha, kui kass jääb puu otsa lõksu?

Selline küsimus painas mind üsna pikalt, sest eile, kui me Kardoga naasesime grillimiselt minu vanaisaga, avastasin ma, et Joss on kadunud. Kuulsin küll, et ta kuskil karjub, seega jalutasin mööda aeda ja lõpuks pressisin ennast naabri aeda ka – Joosepit ei kuskil. Lõpuks sain aru, et karjumine tuleb kuskilt kõrgemalt poolt. Nii oligi, et Joosep istus kõrgel puu otsas.

Kui te siin pildil ei suuda kassi leida, siis järgnevast zoomitud pildist peaks miskit aru saama.

Istus seal teine ja muudkui karjus ja karjus appi. No aga mida ma lähen appi, kui ta on 15 meetri kõrgusel ja esimesed oksad hakkavad alles kümnenda meetri pealt. No tule jumal appi, eksole. Helistasin siis kohe päästeametisse, kus esiti rääkis minuga väga sõbralik tädi, kes ütles, et ma paari tunni pärast tagasi helistaks. Et ta praegu alles liiga vähe puu otsas olnud.

Joosepile näkku vaadates ei tundnud küll, et ta seal väga vähe olnud oleks. Ta oli NII kurva näoga ja karjus, justkui öeldes: “Miks keegi mind juba ei päästa? APPI!!!”.

Ootasime siis paar tundi veel ja helistasin mingi pool 11 uuesti päästeametisse. Siis võttis vastu juba kurjem tädi, kes ütles, et kassid puu otsa ei sure ja olgu ma jumala rahulik. Et muretseda võiks siis, kui ta juba mitu ööpäeva puu otsas olnud on ja…viskas toru ära.

Nii jube oli magama minna, sest Joss aina karjus ja Kardo käis aina õues vaatamas, kas Joosep on ehk alla tulnud. Iga kord tuli aina kurvemini tuppa tagasi, sest Joss kössitas ikka veel puu otsas.

Hommikul rääkis Kardo emme, kuidas VARESED OLID ÜRITANUD JOSSI SILMI PEAST VÄLJA NOKKIMAS KÄIA! No eiiii! Seega ma helistasin uuesti järjekordsele pahurale päästeameti dispetšerile, kes seekord oli nõus päästeameti välja saatma. Noh, ma ähvardasin juba ise rasedana puu otsa ronida, ehk selle pärast.

Tulidki kaks väga sõbralikku onu, aga kuna mänd, mille otsas Joss redutas, oli aias sees, siis nad autoga sisse ei saanud ja seega ei olnud neil muud võimalust, kui ta veega alla lasta. Seda ma siiski ei soovinud ja nad ise ütlesid ka, et see võiks olla vast viimane variant, sest nad teavad juhtumeid, kus kass on nõnda lausa oma käpad murdnud. Matsime siis selle mõtte maha ja onud läksid minema. Üks andis mulle lausa oma enda numbri, et ma ei peaks enam kurja dispetšeriga suhtlema, kui Joss homme hommikuks alla pole tulnud.

Natuke aega olin ma siis üsna nõutu – Joosep läks aina rohkem kurvaks, pluss päike hakkas talle lagipähe paistma. Lõpuks andis mulle hea kolleeg Heiki Hanso numbri, kes olevat lausa Eesti parim arborist. Tema koduleht on SIIN ja Heiki pidavat olema suur loomasõber, kes ehk rasedale, hüsteerias naisele ei ei ütleks. Ei öelnudki, aga lugu oli selline, et ta oli hoopis Saaremaal. Hea inimesene otsis ta mulle uue nummeri, kes mind aidata võiks.

Anu, kelle number on 5242060, oli hea meelega nõus mulle appi tulema tunni aja jooksul, kuna nad olid hetkel alles teisel objektil. Ma olin selle uudise üle küll eriti rõõmus, sest Joss oli juba paanikasse läinud ja hakanud seal okste peal ringe tegema, lootes, et ta nõnda alla saab.

Ja kujutate ette, paar minutit peale Anuga vestlemist läks Joss peenikese oksa lõppu, mis teda enam kanda ei suutnud ja jäi sinna külge karjudes rippu. Mina röökisin seal all, et ma ei taha näha, kuidas ta surma saab ja Lea karjus Kardole, et mine vaata naabri aeda, aga tegelikult oli Joss maandunud meie kuuri katusele.

Ise üleni männivaigune ja sellise näoga, et: “Küll see oli alles piinlik olukord!”. Esimese asjana Jooksis joosep liivakasti pissile. Ilmselt oli ta kõik need 24h pissihäda kinni hoidnud, vaene loom.

Ühesõnaga vedeleb mul nüüd voodis üks männivaigune Joss, kes ei ole siiani nurrumist lõpetanud:

 

Kassidega ula peal

Joosep ja Kurg on minuga koos Kardot külastamas. Seda sellisel lihtsal põhjusel, et mulle ehitatakse endiselt WCd ja vannituba. Kuna minu juures pissida ei saa, siis tuli siia tulla. Kassid küll saavad minu juures pissida, aga kuna ma ei taha, et nad mu unustavad ja hoopis remondimeestega parimateks sõpradeks saavad, siis pidid nad reisile kaasa tulema.

Ja muidugi mis muud, kui kassidele rihmad kaela ja uks pärani valla. Joosep ja Kurg veedavad mõlemad päevad aias. Kurg esiti muidugi vaatas ohutult ukse pealt maailma, aga nüüd juba on teda nähtud kaminas(kõik valged kohad ta kehal on tumehallid), mullahunnikus püherdamas ja kuurikatusel.

Teiste kassidega suheldes paistab Kure suhtumine olevat selline, et kui ta neile otsa ei vaata, siis teda ei ole olemas. Ehk siis olukord on rahumeelne.

Joosepiga ei ole näiteks Kati nii rahumeelne, sest Joss tahab tal aina järel käia ja teda nuusutada. Kati üldse ei taha, et mingisugune võõras kassihärra teda jälitab, seega peab ta vajalikuks aeg-ajalt hoiatavalt kõhiseda. Kaklema ei ole aga keegi läinud, nii et hea seegi.

Kuna Kurg on väga viisakas ja aiast ei välju ja jookseb ruttu Kardo majakesse kohe, kui keegi teda märkavat paistab, ei ole temaga mingit muret. Küll aga on Joosep TÄIELIKUS EKSTAASIS. Tal on nii hea meel õues olla – ajab linde taga, jookseb hullunult murul ja ronib puu otsas. Ainuke mure on Joosepil see, et ehk ma kaon kuskile ära.

Seda üritab ta vältida nii, et jälitab mind absoluutselt igale poole. Eile rääkisin telefoniga ja jalutasin natukene aiast välja metsa poole. Joss kalpsas õnnelikult kaasa ja kui ma seisma jäin, tegi ka tema sama. Mööda juhtusid kõndima paar naist oma lastega, kellest ühe poeg hakkas rääkima, et Joss tahab nendega koju kaasa minna.

“Ei, ei pojukene. See on tädi kass, ta tahab ikka tädiga kaasa minna,” kinnitas talle ema ja pärast seda, kui nad olid jupp aega kiitnud kui ilus kass Joosep on, hakkasid nad kodu poole astuma. Sama tegin ka mina ja mida tegi siis Joosep.

Otse loomulikult kõndis kaasa vale grupi inimestega…

Ega ta kaugele jõudnud. Umbes nurga taga märkas ta, et ma pole enam silmapiiril ja tuli hirmsa kappamisega kenasti tagasi. Jalutasime siis koos tuppa :)

Hiljem hakkasin poodi minema. Olin juba mäest üles jõudnud, kui sain aru, et Joss on terve aja vaikselt mu selja taga hiilinud. Tõstsin siis tempot ja üritasin Joosepi eest ära joosta, aga ta vaesekene kiirendas ka sammu, kuni lõpuks kaeblikult karjuma ja hingeldama hakkas. Võtsin ta siis sülle ja panin kotti. Tulgu siis poodi, kui nii väga tahab.

Poes kiitsid kõik jälle, et kui ilus kass mul on ja vähemalt kolm mutikest tulid teda paitama. Eks see ole vesi minu veskile. Tagasiteel panin härra jälle maha ja nõnda ta minu selja taga minuga koju vantsis.

Kõik õhtud on kassid olnud surmväsinud ja lasevad endaga teha põhimõtteliselt kõike. Paitada ja musitada ja kallistada ja kammida. Kurg laseb silma ka puhastada, tal tekkis mingi väike põletik, aga see juba paranemas.

Igatahes eile oli Joss õues mässamisest nii väsinud, et otsustas teha uinaku minu kaunis hällis, mille ma NaguUuest sain. Nagu näha, on see täidetud igast kraamiga. Daki tõi mulle ka lapseriideid ja nõnda need asjakesed siis siin ilmas mulle kogunevad. Halleluuja!

Kurg oli samal ajal minu kaisus, nii et tal oli ka hea olla :)

Täna aga saabus kassidele Purinalt kingitus, mille Joosep soovis koheselt avada. Hammastega. Seda ta siiski tegema ei pidanud. Kurg oli ka tänulik, aga pildi tegemise ajal oli tal kiire – ehk kuskil asjade kartlikult nuusutamisega.

kiirelt furminaatorist

Minu Furminaator on siis selline ja ma sain ta sjuukse kodulehega ühendust võttes nagu Minulemmikule.ee. Nädalaga oli kamm kohal ja oiii, kuidas ma ründasin sellega Kurge. Vaadake, see ei ole oma kujult üldse nagu tavaline kassihari ja natukene kisub nende karvu rohkem, kui tavaline kamm. Seega nõuab see osadel kassidel kindlasti harjumist. Kuna aga Kurele kammimine väga meeldib, sain ma esimese kammimisega temast välja… hunniku karva.

Kurg rahulolevalt enda karvapalliga. Joosep sellesse nii rahulikult ei suhtunud ja üritas seda korduvalt rünnata, kuni lõpuks väsis.

Kamm vedeles maas, Kurg läks ja pani käpa peale ja heitis rahulikult magama. Noh, ehk keegi laseb muidu rotti?

See ei ole küll furminaatoriga kammitud, sest siis mul seda veel ei olnud, aga ma tahtsin teile lihtsalt näidata, mismoodi Kurg mõnuleb, kui keegi teda kammida suvatseb. Ikka TÄIEGA!

Mmm… Kammimine.

Nii mõnus on lihtsalt, can’t help it!

Miks sa lõpetasid?!

Ja kuigi ma seda eriti palju proovida ei ole jõudnud, siis karvu on tõesti korteris natuke vähem. Ja kui Kurg sülle võtta, siis ma ei pea enam pool tundi nägu sügama, sest ta karvad mulle näkku langenud on. Mitte, et ta enam ÜLDSE karva ei ajaks, aga kohe kui ma näen, et ta kuskil lebotab, siis ma ikka natukene proovin teda kammida.

Muuseas andsin kammi ka Kardo emale proovida, tal on ju kolm kassi – Roosi, Tups ja Kati. Esimesed kaks on valge pika karvaga. Neile vist eriti ei meeldinud, aga eks kass peab kammimisega harjunud ka olema, või vähemalt peab talle meeldima inimpuudutus.

Aga ok. vähemalt on nüüd sellest kirjutatud. Eks ma proovin Jossist ja tema hunnikust sama dramaatilist pilti saada kunagi.

Nüüd vaja tööle minna!