Sildiarhiiv: Joosep

masendust külvates

Et aina lähevad need sissekanded siin depressiivsemaks, siis sellisel lainel tahangi ma jätkata. Kõik, kes on Mallukese suured feissbuuki sõbrad, nägid juba eile videot nimega Masekass.

Nimelt sõitsin ma eile linnast koju (käisin restoranis koerhaid söömas, vot SELLISED uhked käigud, kui mees ula peal) ja mõtlesin, et kui ma uue kaamera ostan, et huvitav, kas ma viitsiks videoblogisid ka teha. Või kas ma oskaks neid niimoodi kokku panna, nagu ma tahaks? Mina ise ausalt peaaegu never ei viitsi kellegi vlogisid(on selline sõna eks?) vaadata. Aga noh, mõtisklesin seal trollis selle üle, kui mulle meenus, et ma TEGELIKULT ju olen video kokku pannud.

BEHOLD – MASEKASS!

Tahaks veel filmi teha, kes oskab? Kes minuga teha viitsib?

Miinusteks on see, et pissin iga 3 minuti tagant ja kõndida saan korraga poolteist meetrit, aga I’m up for it!

Mida teha, kui kass jääb puu otsa lõksu?

Selline küsimus painas mind üsna pikalt, sest eile, kui me Kardoga naasesime grillimiselt minu vanaisaga, avastasin ma, et Joss on kadunud. Kuulsin küll, et ta kuskil karjub, seega jalutasin mööda aeda ja lõpuks pressisin ennast naabri aeda ka – Joosepit ei kuskil. Lõpuks sain aru, et karjumine tuleb kuskilt kõrgemalt poolt. Nii oligi, et Joosep istus kõrgel puu otsas.

1062058_10151695974654911_1883992236_n

Kui te siin pildil ei suuda kassi leida, siis järgnevast zoomitud pildist peaks miskit aru saama.

1063453_10151695977944911_1070173178_nIstus seal teine ja muudkui karjus ja karjus appi. No aga mida ma lähen appi, kui ta on 15 meetri kõrgusel ja esimesed oksad hakkavad alles kümnenda meetri pealt. No tule jumal appi, eksole. Helistasin siis kohe päästeametisse, kus esiti rääkis minuga väga sõbralik tädi, kes ütles, et ma paari tunni pärast tagasi helistaks. Et ta praegu alles liiga vähe puu otsas olnud.

Joosepile näkku vaadates ei tundnud küll, et ta seal väga vähe olnud oleks. Ta oli NII kurva näoga ja karjus, justkui öeldes: “Miks keegi mind juba ei päästa? APPI!!!”.

Ootasime siis paar tundi veel ja helistasin mingi pool 11 uuesti päästeametisse. Siis võttis vastu juba kurjem tädi, kes ütles, et kassid puu otsa ei sure ja olgu ma jumala rahulik. Et muretseda võiks siis, kui ta juba mitu ööpäeva puu otsas olnud on ja…viskas toru ära.

Nii jube oli magama minna, sest Joss aina karjus ja Kardo käis aina õues vaatamas, kas Joosep on ehk alla tulnud. Iga kord tuli aina kurvemini tuppa tagasi, sest Joss kössitas ikka veel puu otsas.

Hommikul rääkis Kardo emme, kuidas VARESED OLID ÜRITANUD JOSSI SILMI PEAST VÄLJA NOKKIMAS KÄIA! No eiiii! Seega ma helistasin uuesti järjekordsele pahurale päästeameti dispetšerile, kes seekord oli nõus päästeameti välja saatma. Noh, ma ähvardasin juba ise rasedana puu otsa ronida, ehk selle pärast.

Tulidki kaks väga sõbralikku onu, aga kuna mänd, mille otsas Joss redutas, oli aias sees, siis nad autoga sisse ei saanud ja seega ei olnud neil muud võimalust, kui ta veega alla lasta. Seda ma siiski ei soovinud ja nad ise ütlesid ka, et see võiks olla vast viimane variant, sest nad teavad juhtumeid, kus kass on nõnda lausa oma käpad murdnud. Matsime siis selle mõtte maha ja onud läksid minema. Üks andis mulle lausa oma enda numbri, et ma ei peaks enam kurja dispetšeriga suhtlema, kui Joss homme hommikuks alla pole tulnud.

Natuke aega olin ma siis üsna nõutu – Joosep läks aina rohkem kurvaks, pluss päike hakkas talle lagipähe paistma. Lõpuks andis mulle hea kolleeg Heiki Hanso numbri, kes olevat lausa Eesti parim arborist. Tema koduleht on SIIN ja Heiki pidavat olema suur loomasõber, kes ehk rasedale, hüsteerias naisele ei ei ütleks. Ei öelnudki, aga lugu oli selline, et ta oli hoopis Saaremaal. Hea inimesene otsis ta mulle uue nummeri, kes mind aidata võiks.

Anu, kelle number on 5242060, oli hea meelega nõus mulle appi tulema tunni aja jooksul, kuna nad olid hetkel alles teisel objektil. Ma olin selle uudise üle küll eriti rõõmus, sest Joss oli juba paanikasse läinud ja hakanud seal okste peal ringe tegema, lootes, et ta nõnda alla saab.

Ja kujutate ette, paar minutit peale Anuga vestlemist läks Joss peenikese oksa lõppu, mis teda enam kanda ei suutnud ja jäi sinna külge karjudes rippu. Mina röökisin seal all, et ma ei taha näha, kuidas ta surma saab ja Lea karjus Kardole, et mine vaata naabri aeda, aga tegelikult oli Joss maandunud meie kuuri katusele.

Ise üleni männivaigune ja sellise näoga, et: “Küll see oli alles piinlik olukord!”. Esimese asjana Jooksis joosep liivakasti pissile. Ilmselt oli ta kõik need 24h pissihäda kinni hoidnud, vaene loom.

Ühesõnaga vedeleb mul nüüd voodis üks männivaigune Joss, kes ei ole siiani nurrumist lõpetanud:

joss

 

Kassidega ula peal

Joosep ja Kurg on minuga koos Kardot külastamas. Seda sellisel lihtsal põhjusel, et mulle ehitatakse endiselt WCd ja vannituba. Kuna minu juures pissida ei saa, siis tuli siia tulla. Kassid küll saavad minu juures pissida, aga kuna ma ei taha, et nad mu unustavad ja hoopis remondimeestega parimateks sõpradeks saavad, siis pidid nad reisile kaasa tulema.

Ja muidugi mis muud, kui kassidele rihmad kaela ja uks pärani valla. Joosep ja Kurg veedavad mõlemad päevad aias. Kurg esiti muidugi vaatas ohutult ukse pealt maailma, aga nüüd juba on teda nähtud kaminas(kõik valged kohad ta kehal on tumehallid), mullahunnikus püherdamas ja kuurikatusel.

Teiste kassidega suheldes paistab Kure suhtumine olevat selline, et kui ta neile otsa ei vaata, siis teda ei ole olemas. Ehk siis olukord on rahumeelne.

Joosepiga ei ole näiteks Kati nii rahumeelne, sest Joss tahab tal aina järel käia ja teda nuusutada. Kati üldse ei taha, et mingisugune võõras kassihärra teda jälitab, seega peab ta vajalikuks aeg-ajalt hoiatavalt kõhiseda. Kaklema ei ole aga keegi läinud, nii et hea seegi.

Kuna Kurg on väga viisakas ja aiast ei välju ja jookseb ruttu Kardo majakesse kohe, kui keegi teda märkavat paistab, ei ole temaga mingit muret. Küll aga on Joosep TÄIELIKUS EKSTAASIS. Tal on nii hea meel õues olla – ajab linde taga, jookseb hullunult murul ja ronib puu otsas. Ainuke mure on Joosepil see, et ehk ma kaon kuskile ära.

Seda üritab ta vältida nii, et jälitab mind absoluutselt igale poole. Eile rääkisin telefoniga ja jalutasin natukene aiast välja metsa poole. Joss kalpsas õnnelikult kaasa ja kui ma seisma jäin, tegi ka tema sama. Mööda juhtusid kõndima paar naist oma lastega, kellest ühe poeg hakkas rääkima, et Joss tahab nendega koju kaasa minna.

“Ei, ei pojukene. See on tädi kass, ta tahab ikka tädiga kaasa minna,” kinnitas talle ema ja pärast seda, kui nad olid jupp aega kiitnud kui ilus kass Joosep on, hakkasid nad kodu poole astuma. Sama tegin ka mina ja mida tegi siis Joosep.

Otse loomulikult kõndis kaasa vale grupi inimestega…

Ega ta kaugele jõudnud. Umbes nurga taga märkas ta, et ma pole enam silmapiiril ja tuli hirmsa kappamisega kenasti tagasi. Jalutasime siis koos tuppa :)

Hiljem hakkasin poodi minema. Olin juba mäest üles jõudnud, kui sain aru, et Joss on terve aja vaikselt mu selja taga hiilinud. Tõstsin siis tempot ja üritasin Joosepi eest ära joosta, aga ta vaesekene kiirendas ka sammu, kuni lõpuks kaeblikult karjuma ja hingeldama hakkas. Võtsin ta siis sülle ja panin kotti. Tulgu siis poodi, kui nii väga tahab.

Poes kiitsid kõik jälle, et kui ilus kass mul on ja vähemalt kolm mutikest tulid teda paitama. Eks see ole vesi minu veskile. Tagasiteel panin härra jälle maha ja nõnda ta minu selja taga minuga koju vantsis.

Kõik õhtud on kassid olnud surmväsinud ja lasevad endaga teha põhimõtteliselt kõike. Paitada ja musitada ja kallistada ja kammida. Kurg laseb silma ka puhastada, tal tekkis mingi väike põletik, aga see juba paranemas.

Igatahes eile oli Joss õues mässamisest nii väsinud, et otsustas teha uinaku minu kaunis hällis, mille ma NaguUuest sain. Nagu näha, on see täidetud igast kraamiga. Daki tõi mulle ka lapseriideid ja nõnda need asjakesed siis siin ilmas mulle kogunevad. Halleluuja!

Kurg oli samal ajal minu kaisus, nii et tal oli ka hea olla :)

Täna aga saabus kassidele Purinalt kingitus, mille Joosep soovis koheselt avada. Hammastega. Seda ta siiski tegema ei pidanud. Kurg oli ka tänulik, aga pildi tegemise ajal oli tal kiire – ehk kuskil asjade kartlikult nuusutamisega.

kiirelt furminaatorist

20130626_111530

Minu Furminaator on siis selline ja ma sain ta sjuukse kodulehega ühendust võttes nagu Minulemmikule.ee. Nädalaga oli kamm kohal ja oiii, kuidas ma ründasin sellega Kurge. Vaadake, see ei ole oma kujult üldse nagu tavaline kassihari ja natukene kisub nende karvu rohkem, kui tavaline kamm. Seega nõuab see osadel kassidel kindlasti harjumist. Kuna aga Kurele kammimine väga meeldib, sain ma esimese kammimisega temast välja… hunniku karva.

20130627_131208

Kurg rahulolevalt enda karvapalliga. Joosep sellesse nii rahulikult ei suhtunud ja üritas seda korduvalt rünnata, kuni lõpuks väsis.

20130627_133021

Kamm vedeles maas, Kurg läks ja pani käpa peale ja heitis rahulikult magama. Noh, ehk keegi laseb muidu rotti?
20130628_183318

See ei ole küll furminaatoriga kammitud, sest siis mul seda veel ei olnud, aga ma tahtsin teile lihtsalt näidata, mismoodi Kurg mõnuleb, kui keegi teda kammida suvatseb. Ikka TÄIEGA!

20130628_183326

Mmm… Kammimine.

20130628_183345

Nii mõnus on lihtsalt, can’t help it!

20130628_183609Miks sa lõpetasid?!

Ja kuigi ma seda eriti palju proovida ei ole jõudnud, siis karvu on tõesti korteris natuke vähem. Ja kui Kurg sülle võtta, siis ma ei pea enam pool tundi nägu sügama, sest ta karvad mulle näkku langenud on. Mitte, et ta enam ÜLDSE karva ei ajaks, aga kohe kui ma näen, et ta kuskil lebotab, siis ma ikka natukene proovin teda kammida.

Muuseas andsin kammi ka Kardo emale proovida, tal on ju kolm kassi – Roosi, Tups ja Kati. Esimesed kaks on valge pika karvaga. Neile vist eriti ei meeldinud, aga eks kass peab kammimisega harjunud ka olema, või vähemalt peab talle meeldima inimpuudutus.

Aga ok. vähemalt on nüüd sellest kirjutatud. Eks ma proovin Jossist ja tema hunnikust sama dramaatilist pilti saada kunagi.

Nüüd vaja tööle minna!