Tag Archives: kassid

rasedusest lolliks läinud

Et siis selliste asjadega ma enda päevi mööda saadan…

20131006_221906

Tahtsin eile Kurele mütsi pähe panna, aga ta sai mu kurjadest plaanidest aru ja põgenes. Kuna KUSKILE tuli müts panna, tõmbasin selle Kardole rusika otsa.

20131007_105224

Täna tabasin Kure õndsa une pealt ja sain talle mütsi pähe tõmmatud! Jee!

20131007_105236

Wtf is that?!
20131007_105241

MIS MU PEAS ON?!

20131007_105245

Ok, üritan selle tükkideks närida20131007_105252 20131007_105257

I give up…

20131007_105316

Dude, what are you wearing?

20131007_105330

Let me help you with that

20131007_105340

It’s not coming off!20131007_105352 20131007_110139

Haha! I got it!

20131007_110152I hate my life…

Advertisements

soovinädal: KASSID!!!

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Teine soovinädala postitus on siis teie ees ja see räägib sellest, kuidas ma endale kassid sain . Hakkame siis aga pihta.

JOOSEP KAASIK (Ja natuke Pauli ka)

2010. aasta juulis saabusin ma tagasi kodumaale oma pikalt Austraalia rännakult. Kodu tundus tühi, sest mul ei olnud kassi :( Ma enne Aussi vihkasin kasse, aga kui ma ükskord Sydneys tööle jalutades kassi leidsin, kellele ma Paul nimeks panin, siis sulas mu süda ja ma sain kassiparasiidi. Ma nii tahtsin Pauli Eestisse ka tuua, aga a) see maksis hingehinda b) tal oli mingisugune healoomuline kasvaja kuskil kõhus, mis oleks tähendanud poolt aastat lisakarantiiini kuskil väikses puuris ja see tundus loomapiinamine. Seega leidsin ma talle uue kodu. Mingi armas noorpaar viis ta oma vanaemale ja mina muudkui nutsin. Minu väike Paulike :(

25908_377481352543_723912543_3842428_331360_n

Paul koos pardiga, kelle Tim kuskilt põllult oma ema pesast varastas. 

paul riiulis

Paul niisama riiulil leiba luusse laskmas.

jossu

Joosep, kui ta veel tuttuus oli.

Ühel õhtul helistaski mulle üks tüdruk eriti ootamatult ja ütles, et tavai, kass on Tallinnas, tule aga järgi. Minul polnud remont pmst alustatudki, aga noh, mis siis ikka. Kasuisa viis mu hommikul vara kohale ja tõimegi Josssi koju. Tegelt tal alguses nime polnudki, aga autos kutsus My teda Joosepiks ja kuidagi niimoodi ta endale selle nime saigi. Meie väike Joosu-Moosu või Joskam-Moskam.

IMG_0353

Uhkelt oma uue kodu aknal.

Kuigi Joss oli imeilus, oli tal siiski üks väikene miinus. Ta oli ilge sitapea! Ta jooksis ringi nagu hull, lükkas ümber kõik, mis talle teele jäi ja hävitas kõik, mis talle silma alla sattus. Puhtahull noh! Ja ma ei tea miks, aga mulle tundus, et kui vaesel loomal on igav, siis on talle sõpra vaja.

KURG 

Kirjutasingi siis Kassiabisse ja edasine on juba Kassiabi kodulehel kirjas. 2010. aasta 7dal oktoobril tõingi ma Kure koju. Joosepiga said nad kohe normaalselt läbi, ainult kiusama kippus Joosep teda. Aga mida julgemaks läks Kurg, seda rohkem tagasi tõmbus Joosep. Ehk sellepärast, et Kurg Joosepist sada korda suurem oli :D

Kurg oma igapäevasel kohal, peidus, Joss olukorda üle tsekkimas.

Et ikka kassid mõistaksid, et nad on mulle ühekallid, pidasin ma vajalikuks nad maalida enda korteriustele. Sest noh, mulle meeldib asju ustele maalida :D
IMG_4340 IMG_4341

Ja nüüd on nad maailma suurimad sõbrad :) Mis siis, et mõlemad isased ja öeldakse, et need ei pruugi omavahel läbi saada, aga näete, mul saavad. Ei teagi, kas asi oli selles, et Kurg on nii leplik, või et Joss oli alles poeg, aga nii see eluke meil käib.

sillu tell 044

Lõpetuseks pilt Joosepist, kes mängib nähtamatut klaverit.

14485512781318869235

Kodune toiduahel

Eelmise postituse pealkirjas mainitet konn osutus mitte surnuks, vaid hoopis erakordselt vastupidavaks loomakeseks. Lugu oli järgmine – Kardo oli eile tööl, mina vaatasin, et no mida kuradit see Joosep krõbistab omaette riidekuhja kõrval. Äkki hüppas välja konn, keda kassihärra ilmselgelt luuranud oli. Konn hüppas voodi juurde, Joss püüdis ta kinni ja natuke aega käis väike rabistamine, kui tuppa saabus vaikus.

Vaikuse katkestasin mina, kes ma astusin mingi hetk hiljem voodist välja ja OTSE konna peale, nõnda, et see konn lausa lendas mu jala alt välja. Selle peale vaatas Joosep: “Jesss! Konn on veel elus!” ja lohistas konna voodi alla. Ma olin rahul, et ma ei pidanud ise konnalaibaga tegelema ja nõnda see asi jäigi.

Kuni õhtuni, sest siis ma otsustasin koju naasnud Kardole ka öelda, et meil on voodi all surnud konn. No nii igaks petteks. Otsis Kardo, mis ta otsis, aga konna ta ei leidnud. Lõpuks loobus ja ütles, et tead jäägu see konnalaip sinna, kus ta parasjagu olla tahab.

Mingi pool tundi hiljem jookseb Joosep voodi poole, suur ELUS konn suus tolknemas. Mina hakkasin karjuma ja Kardo hakkas karjuma ja Joss pani konna nõutult maha. Seda olukorda kasutas ära konn, kes pressis ennast mingisugusesse diivanipilusse, kust Kardo teda kätte ei saanud. Joss ka õnneks mitte. Nüüd ma ei teagi, kas vaene konn vedeleb ikka diivani vahele pressituna, või söödi ta öösel ära, või suutis ta põgeneda?

Kogu selle “päästame konna” projekti käigus nägin ma äkitselt maailma suurimat ämblikku üle seina jooksmas. “Mis kuradi hullumajas me siin elame?” röögatasin ma esiti, kuid siis mõistsin, et tegemist on täiesti hariliku toiduahelaga, et noh on kass, kes sööb konna, konn, kes võiks süüa ämblikku, ämblik, kes võiks süüa sääski ja sääsed, kes söövad meid.

“Kas peaks ahela sulgema näiteks ühe kassi ära söömisega?”

Lõpetuseks näitan meie maja kasside uhiuusi aksessuaare:

20130802_102534 20130802_160220

Lugu sellest, kuidas Kardo mind maha jätab

Umbes kuu aega tagasi küsis Kardo vanem vend, et kas ta võiks Kardole sünnipäevaks tripi Krimmi kinkida. Noh, plaan minna oli Kardo vennal nagunii, isegi mina tahtsin sinna kunagi minna, kui see idee alles tekkis, aga noh, rasedana ei tundu selline autoga telgitripp kuigi ahvatlev. Ühesõnaga, point sellest, et reis kestab KOLM NÄDALAT!

Mina, vana idioot, muidugi suure suuga ütlesin, et muidugi on minul jumala ükskõik ja see on ikka Kardo enda valik, kas tahab tulla või mitte ja ärgu ta üldse minu käest küsigu. TEGELIKULT lootsin ma muidugi, et Kardo ise ütleb, et ta ei taha/saa minna. Ta ju veel töötas siis 3 õe hotellis ja ma eeldasin, et teda ei lasta sealt niimoodi kolmeks nädalaks minema. VEEL eeldasin ma, et Kardo ei taha oma kuus kuud rasedat naist ihuüksinda saatuse hooleks jätta – eksisin.

Sama päev tuli Kardo juubeldades rääkima, et oh issand kui tore, et ma ikka selle tripiplaaniga nõus olen ja otsustas anda lahkumisavalduse tööle üldse, sest ta vihkab seda kohta ja halleluuja, kui kaunis on ikka maailm ja tema eluke.

Selge. Sinna auku ma ennast nüüd ise kaevanud olin, et kõigepealt lasen mehel tööst ilma jääda ja siis kolmeks nädalaks põgeneda. Tundus see üks igavesti ahvatlev väljavaade :) Tegelikult sebis Kardo endale kiirelt uue töö, mida ta kohe peale reisi alustab, seega ärge kartke, et me nälga jääma peame. Ja vaene Kardoke ei ole kunagi väljamaal ringi trippimas käinud, las tripib siis.

AGA IKKAGI!

Ma ei suuda paar päevagi üksinda olla, rääkimata nüüd kolmest nädalast. Ja mida ma tegema hakkan? Kellega ma tsillin? Kallid blogilugejad, kes tahavad minuga aega veeta – jumala eest, tulge veetke, ega mul nagunii sittagi paremat siin ilmas teha pole. Kui olla rase ja üksik!

Reedel see Kardo minema põrutab – oeh, võtaks lausa uue mehe solvunult, aga kes see ikka minusugust pruugitud naist enam tahab.

Lõpetuseks väike vestlus meie kontorist

M: “Millal su päss siis Krimmi läheb?”

Mina: 12dal

P: “Kardo läheb kinni?!”

 

Kassidega ula peal

Joosep ja Kurg on minuga koos Kardot külastamas. Seda sellisel lihtsal põhjusel, et mulle ehitatakse endiselt WCd ja vannituba. Kuna minu juures pissida ei saa, siis tuli siia tulla. Kassid küll saavad minu juures pissida, aga kuna ma ei taha, et nad mu unustavad ja hoopis remondimeestega parimateks sõpradeks saavad, siis pidid nad reisile kaasa tulema.

Ja muidugi mis muud, kui kassidele rihmad kaela ja uks pärani valla. Joosep ja Kurg veedavad mõlemad päevad aias. Kurg esiti muidugi vaatas ohutult ukse pealt maailma, aga nüüd juba on teda nähtud kaminas(kõik valged kohad ta kehal on tumehallid), mullahunnikus püherdamas ja kuurikatusel.

Teiste kassidega suheldes paistab Kure suhtumine olevat selline, et kui ta neile otsa ei vaata, siis teda ei ole olemas. Ehk siis olukord on rahumeelne.

Joosepiga ei ole näiteks Kati nii rahumeelne, sest Joss tahab tal aina järel käia ja teda nuusutada. Kati üldse ei taha, et mingisugune võõras kassihärra teda jälitab, seega peab ta vajalikuks aeg-ajalt hoiatavalt kõhiseda. Kaklema ei ole aga keegi läinud, nii et hea seegi.

Kuna Kurg on väga viisakas ja aiast ei välju ja jookseb ruttu Kardo majakesse kohe, kui keegi teda märkavat paistab, ei ole temaga mingit muret. Küll aga on Joosep TÄIELIKUS EKSTAASIS. Tal on nii hea meel õues olla – ajab linde taga, jookseb hullunult murul ja ronib puu otsas. Ainuke mure on Joosepil see, et ehk ma kaon kuskile ära.

Seda üritab ta vältida nii, et jälitab mind absoluutselt igale poole. Eile rääkisin telefoniga ja jalutasin natukene aiast välja metsa poole. Joss kalpsas õnnelikult kaasa ja kui ma seisma jäin, tegi ka tema sama. Mööda juhtusid kõndima paar naist oma lastega, kellest ühe poeg hakkas rääkima, et Joss tahab nendega koju kaasa minna.

“Ei, ei pojukene. See on tädi kass, ta tahab ikka tädiga kaasa minna,” kinnitas talle ema ja pärast seda, kui nad olid jupp aega kiitnud kui ilus kass Joosep on, hakkasid nad kodu poole astuma. Sama tegin ka mina ja mida tegi siis Joosep.

Otse loomulikult kõndis kaasa vale grupi inimestega…

Ega ta kaugele jõudnud. Umbes nurga taga märkas ta, et ma pole enam silmapiiril ja tuli hirmsa kappamisega kenasti tagasi. Jalutasime siis koos tuppa :)

Hiljem hakkasin poodi minema. Olin juba mäest üles jõudnud, kui sain aru, et Joss on terve aja vaikselt mu selja taga hiilinud. Tõstsin siis tempot ja üritasin Joosepi eest ära joosta, aga ta vaesekene kiirendas ka sammu, kuni lõpuks kaeblikult karjuma ja hingeldama hakkas. Võtsin ta siis sülle ja panin kotti. Tulgu siis poodi, kui nii väga tahab.

Poes kiitsid kõik jälle, et kui ilus kass mul on ja vähemalt kolm mutikest tulid teda paitama. Eks see ole vesi minu veskile. Tagasiteel panin härra jälle maha ja nõnda ta minu selja taga minuga koju vantsis.

Kõik õhtud on kassid olnud surmväsinud ja lasevad endaga teha põhimõtteliselt kõike. Paitada ja musitada ja kallistada ja kammida. Kurg laseb silma ka puhastada, tal tekkis mingi väike põletik, aga see juba paranemas.

Igatahes eile oli Joss õues mässamisest nii väsinud, et otsustas teha uinaku minu kaunis hällis, mille ma NaguUuest sain. Nagu näha, on see täidetud igast kraamiga. Daki tõi mulle ka lapseriideid ja nõnda need asjakesed siis siin ilmas mulle kogunevad. Halleluuja!

Kurg oli samal ajal minu kaisus, nii et tal oli ka hea olla :)

Täna aga saabus kassidele Purinalt kingitus, mille Joosep soovis koheselt avada. Hammastega. Seda ta siiski tegema ei pidanud. Kurg oli ka tänulik, aga pildi tegemise ajal oli tal kiire – ehk kuskil asjade kartlikult nuusutamisega.

#miks#jumala#eest#kallid#inimesed?

Nagu ka paljudel mu sõpradel, on ka mul instagram. Viimasel ajal lähen ma aga instagramist sõpside pilte vaadates ainult närvi. Ütleme, et vaatan pilti, kus keegi hullab oma koeraga pargis. Võiks eeldada, et pildi nimi on “mina Mukiga pargis” vms. Aga oh ei, selleks on hoopis: #puppy#summer#park#love#friends#july#2013#girl#dog#life#happyness#nature#clothes#fur#grass#playing#stick jne jne jne. Täiesti suvalised sõnad, mis veel hädavaevu pildiga haakuvad.

Halvimal juhul on seal veel: #instagram#instadog#instapark#instacool#instashit jne.

Minu meelest on vaid üks aktsepteeritav hässtääg ja selleks on #normalolevik. Selle abil näitavad mu sõbrad olukordi, kus on parasjagu eriti normal olevik ja minu meelest on see cool.

IMG_20120411_100333

 

#cat#love#kitchen#iguessimretarded#ificouldonlystophashtagingshit#killmeplease

kiirelt furminaatorist

20130626_111530

Minu Furminaator on siis selline ja ma sain ta sjuukse kodulehega ühendust võttes nagu Minulemmikule.ee. Nädalaga oli kamm kohal ja oiii, kuidas ma ründasin sellega Kurge. Vaadake, see ei ole oma kujult üldse nagu tavaline kassihari ja natukene kisub nende karvu rohkem, kui tavaline kamm. Seega nõuab see osadel kassidel kindlasti harjumist. Kuna aga Kurele kammimine väga meeldib, sain ma esimese kammimisega temast välja… hunniku karva.

20130627_131208

Kurg rahulolevalt enda karvapalliga. Joosep sellesse nii rahulikult ei suhtunud ja üritas seda korduvalt rünnata, kuni lõpuks väsis.

20130627_133021

Kamm vedeles maas, Kurg läks ja pani käpa peale ja heitis rahulikult magama. Noh, ehk keegi laseb muidu rotti?
20130628_183318

See ei ole küll furminaatoriga kammitud, sest siis mul seda veel ei olnud, aga ma tahtsin teile lihtsalt näidata, mismoodi Kurg mõnuleb, kui keegi teda kammida suvatseb. Ikka TÄIEGA!

20130628_183326

Mmm… Kammimine.

20130628_183345

Nii mõnus on lihtsalt, can’t help it!

20130628_183609Miks sa lõpetasid?!

Ja kuigi ma seda eriti palju proovida ei ole jõudnud, siis karvu on tõesti korteris natuke vähem. Ja kui Kurg sülle võtta, siis ma ei pea enam pool tundi nägu sügama, sest ta karvad mulle näkku langenud on. Mitte, et ta enam ÜLDSE karva ei ajaks, aga kohe kui ma näen, et ta kuskil lebotab, siis ma ikka natukene proovin teda kammida.

Muuseas andsin kammi ka Kardo emale proovida, tal on ju kolm kassi – Roosi, Tups ja Kati. Esimesed kaks on valge pika karvaga. Neile vist eriti ei meeldinud, aga eks kass peab kammimisega harjunud ka olema, või vähemalt peab talle meeldima inimpuudutus.

Aga ok. vähemalt on nüüd sellest kirjutatud. Eks ma proovin Jossist ja tema hunnikust sama dramaatilist pilti saada kunagi.

Nüüd vaja tööle minna!