Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine)

Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI. Kui keegi mulle aasta tagasi oleks öelnud, et ma kelleltki vabatahtlikult ninast tatti imen, siis ma oleks ta üle naernud. Täna oleksin ma äärepealt nutma hakanud.
Tegin ühe ninapoole ära – see heli, see roheline veniv tatt, ÖÄKK! Mul tuli kohe rops kurku, aga ma hingasin sügavalt sisse-välja ja mõtlesin, et ära jumala eest oksenda. Teine pool tuleb ju ka teha! Ja siis ma tegin ka teise poole ära ja…oksendasin kogu oma hommikutee diivani ette.
Maril hakkas parem. Täna ei ole ta üldse viril olnud, vaid kenasti lurisedes maganud, söönud, lutti imenud ja ringi vahtinud. Ei teagi, kas on see küüslaauk ta olemist paremaks teinud või see ühekordne imemine :D Varsti tuleb Kardo ja teeb seda vajadusel veel, ta oli päriselt põnevil, et ta seda jubedust kasutada saab.
Aga taaskord ei ole ma täna üldse koristanud, süüa teinud ja ainult 2 lõiku raamatut kirjutanud, sest meil käis Kätlin külas, koos oma hiiglasJasperiga. Nõnda me siis siin istusime oma lastega, meenutasime aegu, kus me alles keskkoolis üheskoos poppi tegime ja tema vanematekodus köögis salaja suitsu kimusime ning mehi kirusime. Ja nüüd on meil lapsed… Mis juhtus :D?
