Tag Archives: lapse saamine

Kaitstud: after giving birth

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

625556_458849904230474_2044480406_n

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda. 

 

Pretty please?

Internet on üks kõikvõimas koht ja taaskord leidsin ma sealt midagi, mis mulle meeldib. Selline online poeke NAGUUUS lihtsalt võlus mu ära. Esiteks selle pärast, et mina olen tuline second hand asjade pooldaja. Eriti selliste asjade, nagu titekraam, millest kasvatakse kiiresti välja jne. Just titekraam seal ongi, nii et teisel, keda need asjad ei huvita, vist klikkida ei maksa.

Kunagi aastaid tagasi ma nägin unes, et mul oli imetillukene tita, keda ma hoidsin enda köögis moosesekorvis, sest mul ei olnud talle suuremat voodit ostetud. Ok, ma seda unenägu nii täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, kuidas ma panin tita sinna korvi ja vaatasin teda ja mõtlesin, et…nii ilus. Nii ilus korvike, noh :D Arvatavasti oli tita ka ilus, aga selle peale ma siis nii väga ei mõelnud.

Ei teagi, kus ma enne sellist korvi näinud oli, et ta mul nõnda alateadvuses välja hüppas, aga nüüd kus ma päriselt rase olin, siis esimese asjana mõtlesin ma, et MUL ON VAJA SEDA KORVI! Teadjad tulid rääkima, et mis sa ikka raha raiskad. Laps saab ju selle sees olla ainult mõned üksikud kuud jne jne jne. Aga ma armastan seda korvi, ja ma vajan seda korvi ja ma tahaks ise hea meelega magada sellises korvis. Kuna minusuguse hiiglase mõõdus neid ei tehta, siis saab minu kallis väikelaps endale sellise kohe kindlasti. Söögu mind või susi!

No vaadake seda nunnudust. 59 euri eest puhast rõõmu.

Või hoopis selline satsiline korvike 65 euro eest?

Muidugi, kui kellelgi mu lugejatest vedeleb selline moosese korvike kodus jalus, siis ma hea meelega olen valmis teid sellest raskest taagast vabastama ja sinna sisse oktoobrikuus oma lapse panema. (Eeeh, hakkasin siin pea aegu nime juba kirjutama, aga sellega ikka ootame uue nädalani, kui mulle tuleb kohale üks pakike. Siis saate teie ka teada. Vihjeks ütlen, et heal lapsel ikka mitu nime!)

Naguuus on ka Facebookis olemas, kuhu nad lisavad uue kauba korral ka pilte kohe oma wallile. Oeh, minu meelest nii armas kohake. Teised, kellel sedasorti kraami vaja, kaege ka!

Muidugi võite mulle anda linke, kust selliseid korve veel leiab, aga minu uurimiste kohaselt olid need Naguuus lehel kõige odavamad. Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa. Või midagi säärast.

nu pogodi!

Sellenädalases Delfi Beebiblogis juurdlen ma selle üle, miks naised idiootidega laps saavad. Olgem ausad, ega tegelikult ju suurt minu asi pole, kellega võõrad naised järglasi teevad, aga kuidagi olen viimasel ajal kuulnud aina rohkem jutte, kuidas kellelgi (lisa siia tuttava-tuttava nimi) on ikka väga halb mees, aga lahku ei saa minna, sest koos on tehtud laps. Mõnes loos on siia sisse segatud ka vägivald, mõnes mitte.

Peksa saada on muidugi halb – just see hoiab mõndasid naisi lahkumineku ees. See hirm molli saada, I guess. Mõndasid hoiab see peks just suhtes – kes lööb see armastab! Ja põhilause: “Me ei saa lahku minna, sest muidu ma ei saa majanduslikult hakkama!”. Pullisitt, ütlen ma. Pullisitt!

Oeh, ma ei viitsi tervet seda artiklit siia nüüd ümber ka jutustada, aga kuhu ma peale seda pikka sissejuhatust jõuda tahan, on naljakas Delfi kommentaatorite fenomen: ükskõik millest mina (või tegelikult ka keegi teine Delfis ei kirjutaks) tuleb varsti keegi ja ütleb, et NO OOTA SA! VARSTI NÄEME, KAS SUL LÄHEB ENDAL KA SAMA PERSE! HÕ-HÕ-HÕ!

See ei ole mitte ainult selle teema all, kus kõik saavad mulle nina alla hõõruda, et mul Kardoga alles aasta saab ja seetõttu ma ei saa ju tegelikult üldse kindel olla, et mina aasta pärast tite ja sinise silmaga kodus ei isu, eks. Kes teab!?

Lohutuseks ütlen ma muretsejatele, et tegelikult ma ju TEAN Kardokest ikka tunduvalt kauem. Käisime ju lausa kolm pikka aastat koos keskkoolis ja ma ei märganud, et ta kedagi aktiivselt peksnud oleks. Isegi see mõte sellest, et K. võiks kuidagigi vägivaldne olla ajab mind naerma, sest täna hommikul ärkasin ma selle peale, et kullakallis peikake toppis mind veel teise teki sisse, et mul jumala eest külm ei oleks ja tegi mulle nina otsa head aega mususid.

Aga noh, kes viimasena naerab, naerab väljapekstud hammastega?

Mitte ainult peksu teemadel ei ole Delfilased mind hoiatanud. Kui ma kunagi kirjutasin, et tunnen ennast nii hästi ja nii ilusana, sain vastuseks, et no OOTA SA! Saad lapse kätte, istud kodus üleni rääbakil ja lapseoksene, siis näeme, kas sa ennast ikka ilusana tunned, IDIOOT!

Või kui ma kirjutasin, et mõned on mures, kuhu ma oma kassikesed panen, siis sain ka kohe kuulda: NO SA VANA, PAKS, KÄRNANE IDIOOT! Eks me siis näeme, kes viimasena naerab, kui su kassid on su lapse näo ära söönud! Sa oota vaid! MUAHAHAHAHA!