Sildiarhiiv: lapsed

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(

 

Kõik beebid on ilusad?

Iga ema arvab, et nende beebi on kõige ilusam maailmas. Paraku ülejäänud maailm sellest ahvivaimustusest pimestatud pole ja nõnda ongi aus öelda, et maailmas eksisteerivad ilusad beebid ja mitte nii ilusad beebid.

Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii armsad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab…Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.

Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena…ei ole sellest midagi järele jäänud :D

Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga – mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem. Kui tema titt oli, siis ta nagu idee poolest meeldis mulle küll, aga välimusega ta küll ei hiilanud. Eriti see osa, et tal oli allergia ja ta kraapis ennast pidevalt verele.

Kunagi mul käis üks sõber külas ja kui ta mu venda nägi, siis ta küsis õudusega: “Issand, mis temaga juhtus?”. Ma vastasin, et noh, tal on allergia ja ta sügab ennast, mille peale sõber küsis: “Kõblaga sügab või?”. Ehk siis mu vend võis suht õudne olla sellel ajal :D Õnneks nüüd on ta väga hurmav väike blond noormees, nii et vedas.

Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga.

Alles eelmine nädal küsisin ma Kardolt, et kuidas ma kunagi üldse sain arvata, et beebid ilusad olla ei saa?! KUIDAS?!

Muidugi on neist kõige ilusam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus.

Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib:)”. Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi :( Järgmine kord ma kindlasti küsin arstilt, et mitme palli süsteemis ta Mari hindaks vms :D

Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE!

Kuigi tegelikult on nii, et päriselus on lapsed alati ilusamad kui fotodel. Vist seepärast, et ka kõige ilusamast inimest saab ju teha koledat fotot. Ja mõelge veel, mis foto saab teha keskpärasest inimesest? Uuuh sa juudas! Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma ei olegi mitte kunagi päriselus näinud väga koledat beebit, ainult fotodel. Samas ei ole ma laivis üldse palju beebisid näinud ega vahtinud ka. Ja noh, fotod ei ole tegelikult kuigi adekvaatsed tihtipeale.

Ma olen Marist niii naljakalt koledaid pilte teinud, et vähe pole, aga mis seal ikka. Ega ma neid ju kuskile üles ei riputa. Samuti on minust endast nii koledaid pilte, et pimedad lapsed hakkavad ka õudusest nutma, kui see nende kõrvale asetada. Aga üldiselt on nii, et kui meist koos pilti teha, siis olen mina see rõvedam :(

unnamed (3)

Mari olemas traumeeritud, et kes see väsinud moega koll ta silme all on. “Parem teen armsa näo, et ta mind ära ei sööks!”

unnamed (4)

Foto: Ilmar Saabas

Nüüd mind hakkas huvitama selline asi: enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh!

Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas…Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? :D Vast mitte.

Aga nii douche ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad :)

kellele tekitab mu tiss ebamugavust?

Avaliku imetamise teema jätkuks – olen saanud selle kohta palju vastukaja, näiteks oma meili peale. Põhipoint on see, et nagu avalikult imetada võiks, aga jumala eest peaks ennast varjama salliga, sest igal hetkel võib ju NIBU lapse suust välja tulla ja teistele NÄHA olla!

Kuuldavasti pidid meesterahvaste silmad sellisest ilmaime nägemisest peast välja kukkuma, naised südamerabanduse saama ja vanainimesed viskavad vist kohe sussid püsti. Ahjaa, väikelapsed saavad muidugi eluaegse lapsepõlvetrauma osaliseks.

Jah, ma saan aru, et paneks sallikese peale ja oleks rahu maa peal – mina saaks imetada ja teised ei peaks mu hirmsat, hirmsat tissi vahtima. Aga vot mina olen eluaeg selline jonnipunn olnud, et kui mina midagi TAHAN TEHA, siis teen kah. Kas teile meeldiks, kui te üritate rahulikult oma mäki burksi süüa ja siis tulen mina ja panen teile SALLI NÄKKU, sest nii on teistel parem sinu ümbruses olla.

Teine probleem, mille üks kommentaator tõstatas oli see, et ebamugavust tunnevad naised, kes oma mehega säärasest jubedusest(imetav ema) mööda peavad kõndima. Aga miks? Kas tunnetan ma siin ebakindlusenooti? Kardo näiteks on küll näinud, kuidas mul sõbranna imetab, kõigil oli mega pohhui. Mul oleks ka suva, kui me peaksime sellist asja kuskil tänaval/poes/pubis nägema. Miks tekitada mingit pseudoprobleemi?

Teate mis, kallid inimesed. Te võite küll arvata, et issand, imikud söövad ju teatud kellaaegadel ja miks kurat on vaja siis sellisel ajal lapsega välja ronida, aga nüüd valmistuge elu shokiks: last ei huvita, et sa ütled talle, et kuule, kell on kaks, kuku vitsutama. Ta võib sellel ajal tahta näiteks magada või jonnida või oma varbaid süüa, või midagi säärast, mis on väga oluline. Seega lükkub söömine määramata ajale ja ta võib avastada oma tühja kõhu justnimelt poes.

Mida peaksin ma siis sellises olukorras tegema?

Viskama oma toidukraami, kus see ja teine, ning jooksma koju? Paluma töötajaid, et ehk laseksid nad mind kuskile näkasesse peldikusse imetama? Tõmbaksin lapsele koti pähe ja imetaksin teda niimoodi? Shoppaksin rahumeeli edasi, laps kopse välja röökimas?

KUIGI ma võiksin lihtsalt talle tissi suhu toppida ja rahumeeli oma asjatoimetusi edasi ajada.

Üks kommentaator leidis ka, et ma hakkan titemammastuma, et kuskil poes oma tisse lehvitama hakkan. Nojah, mis ma ikka selle peale kosta oskan. Minu jaoks on oluline, et mu laps ei karjuks (sest ma ei suuda taluda väikeste laste nuttu, see on nii häiriv!) ja et ta saaks süüa siis kui tema hing ihaldab.

See, kas keegi seda nähes saab nüüd eluaegse trauma ja vajab psühholoogi abi järgneva elu jooksul, ei huvita mind üldse. Te ütlete, et imetamine on privaatne asi? Ma saan aru, et ma kukuks keset poodi sugu tegema, vot see oleks üsna privaatne asi. Te ütlete, et inimesed on tissi näinud küll, aga mitte MINU tissi. Noh, ega ma mingi kombitsatega monstrum pole, ta on suht samasugune tiss, nagu teistelgi on. Kui mitte ilusam :)) Ja keegi ütles, et kui ta enne imetamist oma tissiga kuskil ei lehvitanud, siis miks ta peaks seda nüüd tegema. Aga saunas olete kunagi käinud või? TISSIGA lehvitamas!

Ja noh, lõpuks on ikka nii, et ega mind see teiste arvamus ei huvita. Ma lausa isegi tahaks, et keegi mulle kunagi midagi ütlema tuleks, samal ajal kui ma oma väärtuslikku last söödan. Oiiii, kuidas ma seda tahaks ;)

Foto: Meelis Tomson

Foto: Meelis Tomson

Ja need inimesed, kellele tekitab tiss ebamugavust, siis pigistage silm kinni ja kõndige kiiresti mööda. Te ei kujuta ette, kui palju asju mina näen siin ilmas, mis mulle ebamugavust valmistavad. Aga kas te kujutaksite ette, et ma astuks näiteks McDonaldsis inimese juurde, kes on suur kui mägi, voldid laperdavad tuules ja tema õgib topeltjuustuburgerit. Ja siis ma ütlen talle, et kuulge, te suht häirite mind, kas te saaksite endale sallikese näkku panna, kui te sööte :))

Ahjaa ja muuseas avastasin ma, et konkursil saab minu pildile hääle anda lausa iga jumala päev. Ma ei tea, miks selline süsteem, aga andke ikka oma hääl. Kas siis esimest, teist või kolmandat korda, sest once in a lifetime ma tahaks ka võita miskit :))

Väike Lenin

Maril on imelik soeng, nagu vanadel meestel. Et eest on kiilakas ja siis pea ümber on juuksed. Ma kutsusin teda rahumeeli vanameheks, aga siis keegi mainis, et see on ju puhta Lenini soeng. Tõsi:

10einevust.jpg

Ja salakaval on see väike preili ka. Alles blogisin, et ei kõlba minuga koos magama jääda, eksole, aga mis siis eile õhtul sai. Röökis nagu ratta peal, kui ma julgesin millimeetri temast eemalduda. Ta röökis nagu keegi piinaks teda roostes noaga ja ma lihtsalt füüsiliselt oleks pidanud ta endale tagasi sisse toppima, et talle VEEL rohkem lähedust anda, kui ma seda eile tegin.

Lõpuks jäi ta muidugi magama, et ärgata öösel kaks korda ja mõlemad korrad niimoodi, et ma pidin vahetama ta mähkmeid, riideid (sest ta oksendas need täis), kussutama teda süles ja lõpuks veel oma näppu ka imeda anda.

Mitte kunagi ei kiida teda enam, muidu saab kohe aru ja hakkab problemaatiliseks :D

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

20131030_201111Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

nohune väike beebi

Juba täna arstil käes ma mõtlesin, et päris imelik on see, et ma pean oma vastsündinud titega käima läbi ooteruumi, kus haiged inimesed oma perearsti juurde saamist ootavad. Tulemus on käes – Maril on nohu.

Päev läbi tegi ta magades kahtlast vilisevat häält ja õhtu lõpuks oli ta juba hirmus viril ja aina nuttis ja puhises ja ägises. Ja kui ta ühel hetkel aevastas, siis ninast purskus lihtsalt tatti ja nõnda me aru saimegi, et tegemist on nohuga.

Googeldamine muidugi eriti lilleline ei ole, sest iga artikkel räägib, kui megaohtlik on vastsündinule nohu. Oeh. Läbi häda sain ta kuidagi magama, panime talle hälli väikse padjakese, et ta päris pikali ei peaks olema, purustatud küüslauku panime ka marli sisse.

Süda lihtsalt murdub, kui ma vaatan, kuidas ta mureliku moega seal voodis puhiseb ja viliseb :( Ja mul on küll Humerit, aga mul ei ole ninapumpa, seega peame ootama, kuni Kardo hommikul enne tööd selle apteegist toob.

Vähemalt NII hull tal asi polnud, sest enne sai ta süüa küll ja nüüd magada ka, aga ega see talle kerge pole ja ta on niigi tubli, et ta muudkui aina meile näkku ei röögi. Oh sa vaene, vaene lapsukene :(

Update: Mari magas kella kaheteistkümnest kaheksani ilma kordagi söömata. Käisin ja sügasin ja kiigutasin teda, et ta ärkaks – ei miskit. Üritasin 578464 korda süüa anda, ei tahtnud. Hommikuks olid rinnad külge plahvatamas, aga õnneks preili halastas ja otsustas ikka süüa.

Kuigi rinnapiima ei olevat soovitatav ninna panna (kleepub kokku ja teeb nina veel kinnisemaks), siis Mari otsustas ise ennast ravida ja oksendas piima läbi nina välja.

Kardo tõi hommikul apteegist Rhinomeri nohupumba vms ja kohe kui Mari kargu alla ajab, siis ma üritan Humeri ja selle abil ta olemist paremaks teha. Ma ei saa aru, see on väga kummaline nohu, mis tal on. Vahepeal nagu luriseb, aga kui näiteks sööb või lutti imeb, siis on vaikus ja saab rahus teha mõlemat. Noh, hea seegi, I guess.

Marikene

Nööbikene magab ja on imearmas

Kes tahab pildile?

Tänane hommik hakkas meil väga tegusalt pihta, nimelt läksime me uhkele fotoshuudile, et ükskord Marist ka paremaid pilte saaks, kui minu telefoniga tehtud fotokatsetused. Meelis ja Mari-Leen tulid meile lausa koju järele ja viisid stuudiosse, kus hakkas pihta säärane trall, mis ikka võiks pihta hakata, kui pildistada last, kes on 12 päeva vana.

Esiteks tuli ta üles ajada, siis natukene süüa anda, siis ta krooksu oodata, siis ruttu paar pilti teha. Siis pühkida kokku okse ja vahetada riided. Siis pühkida enda pealt okset. Siis kiirelt paar pilti veel. Siis otsustas Mari joriseda, siis tuli temaga natuke ringi käia. Siis veel paar lonksu piima, siis jälle oksepühkimine jne jne jne.

Ma tahtsin teha selliseid glamuurseid pilte, nagu ajakirjades näha on teinekord. Teate ju küll – ema on palja ülakehaga ja hoiab väikest paljast beebit käes. Ma EI TEA, mis kuramuse moodi neid pilte tehakse, sest reaalsuses hakkasid mu rinnad piima välja PURSKAMA kohe, kui ma rinnahoidja ära võtsin. Siis saime kuidagi paar pilti ära teha, kui imekena tibulinnukene otsustas mu peale roojata. Koheselt lõpetasin ta nööbikeseks hüüdmise ja kutsusin teda hoopis sitturiks.

Ja siis nõnda oksese, piimase ja sitasena tegime veel perepilte kah :) Halle freaking luuja.

2S8A8873

Aga nüüd asja juurde ja selleks asjaks on kingiloos!

Fotoshuutidel on lahe käia, onju. Saad ilusaid pilte ja võimaluse ennast üles lüüa (mina näiteks olin väga rahul, et oli põhjus ennast meikida :D). Just sellise uhke võimaluse saab ka üks blogilugeja. Muud ei ole vaja teha, kui saata pilt marimellfoto@gmail.com aadressile üks foto mingist beebist. Ei pea isegi olema sinu beebi, aga võib.

Konkurss ei ole “ilusaima beebi” valimine, sest selle võitja on mulle nagunii teada (Mari) ja igale lugejale ka (nende enda lapsed), seega valib Meelis välja hoopis fotograafi seisukohalt parima pildi. Ehk siis imearmsad udukogud võib lisamata jätta, sest paraku neil võimalust ei ole. Aga kui sul on hästi välja kukkunud pilt beebist varnast võtta, siis lisa see julgelt ja jää ootama. Võitja saabki fotoshuudi – olgu see siis kõhupildistamine, beebipildistamine, perepiltide tegemine või niisama sõpradega ilusate piltide tegemine. Miks mitte ka üksi enda ilu jäädvustada? Valik on teie!

Kuidas osaleda?

  • Saadad pildi marimellfoto@gmail.com
  • Ootad võitu.
  • Laikida võib ka Meelise FB’i lehekülge, sest just tema on see, kes võitja välja valib ja natukene pugemist ei tee kunagi halba. Onju? Ühtlasi on neil seal ka loosimine käimas ja nõnda suurendate enda võiduvõimalusi.

Auhinna loosime välja 5. novembril, kahe nädala pärast. Või noh, ei loosi, Meelis valib välja enda lemmikpildi. Saadetud pildid lisan ka Malluka FB’i lehele, seega, kes oma last netis näidata ei taha, siis osaleda ka ei saa kahjuks :( Samuti ei saa loosimises osaleda stuudiopildid, sest see poleks aus.

2S8A8769 2S8A8868 2S8A8870

Mari, lott ja kassid

Minu meelest ei ole Mari eriti veel ei minu ega Kardo näoga, kuigi kaks näo osa võin ma julgelt enda geenide süüks ajada. Esiteks on selleks Mari sügav lõug ja teiseks tema hurmav lotike.

20131014_180851Siin demonstreerib Mari uhkelt enda emalt päritud lotti, mis ka temal üsna pea poolde põlve ulatub. Noh, nagu mul ikka :)

Ei saaks öelda, et puuduksid ka ühised jooned Kardoga. Esiteks ei paista Mari mitte kunagi halvas tujus olevat. Isegi öösel ei ärata ta mind nutuga, vaid a)puhiseb ja nohiseb rahulolematult, et miks keegi teda juba toitma pole kukkunud. b) hakkab kõva häälega ja demostratiivselt enda kätt lutsutama, et kõik ikka teaksid, milleni ta suure näljaga langema on pidanud. KÄE SÖÖMISENI! Teiseks on ta pärinud oma isa säästlikuse – mõnikord oksendab ta endale suhu ja selle asemel, et väärt kraami välja sülitada, neelab ta selle daamilikult ja kokkuhoidlikult uuesti alla. Ja siis on endaga rahul ning naeratab enda hambutut naeratust.

20131015_103749

 

Kuna aga paljud uurivad, et kuidas Kassid Mari vastu võtnud on, siis noh. On nõnda, et neil on temast jumala ükskõik ja pigem ignoreerivad teda nii kõvasti kui jaksavad. Joosep vaatab teda teinekord sellise näoga, et “Ma ei tea, KES sa enda arust oled, aga ma TÄIEGA põlastan sind…” ja kõnnib minema. Isegi nuusutada ei taha ta Mari, sest just see väike elukas on süüdi selles, et Joosep nüüd vähem kudrutusi ja paitusi saab.

Ka Kurg on meeleheitel, ning on otsustanud inimesi natukene vähem karta, et kuskiltki armastust saada. Mari kardab ta selleest topelt. Praegu ka vedeleme voodis ja Kurg otsustas pressida ennast väiksesse vahesse minu jalgade ja voodiääre vahel, et ta jumala eest selle imeliku väikse eluka lähedale minema ei peaks. Kui aga olukord seda nõuab, siis ta keerab lihtsalt tagumendi lapse poole ja teeb näo, et teda ei eksisteeri:

20131015_102522

 

Kuidas aitavad kassid lapse saamiseks valmistuda?

Uurisin siin hiljaaegu, et kas lugejate seas oraakleid ka on, ja pean nentima, et osad teist on juba haledalt hävinud. MINA veel nii haledalt hävinud ei ole, sest mina ise pakkusin ka huupi 8dat. Kardo pakkus esialgu 13. kuupäeva, aga ma keelasin tal seda pakkuda, sest see tundub nii õnnetu number ja selgeltnägijate tuleproovis alles oli üks naine, kes rääkis, et ta lapsed sündisid ja surid 13dal. Seega, kallis Mari, kui vähegi võimalik, siis väldi seda kuupäeva. Ma olen NIIGI KAUA sind ENDA SEES hoidnud, et kogu see asi tulevikus nõnda veega alla lasta. Sest sina, mu kallike, pead elama IGAVESTI!

Ühesõnaga, on kaheksas ja mina ei sünnita. Kuigi õhtu tõepoolest on alles noor, aga ma tunnen ennast küll päris tavaliselt ja nagu ma aru saanud olen, sünnivad enamik lapsi ikka öösiti. Seega on mul iga hommik tunne, et ma olen midagi üle elanud ja jälle on ees üks päev, kus ma EI sünnita. Saatuse iroonia oleks nüüd, kui Mari millalgi päise päeva ajal otsustaks tulla, aga eks seda näitab vaid aeg.

Head koostööd teevad muidugi kassid, kes on otsustanud anda endast absoluutse parima, et meid lapse sünniks ette valmistada:

  • Nad karjuvad, kui soovivad süüa saada. Muidugi nad tahaks ju suht kogu aeg süüa saada.
  • Nad äratavad meid öö jooksul korduvalt üles. Kuna nad on öösiti suht hullumeelsed, otsustasime eile, et hakkame magamistoa ust öösel kinni hoidma, sest muidu peame nende ukse taga kräunuvate kassidega siis diilima, kui laps juba majas. Ehk siis eile õhtul diilisin ma sellega, kuidas mõlemad kassid, erinevatel kellaaegadel kurvalt ust kraapisid. Kurg lisas veel juurde enda kurva “mauuuuuu!” ja Joosep otsustas, et ta ei vajagi sisse laskmist ja hakkas hoopis lingile hüppama. Kaks korda pidin neid sealt ukse tagant peletamas käima. Homseks meisterdan ukse kõrvale veepüstoli.
  • Nad situvad ja haisevad. Olen kuulnud, et väikelastel sama komme?
  • Lõhuvad kõike, millele käpad taha saavad. Mitte vaid imikupõlveks ei valmista kassid sind ette. Ka päris väiksed põngerjad kipuvad kõike laiali tassima ja lõhkuma, eksole?
  • Nad ei oska asju jagada. Kui üks tuleb kaissu, otsustab teine, et tahab ka. Asi lõppeb kaklusega. Kui üks läheb kassimaja katusele peesitama, otsustab teine, et see paistab tõesti parim hetk seda teha olevat. Muidugi kulmineerub asi kaklusega.
  • Valmistavad mind ette füüsilisteks kannatusteks sünnitusel. Kurg eriti ei aita, aga Joosep paar korda päevas ikka abivalmilt kargab mulle kallale.
  • On hästi armsad. Siinkohal pean rohkem kiitma Kurge, kes hellalt, nõnda hellalt mulle sülle tuleb, nurru laseb ja on HÄSTI armas. Mmmm… nii nii armas…
  • On väga naljakad. Teate küll, kuidas beebid teevad naljakaid nägusid ja grimasse. Minu kassid seevastu aga komistavad, libastuvad, kukuvad ja hävivad nii paljudel viisidel et see pakub ka nalja. Kassid lihtsalt ON naljakad:

kuidas ma väikelapsi päästsin

Täna räägin ma väiksese loo, kuidas ma eile Rimis tillukese poisi ära kadumist ennetasin.

Käisin Kardole õhtusöögiks tavaari ostmas ja mulle jäid silma üks vana tädi ja tema lapselaps. Poiss oli ise nii tilluke (3-4) ja vuras ringi üüratult suure tõukerattaga. Tahtis vanaemale kõiksugu erinevad marineeritud kurke korvi tõsta ja ühesõnaga jauras piisavalt, et ma neile korraks tähelepanu pöörasin.

Ok, tegin oma ostud ära ja hakkasin maksma, kui näen, et turvatöötajast vanem naisterahvas juhatab väikest poissi poest välja ja räägib: “Siin ei tohi tõukerattaga sõita. Tule kohe välja! Kas sa oled siin koos oma vanematega?”. “Ei ole,” kinnitab poiss ausalt. “Kas sa koju oskad minna?” küsis turvatöötaja juba tülpinult. “Jaa oskan küll,” ütles poiss uhkelt. “Kõigepealt lähed trolli peale ja siis lähe…”. “No vot, siis mine koju!” ütles turvatädi ja suunas poissi juba välisukse poole. Poiss väga sõnakuulelikult hakkaski ennast siis väljapääsu poole tõukama, kui ma hüüdsin, et ärge teda ikka üksi õue laske, et ta on siin poes koos vanaemaga.

“Kas oled koos vanaemaga?” küsis turvatädi nüüd natukene hirmununa.

“Olen küll,” naeratas poiss talle väga laialt vastu.

“Aga…miks sa enne ei öelnud?” läks turvatöötaja jälle pahaseks.

“Sa ju küsisid, kas ma olen emmega,” seletas poiss talle nagu lollile.

“Nojah. Aga poes ei tohi ikka rattaga sõita! Nüüd pead siin oma vanaema ootama, kas said aru?”. Turvanaine ei julenud enam ta kõrvalt igatahes ära minna, mõelda vaid, kui tema süü läbi väike poiss hakkabki trolliga koju sõitma eksole. Endal vanaema hüsteeriast juukseid peast kiskumas ja poissi poest otsimas.

Maksin oma asjad ära ja läksin koju, samal ajal ootas väike poiss kõikidele naeratades oma vanaema :D