Tag Archives: liigutused

Rasedahala: rabelemised

Ma olen otsustanud, et sellele lapsele peab saama nimeks Samara. No need, kes The Ringi näinud on ehk mäletavad, et seal on “the girl who never sleeps”. Minu sees on ka üks selline ja kuigi see on üsna tore, et ma saan konstanset kinnitust, et keegi ikka elab mu sees, hakkab see ühel hetkel juba natuke üle piiri minema. Näiteks, kui üritad arvutiga midagi teha ja see üles-alla hüpleb kõhul. Või paned võiku kõhule ja see teine hetk maas on…

Kuramuse Samara:

Ärkan hommikul – rabeleb, söön shokolaadi – rabeleb rahulolevalt, ei söö midagi – rabeleb vihaselt, hõõrun oma kõhtu – rabeleb mõnuledes nagu kass, jooksen bussile – rabeleb murelikult, et ei tea, kas ikka jõudsime? istun pikalt kontoris – rabeleb töömeeleolus, joon kohvi – rabeleb natuke energilisemalt, vaatan masterchefi – rabeleb põnevusest, justkui nagu tedagi huvitaks juba see, kuidas teha perfektseid makroone, räägin kellelgagi juttu – rabeleb, nagu tahaks ka sõna sekka öelda, seisan poejärjekorras – rabeleb, sest ei viitsi siin palavas järjekorras nagu loll oodata.

Aga kui keegi tahab mu kõhtu katsuda, siis teeb ta pulli ja tardub. TÄPSELT selle hetkeni, kuni käsi eemaldatakse, siis tuleb rabeleda, justkui öeldes: “Haha, I can play dead!”.

Aga ok, tuleb lipata kahele intekale.

Rabelemiseni!

 

Advertisements

Appi, keegi elab mu sees!

aWQKMjd_460s

Nüüd on pihta hakanud selline rist ja viletsus, et ilmselgelt ei taha see väike laps mu sees olla ja otsustas rabeleda kuni ta välja lastakse. Eriti agar oma põgenemist planeerima on ta öösiti, takistades mul oma iluund saamast.

Kardo rääkis mulle, kuidas ta ühel ööl ennast pööras ja kuulis, kuidas ma vaevatuna mõmisen. Kuna mul tekki peal ei olnud (ei tea, kas olin ise maha ajanud, või on Kardo tekiröövel) siis ta nägi, kuidas mu kõht imevigureid tegi, Pole ime, et ma mõmisesin, kui tulnukad mu kõhu kaudu ennast välja kaevata üritavad, eksole.

Eile õhtul avastasin ma, et ma ei saa külje peal magada, sest siis pidas see väike neiu vajalikuks mind millegagi (käte-jalgade-pea-haamriga) selle külje peale peksta, millel ma laman. Seega pidin olema ainult selili ja siis oli ka selline tunne, nagu ma oleks kuskil tulnukafilmis, sest kõht lihtsalt elas oma elu.

Täna hommikul olen ma nii toredalt varajane, sest Kardo siblis siin ringi enne tööle minekut ja kohe, kui ma silmad avasin, hälisesin ma vaikselt: “Appi, keegi elab mu sees!”. Jälle käis seal suuremat sorti koeravõitlus. Või lapse liigutused, kes teab.

Igatahes tundub mulle, et laps on siiski pärinud Kardo hiiglaslikkuse geenid ja minu pistiitamise geenid ja nüüd saab ta seal sees omaette pihku kihistada, et nõnda palju pulli teeb.

Oled oled naljanina, kallikene, rahune nüüd natuke maha ja maga ka vahelduseks. Ole inimene!

EDIT: Ja siis ma kulutasin arutul hulgal minuteid oma elust selle proffesionaalse ja dramaatilise video tegemiseks. Nagu näha, siis poole video pealt hakkab käsi nii värisema, et pillan telefoni ka maha :D