Ma olen otsustanud, et sellele lapsele peab saama nimeks Samara. No need, kes The Ringi näinud on ehk mäletavad, et seal on “the girl who never sleeps”. Minu sees on ka üks selline ja kuigi see on üsna tore, et ma saan konstanset kinnitust, et keegi ikka elab mu sees, hakkab see ühel hetkel juba natuke üle piiri minema. Näiteks, kui üritad arvutiga midagi teha ja see üles-alla hüpleb kõhul. Või paned võiku kõhule ja see teine hetk maas on…
Kuramuse Samara:
Ärkan hommikul – rabeleb, söön shokolaadi – rabeleb rahulolevalt, ei söö midagi – rabeleb vihaselt, hõõrun oma kõhtu – rabeleb mõnuledes nagu kass, jooksen bussile – rabeleb murelikult, et ei tea, kas ikka jõudsime? istun pikalt kontoris – rabeleb töömeeleolus, joon kohvi – rabeleb natuke energilisemalt, vaatan masterchefi – rabeleb põnevusest, justkui nagu tedagi huvitaks juba see, kuidas teha perfektseid makroone, räägin kellelgagi juttu – rabeleb, nagu tahaks ka sõna sekka öelda, seisan poejärjekorras – rabeleb, sest ei viitsi siin palavas järjekorras nagu loll oodata.
Aga kui keegi tahab mu kõhtu katsuda, siis teeb ta pulli ja tardub. TÄPSELT selle hetkeni, kuni käsi eemaldatakse, siis tuleb rabeleda, justkui öeldes: “Haha, I can play dead!”.
Aga ok, tuleb lipata kahele intekale.
Rabelemiseni!
