Tag Archives: Männiku

alatud valed

Ma eile suure suuga lubasin, et video tuleb ja puha, aga läks hoopis nii:

Koristasin magamistuba ja avastasin, et Mari asju pole MITTE KUSKILE panna! Läksin soov.ee’sse ja leidsin kolme sekundiga kollase kummuti, mis minu meelest oleks ideaalselt sobinud meile magamistuppa. Kuna kuulutusel numbrit polnud, ainult e-mail, siis ilma suuremaid lootusi hellitamata saatsin meili ära.

Poole tunniga oli mul vastus, et tulge aga heaga kummutile järele, see on teie! No siis ma hakkasin autot sebima. Sander, üllas hing, oli nõus jälle sõitma ja nõnda laenasimegi kasuisa autot ja sõitsime kummutijahile.

Samal ajal sai Kardo kõne oma emalt, kes teatas, et ta on haiglasse viidud. Kell oli aga nii palju, et enam külastada ei oleks saanud ja muidugi väitis Lea, et tal pole midagi vaja ja et me ei peaks üldse sinna minema. Oeh. Tõstsime siis kummuti autosse ja läksime poodi. Esiteks ei olnud meil endal kodus midagi süüa ja Kardo emme palus tal poest kassidele süüa osta ja minna Männikule, et sealt mõned tema asjad kokku korjata (kuna härra Juss on seal muidugi tagasi ja ta varastaks need muidu ära :))

Järve Selveris olin ma kohati kindel, et just seal Mari ilmavalgust näeb, sest mul hakkas NII ebameeldiv olla. Isegi mitte niivõrd valus, vaid nii suur pinge oli kõhus, et tule jumal appi. Nõnda ma siis seal ägisesin ja käru najal shoppasin.

Kui me Männikule jõudsime, siis vooris majast välja mingi kamp töllmökke (Jussi sõbrad) kes läksid rakettidega mängima nagu 10-aastastele poistele ikka kohane. Ega me sinna kauaks jäänud ka. Kardo viis kassitoidu ära, võttis ema asjad ja me tulime koju.

Siis ma hakkasin kokkama. Kardo soov oli saada jõulusööki, nõnda tegin ma ahjukartuleid, ahjuliha ja mulgikapsast. Ja kui lõpuks need kokkamised ja söömingud läbi said, oli kell nii palju, et me EI SUUTNUD mingit videot teha.

Ja täna kui ma ärkasin, siis ma hakkasin kummuteid sättima ja veel peaks pesu pesema ja tube koristama ja Kardo peab minema Männikule, sest üks huviline tahab saunamajakest vaatama tulla ja ühtlasi peab seal boileriga midagi ette võtma, sest see ei tööta. Ahjaa, naabrid helistasid Kardo emale ja ütlesid, et seal oli öösel räme läbu toimunud, seega peaks neid ka natukene paika taguma.

Veel peaks Kardo emmele külla minema ja…ja…ja…ainuke asi, mida ma teha suudan, on lamada ja Kinder Buenot süüa. Ok, tegelikult ma näitan teile oma uut kummutit kah kohe, aga enne ma peaks ennast pesema. Oeh KUI RASKE ON ELADA, KUI MA KOGU AEG NII VÄSINUD OLEN :(

lugu sellest, kuidas ma ehitusbrigaadiks hakkasin

Nagu te kõik teate, oleme me mõnda aega juba õndsalt Õismäel elanud. Kuigi saunamajake seisab tühi, kui hariliku eestlase rahakott, ei olnud me kumbki seal koristamas ega sorteerimas käinud. Kuigi oleks pidanud kokku kraamima ju Kardo asjad ja minu asjad, mis ma sinna tassinud olin. Ühesõnaga tuli see teha üürnikukõlbuliseks.

Kuna alguses oli Õikalgi tegemist omajagu ja nädalavahetused läksid mööda kallistades ja voodis vedeledes, siis ei saanud me kohe kuidagi hakkama sinna Männikule minemisega. Sel nädalavahetusel me seda ometi tegime ja Kardo oli NIII FREAKING STRESSED OUT.

Ta on mul selline, et ta tahab, et kõik oleks väga hästi tehtud. Mina, seevastu, aga olen rahul, kui kõik on lihtsalt…tehtud :D Seega ei saanud ma aru tema paanikast, kui ta jauras midagi praost põrandas või vähekestest värvipritsmetest. Keda sellised pisiasjad siin ilmas ikka huvitavad? Mind igatahes mitte :))

Igatahes ei suutnud Kardo seal kuigi palju korda saata, sest teda juba stressas out see, et ta värvis aknalauad ära ja siis me põgenesime ruttu-ruttu koju, Õismäele, tagasi, kus ta ei pidanud mitte midagi värvima ja enda kalleid närve kulutama.

Mulle aga meeldib ju meisterdada. Ja mulle meeldib Total Makeover Home Edition :D Seega võtsin ma Sannul kratist kinni ja ütlesin talle, et esmaspäeval lähme meie Männikule ja teeme selle kuradi sauna nii korda, et kalli Kardo närve säästa (ühtlasi seetõttu, et me saaks selle välja üürida enne seda, kui Mari ülikooli läheb, või strippariks hakkab, või mida iganes ta oma eluga edaspidi teha soovib).

BEFORE:

20130822_172016 20130822_172042 20130710_181018 20130721_012213 20130822_172024 20130822_172038 20130822_172045 20130822_172058 20130822_172102 20130822_172119 20130822_172127 20130822_172134(0) 20130822_172141 20130822_172155 20130822_172220 20130822_172235

Nagu näha, siis on need pildid tehtud siis, kui mina seal sees veel elasin oma kassiarmeega. Kuna aga nõnda ei ole sobilik ühte majakest üürile anda, siis lendas laivi brigaad MalSan! Või SanMal. Või rase naine ja tema fabuloosne sõber!

Alustasime juba varakult. Mina tegin siin teadupärast kodus Kardole hommikusöögi, siis läksin Sannuga K-Rautasse ja nõnda läksimegi Männikule, kus värvisime ära KÕIK puidust asjad, mida me leidsime. Alguses ühte lauda lihvisime, aga asiis andsime alla, sest see tundus lamp :)) Ja koristasime ja koristasime ja koristasime, sest viimane kord suutis Kardo selle suure vaiba üles kiskuda ja jätta saunamajja vot sellise laga:

20130930_123112 20130930_123116 20130930_123125 20130930_123129Ja kui ma nüüd ÜDINI aus olen, siis kui ma Männikult kassidega lahkusin, siis ma jätsin südamerahuga nende toidunõud sinna ja tulemus oli säärane :D

20130928_142244

Andke andeks, et ma sellise jubeda pildi siia panen, aga see on rohkem nagu endale karistuseks ja häbipostiks, et ma enam elus säärast viga ei teeks. Annan endast igatahes parima, olles ennast nüüd avalikkuse ees häbistanud :D

Ühesõnaga, alustasime siis mõlemast lauast, mida me noh, nats lihvisime ja muudkui värvisime:20130930_130942 20130930_130947 20130930_130950 20130930_130958 20130930_141410 20130930_141418 20130930_141422 20130930_164400

See kirjutuslaud oleks lõpuks olnud IDEAALNE, aga kapinupud, mis ma talle ostsin, osutusid liiga lühikeste kruvidega olevat ja seibe meil ka ei olnud ja tegelikult ma ei tea, mida ma räägin, sest ma lähtun praegu ainult Sannu antud informatsioonist. Ta oli meil see teadjam pool, ma tahtsin ainult värvida! Eks tuleb sinna mingi muu lahendus leida.

Aga ühesõnaga, lõpuks oli olukord säärane: AFTER

20130930_164408 20130930_171800 20130930_171821 20130930_171828 20130930_171852 20130930_171900 20130930_172139 20130930_172146 20130930_172154 20130930_172159

Meeleolu loomiseks tegime veel kaminasse ka tule ja…No ÖELGE, et see ei ole võrratu tulemus ühe 9. kuud raseda naise poolt? JULGEB KEEGI ÖELDA VÕI?!

Ja nüüd tuleb ainult boiler ära parandada ja uus üürnik, sind ootab saunamajake männikul. Vaglad võtsin kaasa.

 

Kodulood/kes tahab Männikul elada?

Nagu lugejad on ehk märganud, olen ma hiiglama kaua Männikul olnud. WC ja vannitoa remont, mis pidi võtma “maksimaalselt nädala”, on nüüdseks võtnud lausa kaks kuud. Kui mitte rohkem? Ma isegi ei mäleta, millal ma siia tulin. Oeh.

Tahaks koju…

Mitte, et siin hirmus oleks või miskit, kassidele ka ju meeldib õues käia ja nad kindlasti vihkavad mind täiega, kui ma nad korterisse tagasi viin, aga noh. Õismäel on minu rõdud ja seal pole neid kohutavaid ämblikke ja kiile ja konnasid, keda kassid saagina tuppa tassivad ja minu ees sööma hakkavad.

1081619_10151787964714911_1054191196_nKodus, õikal, on aga minu üüratu tomatipõõsake, mis esiti oli küll väike, aga praegu ripub nagu sado-maso harrastav taim uhkelt mu rõdul. Esimesed tomatid on ka söödud. Imehead olid!

20130709_135942

Alguses olid nad nii pisikesed!

Aga mis ma nendest tomatitest ikka heietan. Point on selles, et kord saime me endale mingi lombaka plaatija, kes sada aastat munes. Siis sai tema kõik asjad tehtud, kuid santehnikud läksid Venemaale. Pidid eelmine reede tagasi jõudma. Eeldasin siis, et HILJEMALT selle nädala esmaspäevaks-teisipäevaks on kõik kenasti valmis. Aaaaaga EI. Muidugi mitte!

Eile ema helistas neile ja selgus, et minu santehnikud ei saa sel nädalal tulla. Neil on kiire Suure Tõllu parandamisega. Jah. Keset augustikuud on neil kiireloomuline tööots JÄÄLÕHKUJAT PARANDADA! No tule mulle jumal appi.

Ema ütles, et no aga minge elage õismäel ja käige minu juures ennast pesemas. No ei ole mina midagi nii naeruväärset siin ilmas kuulnud. Eks ma võin ju selle järgmise nädalani oodata, kui ma juba niiii kaua oodanud olen…

Oeh. Tahaks ikkagi koju.

Ja tegelikult on asjad nii, et me peaks siin ka omajagu vaeva nägema ja kraamima ja küürima. Kui meie siit saunamajakesest välja kolime, siis jääb see täitsa vabaks ja siia sisse võiks ideaalis tulla elama tore üürnik.

See tore üürnik oleks kõige paremas ideaalis tudeng, aga noh, kätt ette ei paneks ka teistele. Saunamajake on väike. Tuba, köögunurgake. Eraldi WC, sauna eesruum, pesuruum ja muidugi SAUN, kus teha awesome saunapidusid. Siis on siin veel kamin ja.. aeda saab kasutada ja kui Kardo emmega väike diil teha, siis kindlasti sees pesumasinat kah kasutada, kui tarvis peaks olema noh… enda asju pesta ja nii.

Kuna me veel kraaminud ja küürinud ei ole, siis ei ole me ka pilte teinud, aga kui keegi lugejatest juba praegu mõtleb, et tahaks soodsa hinna eest elada sellises uhkes kohas nagu Kardo saunamajake, siis andke teada. Eelistaks ikkagi enda lugejat :))

only in männiku

Männiku on üks naljakas kant. Siin on nii ilus ühest küljest – mets ja karjäär ja loodus ja muu säärane tavaar. Samas on siin ka hunnik joodikuid, prükkareid, jalutud ja vägistajaid. St. ma vägistajaid pole näinud. Või kui olen, siis nende vabal päeval.

Siinkohal esitlen teile kahte stseeni Männiku elust. Esimene toimus mõni aeg tagasi, teine täna.

Koht: Bussipeatus

Ootan bussi. Tõstan käekoti pingile ja enda sülle asetan kilo mureleid, et Kardol oleks midagi näksida, kui ta kunagi koju jõuab. Samas peatuses on ka naine oma kolme lapsega.

Laps1: Emme, ma tahan ka marju.
Ema: Mine küsi siis tädi käest!

Laps loomulikult tuligi ja küsis. Kuigi olukord tundus natsa kummaline, tegin koti lahti ja nentisin, et need on pesemata. Poiss rehmas käega ja pistis paar tükki suhu.
Laps2: Mina tahan ka marju!
Ema(üsna tülpinult): Mine võta siis jumala eest! Ja too mulle ka!!

***

Jalutan intervjuult koju. Äkki märkan, et keset tänavat vedeleb mees. Kuigi ma näen neid vedelevad jalutud mehi siin põhimõtteliselt iga päev, siis ei olnud see kuigi ainulaadne, aga kuna meedia ju pasundab sellest, kui ükskõiksed on inimesed (ja on ka!) siis astusin ligi.

Mina: “Kas on ehk abi vaja?”

Vedelev mees: “Ei, abi ei ole vaja. Mul siin niigi hea. Laman ja naeran.”

Kuigi ta otseselt ei naernud, ei saa ma inimesele ju keset tänavat lesimist keelata ja ütlesin, et selge pilt ja soovisin head päeva.

Vedelev mees: “Aga kas sa ei küsi, et miks ma naeran?”

Mina: “Võin küsida küll. Miks sa siis naerad?”

Vedelev mees: “Ma laman Jalaka tänaval, endal pole jalgugi. Sama hästi võiksin ma Varaka tänaval lamada, sest mul pole sentigi!”

Lõpetuseks pilt mu tulevikust: