Sildiarhiiv: Mari

Miks sa ei naera?

 

 

 

 

 

Mari on selline preili, et ta ei naerata peaaegu mitte kunagi. Okei, läbi une naeratab ja mõnikord enne magama jäämist ka, aga seda ime, et ta ärkvel olles MINU PEALE naerataks, seda ei ole. Imelik, kogu maailm tahab minu üle naerda ja tema ei taha…

Nagu ma maininud olen, siis ma olen oktoobrikate grupis, kus kõik samavanad lapsed juba lõkerdavad naerda. Kõik on mulle soovitusi ka andnud – tegele ta jalgadega ja näita mänguasju jne. Ei midagi. Ma võiks siin saltosid ka visata, aga ei huvita see teda. Pigem vaatab ta mind üllatunult ja tõmbab siis kulmu kortsu. “Vehi, kui tahad. Ega ma selle lolli pärast naerma hakka..”

AGA TÄNA! Ma vehkisin kõristiga ja laulsin “Sõpradest” inspiratsiooni saades “I like big butts and I cannot lie!” laulu. Ja mis juhus! Alguses tuli väike muie ja ta LÕPUKS NAERIS MU ÜLE! Halleluuja. Muidugi ma proovisin kohe veel, aga enam see talle nalja ei pakkunud :(

marinaerab

Armsus kuubis

blokkiLõpuks ometi kasutasin ära oma Beebicenteri kinkekaardi ja ostsin selle komplekti ära, et ma ei peaks hakkama Mari käejälgi siis tegema, kui ta 42-aastaseks saab. Õnneks joppas ja tegin need hoopis ta kuuenda nädala “sünnipäeval”, seega on Mari täna hoopis 42 päevane, mitte aastane. Joppas!

Ühtlasi saate te näha, kuidas Mari oma tivolis magab minu instagramis!

Ja tegelikult ma tulin siia hoopis midagi muud kirjutama, aga uskuge või mitte, ma unustasin selle lihtsalt ära :( Ma tahaks kirjutada ilusatest ja koledatest beebidest, muusikast ja muudest põnevatest asjadest. Aga ükski nendest teemadest ei sobinud selle pildiga ja ma ju lihtsalt PIDIN seda teiega jagama. Ja et see postitus eriti mõttetu ei oleks, siis ma panen ühe Maripildi ka ikka:

unnamed (2)

Foto: Ilmar Saabas

 

Eriti vajalikud asjad, kui sul on titt

1454503_10151987809584911_624963685_n

Joosepi traumeeritud nägu on priceless. Ta kardab seda suurt veerevat palli :D

Mul on kaks väga lihtsat viisi, kuidas Mari magama saada. Esiteks on selleks fitness pall! Umbes 10 minutit selle peal hüplemist ja laps magab koomaund. Ühtlasi treenib ema selle karglemisega oma vagiinalihaseid :D Ja käelihaseid…ja jalalihaseid. Üldse, sina treenid, laps põõnab!

1420455_10151987809579911_167273049_n

Retro värk!

Teise abimehe skoorisin eile sõbrannalt, kelle laps selle jaoks juba liiga raskeks muutus. Kuigi see on üsna istuv tool, siis vahet ei ole. Panen ta sinna sisse- kiigub natukene ja saan ta juba välja tõsta, et ta voodisse/diivanile panna. See on nagu eriti laisa rongaema parim sõber, et ise ei viitsi kiigutada, siis paned sinna :D

Mmm.. Käte paradiis

Vankrimuhv on tõeline hingeõnnistus. Eriti minusugusele tuulepeale, kes talve jooksul suudab kaotada 76363 paari kindaid. Seda suurt jurakat on raske kaotada, seega on nii mõnus vankriga jalutamas käia, sest see on NII soe!

Mis teie peres tittedega seotult kõige asendamatud on?

Inimesed on ilusad ja head

Et te nüüd teaksite, siis 300 eurot on koos. Ma tahaks lausa nimepidi kõiki rahasaatjaid tänada, aga ei hakka nimesid avaldama ilma luba küsimata. Kas lubate? 

Suurim annetus oli lausa VIISKÜMMEND eurot! Ma arvasin, et ehk inimesel käsi vääratas, aga selgus, et see oli tahtlik lüke. Ma sain suurest heldusest südamerabanduse. Aga ma hindan absoluutselt iga eurot. Ausalt kallid lugejad ja kommenteerijad, mul on tunne, et te oletegi mu uus sõprusringkond, kellega ma võin kõike arutada ja kes mulle oma kogemusi jagavad. Tänud teile!

Rääkides ilusatest asjadest, siis pean ka ära mainima ema kingituse Marile esimese minisünnipäeva puhul. Selleks on kullast ripats, mille peal Mari nimi ja sünnikuupäev. Mis aga kingituse eriliseks teeb on see, et selle ripatsi valmistamiseks lasi mu ema üles sulatada oma ema abielusõrmuse, mis ema talle jättis. 

Oeh, pisar tuleb kohe silma.

20131110_203733 20131110_223600 20131110_223613

 

Ega kõik inimesed ka ilusad ja head olla saa. Näiteks sain Ask Fm’i “küsimuse”: “Nägin sind täna rimis ja päris haige on see, et ostad lugejate raha eest endale meikki. Ma nägin küll, et sa ostsid silma pliiatsi. Ja lapse kõrv oli ka paljas. Imelik naine oled…….“.

Jah, muuseas ostsin süüa ka. Ja tegelikult hoopis laineri, mitte “silma pliiatsi”. Kas ma nüüd ei tohi enam kunagi midagi muud osta, kui läppareid :D? 

Oh seda elukest. Aga täna lähen väisan ma hea sõbra sünnipäeva ja Kardo saab jälle Mariga kahekesti aega veeta :) 

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

2S8A2774 2S8A2780 2S8A2786 2S8A2811

Mari, miks vihkad?

Väga imelikul kombel on Mari hakanud vihkama mu lähedust siis, kui ta parasjagu magama tahab minna Näiteks laman voodis ta kõrvale ja paitan teda. Tulemus= hüsteeriliselt röökiv laps. Tõusen siis röökiva lapse kõrvalt püsti – laps jääb vait. Astun toast välja – jääb norsates magama. Ma ei kujuta ette, mida ta suurest rõõmust teeks, kui ma näiteks korterist välja läheks. Korraldaks peo?

Mõnikord on mul jälle see au teda tunde ja tunde süles kiigutada, sest muu prouale ei sobi, aga uus mood paistab olevat mu läheduse vihkamine.

Uneprobleemidele saime natukene lahendust ka. Ma proovisingi ööune varajasemaks tõsta ja panna ta veidi varem magama. Esialgu proovisin jälle seda, et võtsin ta sülle ja laulsin talle laulukesi sellest, kuidas ma ta kiriku ukse taha viin, kui ta kohe jorisemist ei lõpeta, aga see ei aidanud. Ta läks aina vihasemaks ja vihasemaks.

Viisin siis ta pimedasse magamistuppa, panin voodisse ja lahkusin. Laps magas paari minutiga.

What nagu? Miks ta mu lähedust ei taha :(

väike jonnipunn

Teiste juttude põhjal olen ma aru saanud, et Mari on suurepärane laps. Magab pidevalt ja kenasti. Enamasti jääb magama mulle sülle, või minu kõrval lamades, aga mõnikord ka ise ringi vahtides. Kui ta juba magab, siis saan ta rahulikult hälli tõsta ja oma toimetusi teha.

Päeval on ta kõige kauem üleval hommikuti mingi 10-12, siis magab, sööb, magab, sööb, magab jne, kuni jõuab kätte õhtu. Umbes 10-12 on meie preili jonniaeg. Mõnikord on ta esimese tunni jumala tsill. Sööb, vaatab ringi, käib issiga vannis. Aga mõnikord ta lihtsalt joriseb terve aja. Mitte isegi ei nuta, vaid vigiseb, peaaegu jääb magama ja siis PAUH, ärkab ja nutab. Röögib! Endal pisarad voolavad ja see on nii kurb. Nii nii kurb.

Kui ta Kardo näppu imeb, siis rahuneb natukeseks ja siis hakkab jälle pihta. Viskan üle õla ta ja kiigutan, siis ka natukene tsillib ja jälle karjub. Apppiii!

Kaks tundi jorinat ja vääksumist.

Jumal tänatud, et tal see aeg sinna jääb, et Kardo juba töölt kodus, üksi ma küll ei suudaks seda taluda vist. Koos ikka kergem.

Ja ma tean, et inimestel on nii palju raskem. Et laps on näiteks kogu aeg kehva unega ja joriseb pidevalt. Aga need õhtud on nii pingelised, sest mul on nii kahju vaadata, kuidas ta nutab, pisarad voolavad ja ta ilmselgelt ei ole eluga rahul. Mida ma valesti teen, ah?

Gaase tal vist ei ole, sest ta pidevalt röhitseb ja puuksutab nagu vana mees, aga ikka miski painab teda.

Me Kardoga teeme nalja, et ju siis Maril tuleb mingi vana asi meelde, mis nii järsku nutma ajab :D

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

20131030_201111Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

nohune väike beebi

Juba täna arstil käes ma mõtlesin, et päris imelik on see, et ma pean oma vastsündinud titega käima läbi ooteruumi, kus haiged inimesed oma perearsti juurde saamist ootavad. Tulemus on käes – Maril on nohu.

Päev läbi tegi ta magades kahtlast vilisevat häält ja õhtu lõpuks oli ta juba hirmus viril ja aina nuttis ja puhises ja ägises. Ja kui ta ühel hetkel aevastas, siis ninast purskus lihtsalt tatti ja nõnda me aru saimegi, et tegemist on nohuga.

Googeldamine muidugi eriti lilleline ei ole, sest iga artikkel räägib, kui megaohtlik on vastsündinule nohu. Oeh. Läbi häda sain ta kuidagi magama, panime talle hälli väikse padjakese, et ta päris pikali ei peaks olema, purustatud küüslauku panime ka marli sisse.

Süda lihtsalt murdub, kui ma vaatan, kuidas ta mureliku moega seal voodis puhiseb ja viliseb :( Ja mul on küll Humerit, aga mul ei ole ninapumpa, seega peame ootama, kuni Kardo hommikul enne tööd selle apteegist toob.

Vähemalt NII hull tal asi polnud, sest enne sai ta süüa küll ja nüüd magada ka, aga ega see talle kerge pole ja ta on niigi tubli, et ta muudkui aina meile näkku ei röögi. Oh sa vaene, vaene lapsukene :(

Update: Mari magas kella kaheteistkümnest kaheksani ilma kordagi söömata. Käisin ja sügasin ja kiigutasin teda, et ta ärkaks – ei miskit. Üritasin 578464 korda süüa anda, ei tahtnud. Hommikuks olid rinnad külge plahvatamas, aga õnneks preili halastas ja otsustas ikka süüa.

Kuigi rinnapiima ei olevat soovitatav ninna panna (kleepub kokku ja teeb nina veel kinnisemaks), siis Mari otsustas ise ennast ravida ja oksendas piima läbi nina välja.

Kardo tõi hommikul apteegist Rhinomeri nohupumba vms ja kohe kui Mari kargu alla ajab, siis ma üritan Humeri ja selle abil ta olemist paremaks teha. Ma ei saa aru, see on väga kummaline nohu, mis tal on. Vahepeal nagu luriseb, aga kui näiteks sööb või lutti imeb, siis on vaikus ja saab rahus teha mõlemat. Noh, hea seegi, I guess.

Marikene

Nööbikene magab ja on imearmas

Kingiaeg

Uurisin Marilt, et kas ta üldse aru ka sai, et täna oli tal pidu. Selle peale oksendas ta mu täis ja naeratas rahulolevalt. Ju siis sai. Katsikud on nagu üks ekstra sünnipäev. Okei, loogiliselt see ongi nagu null-vanuse sünnipäev :D

Aga kingitustest siis:

20131026_182033

Mitte kunagi ei saa ma ilmselgelt ära unustada Mari sünnipäeva, sündimise kellaaega või ta mõõte, sest need on kõik kirja saanud nii graveerituna kui ka tikituna. Just see tikitud pildike oli tänase päeva armsaim üllatus. Mõelge vaid, keegi on viitsinud nõnda palju vaeva näha! Ma ei hakka siin nimeliselt kiitma, ta on selline häbelik neiu, aga ma võin seda mainida, et ka tema olen ma endale saanud tänu oma blogile. Mõelda vaid!

20131026_182055

TÄHT ON SÜNDINUD pildikese sain ma armsa Nele käest, kes selle mulle tegelikult suhteliselt kohe pärast Mari sündi saatis. Kas saaks olla armsam kingitus? Kes endale ka tahab, siis minuminu kodukalt saab sellise endale soetada. 
20131026_182128

Parempoolne pildialbum on juba poolenesti pilte täis, sest ma ei suutnud oodata, kuni mul rohkem pilte on :D Seega lasin kohe 80 pilti ilmutada. Ma ju iga päev teen siin temast pilte ja kuna minu vanemad sellise albumikese Marile kinkisid, siis oli hea see kohe ära kasutada. Aga küllap saab see varsti täis ja siis on ju hea, kui on kohe teine ka varnast võtta :))

20131026_182206

Kiisumüts, mis on üsna suurele lapsele. Kiisushoksid mulle ja siis selline lapsprostituudi mustriline body :D Andke andeks, aga ma kujutan ette, et see body on osa komplektist, kuhu kuulusid veel võrksukad ja hoorasaapad :D

20131026_182240

Puust klotsid, mis on ühtlasi ka pusle. Täna ei osanud veel Mari miskipärast seda kokku panna…Ega neid tükke kätte võtta…Ega isegi mitte nende poole vaadata.

20131026_182515

Marlilappe pole iial liiga palju! Ühtlasi ei ole kunagi liialt pehmeid lusikaid, mida Mari juba kuue kuu pärast kasutama saab hakata. Ja mähkmepaber! Halleluuja!

20131026_182621

Iga jumala kord, kui ma Mari-Leenu näen, on tal Marile UUED kingitused. Selline on vist iga lapse lemmitädi vms :D Seekordne saak olid sokid ja pluus, papud sai ta juba fotoshuudi ajal kätte :))

20131026_182646

Armas “kaltsunukk”, mille kinkisid Marile Kardo töökaaslased, kui ta isapuhkusele läks. See krõbiseb ja krabiseb ja meeldib Marile kunagi kindlasti väga.

20131026_182705

Selle asjanduse kinkisid ka mu vanemad. See on selline julla, et sa saad sealt valida ühe loo (kolme seast) ja siis ta näitab lakke pilti, mis käib ringiratast.

20131026_182735

Selles kotis peitus veel see valge kleit, mida ma juba eelmises postituses näitasin. Aitäääh Linda :)

20131026_182815

Kätu tõi need papud mulle vist juba haiglasse, aga ma siiamaani olen suutnud neid oma kallite blogilugejate eest varjata :D

20131026_182909Ükspäev käis külas Mari nimekaim Naistelehest, kes tõi säärase uhke komplekti, mille jaoks peab väiksem Mari veel natukene kasvama.

20131026_182132

Siit on natuke näha, et me saime ka lõpuks selle mängukaare asja. Lõpuks ometi ei pea blogilugejad südant vaevama sellega, et ma lapse diivanile üksi jätan. Edaspidi panen ta maha :D

20131026_182335

Need ei ole küll katsikukink, aga pildistasin üles, kui juba läks pildistamiseks. Võitsin Lucky Laikast sellise uhke komplekti. Kassiga ripatsi ka – minu meelest näeb see välja nagu mundris Kurg:D

20131026_182419

Jälle ühed armsad kingakesed Marile ja see beebiraamat ka. Sellega on nüüd nii, et see on meie pere kolmas :D Aga mõte on see, mis loeb :D

20131026_182718

Tegelikult oli kinke veel, aga ma ei viitsinud tõusta, et neid kokku korjata. Ma olin ju surmväsinud, eksole. Veel saime kingiks LIITRI KONJAKIT (?), lutte, kaardikesi, lilli ja Marile taskuraha. Ja kindlalt on keegi veel ilusaid asju kinkinud, aga mina olen unustanud nendest rääkida. Kui nii on, siis andestage!

Aga nüüd me vaatame Kardoga tätoveeringute pilte ja mõtleme, et kui Mari juba graveeritud ja tikitud on, siis miks mitte ka tätoveeritud? Paraku on meil sellest tätoveeringust väga erinevad ettekujutused :D

Aga head ööd teile, kallid sõbrad. Homme kirjutan ma sellisel uhkel teemal nagu mehed väljamaal. Noh, et ma ära ei unustaks :D

Edit: Ei, me ei plaani LAST tätoveerida, ikka endid :D