Tag Archives: narrimine

kiusamistest

Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.

Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.

Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.

Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati :D Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.

Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.

Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle :D Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.

Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.

Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.

Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud :D

Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha :( Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.

Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!

Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!

Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi :D Nii tuim tükk olen.

Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.

Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…

Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…

Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…

Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks :)

Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud :(

Andke mulle andeks :(

 

Advertisements

“a kes sellist nus*ida tahaks?”

aeN36Qb_460s_v1Istusin mina bussipeatuses ja ootasin rahumeeli ühistransporti. Paviljonist (issand, mis imelik sõna) väljas seisid kaks tüüpi. Ma tõesti ei oska nende vanust pakkuda, ehk nii 17-20, midagi sinnakanti. Ja äkki sain ma aru, et nad kommenteerivad minu üüratut kõhtu :D

“Issand, vaata selle vatsa! Kuhu see nüüd omast arust veereb, ei mõista kodus istuda ka sellisena,” vaatasid nad mind ja arutasid, kui kohutav, et selliseid pakse linna peale lahti lastakse.

Ma ei osanud midagi kosta. Ma muidu ei ole vist eriti selline tüüp, kes suudaks vait olla, aga ma tõepoolest ei osanud mitte midagi kosta. Hüsteeriliselt neile karjuda: “Ma olen rase!!” ja siis nuttes minema joosta tundus natukene liiga dramaatiline. Seega ma lihtsalt istusin seal edasi ja rõõmustasin, kui mu buss lõpuks tuli.

Natuke vähem rõõmustasin ma siis, kui ma mõistsin, et need samad kaks tüüpi kah samasse bussi tulevad. Loomulikult istusid nad minu taha ja kommentaarid võisid jätkuda:

“Kes üldse sellist nus*ida tahaks?” küsis üks itsitades teise käest. Ma nii väga tahtsin öelda, et ilmselgelt KEEGI tahtis, kui ma rase olen, idioodid, aga ma ei hakanud. Sest ma endiselt olin hämmingus, et keegi lihtsalt NARRIB MIND!

Mind pole elusees mitte kunagi narritud ja ma tõesti ei uskunud, et ma pean sellise kohtlemise osaliseks 23-aastaselt saama. Aga näed, pidin.

Ühesõnaga läksin ma lõpuks lihtsalt bussist maha. Mitte küll sellepärast, et peatuses lohutamatult ulguma hakata, vaid sellepärast, et ema tahtis minuga Nõmme turule minna ja see tundus natukene ilusam plaan, kui veel 15 minutit kuulata kui paks ja tülgastav ma olen.

Kibestunult mainin ka seda, et need tüübid olid ise vinnilised ja üks neist oli paks. Ehk siis jumal juba oli neid nende õeluse eest karistanud.

Halleluuja.