Tag Archives: noorus

Vaimuhaigus ja vana hea noorus

Mu kommentaariumisse on tekkinud uus ja huvitav kuju – Kristi. Tema kaks viimast kommentaari on olnud järgmised:

Mulle meeldib seda blogi lugeda sellepärast, et see näib eemalt nagu mõne ebastabiilse hüsteerilise pidevalt rahulolematu kollast sappi pritsiva naisehakatise märkmikuna. Kõik kirjutatakse avalikult välja, mis sülg suhu toob, seda eelnevalt ajurakkudega kooskõlastamata ja läbi mõtlemata – ei mingeid piire ja taktitunnet. Mõned võivad seda tõesti aususeks ja siiruseks nimetada, musta huumori alla see sisu kahjuks ei kvalifitseeru, sest intelligentsed sarkastilised inimesed oskavad sarkastitseda ja iroonitseda kellegi nimesid ja isikuandmeid nimetamata, asju üldistades ja huumoriraami pannes. On hea, et sa oled kõikidest oma sugulastest ja teistest rasedatest peajagu kõrgemal ja parem!

Minu jaoks tundub siinne tekst pigem vaimse ebaküpsuse väljendusena, aga sõnavabandus on meil tõesti ehk võid ükskõik keda ükskõik, mis sõnadega oma isiklikul lehel solvata ja sõimata :) Tunnen end alati paremini ja kindlamini, et niimoodi ei märatse ja närvid läbi pole, kui sinu väljaelamistest loen, kuigi endal ka keeruline lapsepõlv selja taga, mis oleks võinud vabalt neuroosi või mõnda muud sügavamat vanusega progresseeruvat psühhohaigust tekitada.

Esiteks mulle tundub, et inimene ise tunnistab, et talle väga meeldivad pidevalt rahulolematud inimesed. Mina, muuseas, olen väga harva rahuololematu või õnnetu, kuigi seda on vist raske uskuda, sest ma nõnda palju vingun :D Naljakas on aga see, et minu jaoks ei võrdu vingumine rahulolematusega. Ma võin ju olla närvis natukene, aga ma ei ole kindel, kas seda just psühhohaiguseks lugeda saab. Samas tekib mul väike mure “Kristi” enda vaimse tervise suhtes, sest ta räägib nii südamest, kuidas ma olen talle väga vastumeelne, aga ometi ikka käib siin iga päev lugemas. Huvitav, kas Kristi räägib iga päev, kuidas ta vihkab lastepornot ja siis vaatab seda iga päev, silm punnis? Heh… Ja mina olen see, kellel ta psühhohaiguse diagnoosinud on. Nüüd aga teise kommentaari juurde:

Ma soovitan sul oma blogiga mõne kirjastuse poole pöörduda ja küsida, kas nad tahaksid sinu elutõed paberile sisse raiuda. Mõtle, kui kuulsaks sa siis saaksid! Ma järjekordselt toonitan, et ma loen sinu sapikaussi tõelise huviga ja kirega, suur kummardus ja aitäh, sest see ülestähendus meenutab oma sisult ja kvaliteedilt märkmeid/päevikut ravil oleva naise elust. Kui mul endal taolised sümptomid esineksid, oleksin juba ammu googeldanud bipolaarset isiksusehäiret + antisocial personality disorder. Internetis on hullult palju materjali.

Mul oli koolis kunagi üks tüdruk, teistest peajagu pikem ja tugevam, osava keelekasutusega, kes pidevalt mõnitas neid lapsi koolis, kes tulid õppeasutusse riided pesemata, mingi odava toidu (kilu) järgi lõhnates või kellel polnud korralikke pastakaid, pliiatseid ja vihikuid. Ta keskendus tihtipeale halbadest peredest pärit lastele, kellele oli saatus juba niigi liiga teinud.

Ta ei kulutanud energiat omavanuseliste või – suuruste peale, alati noris väiksemaid ja nõrgemaid, ja tal oli uskumatult suur järgijate ja austajate seltskond. Enamjaolt seetõttu, et väiksemad(nooremad) ja rumalamad kartsid, et kui nad selle bully tüdruku sõbrad ei ole, siis osutuvad ise tema mõnitusohvriks. Sellepärast ümbritses seda inimest alati suur võlts austajaskond, kes kõik kiitsid teiste mõnitamist ja kiusamist takka. Nii kui tüdruk selja pööras või koolist puudus, oli iga tema järgija suuteline talle kirve või midagi suuremat selga lööma.

Tänan selle eest, et vaevusid minu hingepiinasid ära kuulama.

Naljakal kombel (aga mida mina tean, vana vaimuhaige, nagu ma olen) tundub see vaene Kristi palju kibestunum, kui mina iial olnud olen. Ilmselgelt narris keegi hiiglane teda koolis kilunäoks vms ja sellest on tekkinud mingisugused hingelised armid. Võib-olla ei ole ka, aga kui nõnda netist diagnoosi googeldada, nagu ta ise soovitab (ja arvatavasti ka siis endale teinud on) ei pruugi alati saada adekvaatseid tulemusi. Mina arvasin pool aastat, et mul on maovähk, kui ma ükskord kõhuvalu googeldasin, nii et, Mallukas EI SOOVITA :D Kristile infoks, ma muuseas juba kirjutan raamatut. Ega ma sellega kaugele jõudnud pole, aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Ja kui see raamat väljas on, siis saab Kristi selle endale osta ja pisaraid valades lugeda. Noh, sellepärast, et nii rõve ja vastik on, aga PEAB. Sest muidu hakkan kiusama ja annan peksa :))

Muuseas, ma lubasin eelmise postituse lõpus rääkida natuke välimusest ja mulle tundub, et siinkohal on õige aeg teile näidata, milline ma pubekana välja nägin. Võiks öelda, et ANNAKS JUMAL, et Mari ei peaks aastaid nii rõve olema, kui mina seda omal ajal olin. Naljakal kombel ei arvanud ma siis kunagi, et mu välimusel midagi viga oleks, vaid olin ka siis veendunud enda hurmavas ilus. Ah, ilmselgelt juba varajases eas vaimuhaige :D Aga nüüd NAUTIGE MU HURMAVAT ILU:

PQAAAADyqx4sSShvwgVNbmkJbwQExdNhMQrv5iGPne_mE420jdASAyjBgJIoZtgfGVMrIcWLTVy-bzgM5m9apxBFO7UAm1T1UA306fOwHjq7dVpZDw9jpApvR44U PQAAABLpgdPwp92AtoZw7JZtOosO7Gy3XgwHJJz91A0BW7GMtGFtJL0krk_FtPjIRY8Jb63oYW904WS4A2felvwG-JwAm1T1UKujm6PbPG44pViFlBy6TTRicrHX PQAAANIcMZWbJUCo-3_Dxdsc9JNs1pFRRhzG712aaLwJ8UP70kKNkm0_Na2j_0tFUaeFBjggYaNoUqgauRgC3TlKRZwAm1T1UCdj3svER3Z8yIjXTntHElhulc-T

 

Kaitstud: Soovinädal: kuidas ma Aussi läksin

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kõik, mida sa pead teadma rasedusest ja lapse saamisest

Juhtusin täna Merje õe blogisse ja tahtsin kohe oma FB’is tema viimast postitust sheerida. Paraku ütleb FB, et see link on midagi, mida postitada ei tohi. No kui ei tohi, siis ma pean teiega ikka jagama ühe noore naise nägemust rasedusest, sünnitusest ja lapse kasvatamisest.

Ütleme ausalt, et oleks ma 7 kuud tagasi SELLIST tõde teadnud, siis oleks ma kindasti abordikliinikusse aja kirja pannud. Paraku ei olnud auväärt Diana veel siis oma tarkusi jaganud ja nõnda ma, vana loll, ikkagi rasedaks jäin…

1. Mingi suvaline vend keerab neiule kuskil peol tite taha ning olles kuulnud ta rasedusest unustab ta neiu olemasolu ja kaob kuskile ära. Paremal juhul jääb 14-16-aastane rasedaks oma 25-aastasest mehest, kes teda väidetavalt hullult armastab. Mängitakse maksimaalselt paar aastat kodu ja siis väsib mees kahe tite eest hoolitsemisest ning lahkub.  

Siinkohal räägib Diana vist rohkem alaealistest, kes on juhuslikult rasedaks jäänud, kuigi ma ei saa aru, miks rasestumine just peol peaks toimuma. Aaa, sest alakatel pole oma kodu ja siis nad saavadki ainult peol bängida? Samas 25-aastasel mehel võiks ikka enda pleiss olemas olla, või mis?

2. Kui ema oma tütre rasedusest kuuleb, on ta kas väga-väga kuri või soovitab oma 15-aastasel tütrekesel laps ikka alles jätta, sest abort on ju sama mis inimese tapmine. Mõlemal juhul jäetakse laps alles, vahet ei ole, et haridustee jääb pooleli ja et laps lapsega midagi teha ei oska. Peaasi, et aborti ei tee.


Ma küll ei ole 15-aastane ja väga kuri mu ema ka just ei olnud, kui ta kuulis, et ma rase olen, aga õnnest ta käsi ka kokku ei tagunud. Ja ausalt, ega ma oma 23 eluaastaga ka ei oska praeguse seisuga lapsega mitte midagi teha.

3. Ma reaalselt ei kujuta ette, kust pärinevad jutud sellest, kui imeilusateks naisterahvad rasedatena muutuvad, sest peaaegu iga rase naine (või rase laps) näeb need 9 kuud välja rõvedam, kui kunagi varem. Paljud ei vaevu rasedatena isegi kõige primaarsemaid asju enda hügieeni korrashoidmiseks tegema. See on kohutav.

Ma ka ei kujuta ette, KUIDAS see saaks võimalik olla, et rase naine ILUS olla saaks? Kindasti nad kujutavad seda endale ette, sest tegelikult näevad nad välja nagu midagi, mis on 4 kuud järves ligunenud. Aga nüüd tõele au andes pean nentima, et tundsin ennast esimesed raseduse 7 kuud ikka IMEILUSANA. Noh, see võis ainult mu enda peas ka kinni olla, sest kes see ikka tahaks tunnistada, et ta rõve on. Või siis Kardo, kes mulle näkku valetas, et ma ilus olen. Või mu “pugejad” blogilugejad, kes kirjutasid mulle teinekord, et “icc icc sa nii ilus rase!”, aga olgu need valed või mitte, mina uskusin ja tundsin ka ennast nii.  Esiteks sellepärast, et ma sain oma kõhukesega lõpuks kanda igasugused ümber riideid, mis muidu mu voltidel vohada oleks lasknud ja üldse on minu meelest mu (praeguseks üüratu) kõht nõnda ilus. Selline ümmargune ja sile ja ok, ok natukene karvane kah, aga mis sääl ikka.

Aga noh, 9. kuud rase olles pean ka sellega nõustuma, et tõepoolest olen ma käinud poes niimoodi, et mu juuksed on rasvased ja näos pole grammigi meiki ja mu kõnnak on selline, nagu ma oleks äsja püksi sittunud, aga see on pigem erand kui reegel. Lihtsalt teinekord on VAJA minna poodi, isegi kui su kõik ribid valutavad, jalanõud ei mahu jalga, pissihäda ei lähe ka siis ära, kui sa iga 3 minuti tagant pissid ja näpud on nii paistes, et ei saa midagi kättegi võtta. Aga mis ma siis teha saan, kui mul on vaja minna? Jääma koju, sest ma olen liiga rõve ja kisun rasedate mainet alla :D?

Ja olgem ausad, mul on tõesti jumala pohhui, milline ma välja näen. Mis siis ikka saab? Mingi POISS VAATAB MIND ja mõtleb, et küll on rõve eit?! Issand, mis siis saaks?! Või vaatab mind mingi piff sitahaisunäoga? OMG!
3. Naisterahvas tunneb end 9 kuud nagu sitt – kõik need kõrvetised ja hommikused oksendamised ja valud ja füüsilised piirangud. 

Amen, sister!


4. Paljud rasedad lapsed ei hooli olenemata sellest, kuidas nad pidevalt oma armastusest loote vastu räägivad, oma tulevase beebi tervisest absoluutselt. Neile ei lähe korda, et raseduse ajal ei ole okei suitsetada, alkoholi või/ja narkootikume tarvitada ega kiirnuudleid otse pakist süüa. 

Tõsijutt, mõned inimesed tõesti ei suuda ennast kontrollida, aga ma usun, et enamik naisi, kes lapse ikka sünnitada otsustavad, suudavad ennast 9 kuud taltsutada ja heroiini ning kiirnuudlid ajutiselt silma alt ära panna.
5. Koolid jäetakse viienda (või äärmisel juhul kuuenda) kuu pealt pooleli tuues vabanduseks, et ei ole jaksu või midagi veel debiilsemat. Kui kehalise tundide ajal jalutama minnakse, siis rase ei lähe, sest see on kahjulik lapse tervisele. Suitsetamine ei ole kahjulik, aga värskes õhus viibimine on?

Eeh, aga seda jaksu ju tõesti ei pruugi olla. Jalutamise jaoks ikka ehk võiks leida kuskilt, aga mul on tunne, et siin on mingi isikik teema kellegi suitsetava rasedaga, kes ei taha kehalises käia :D
6. Rase laps peab end oma eakaaslastest oluliselt targemaks sel lihtsalt põhjusel, et ta on rase. Vahet ei ole, kui rumalat juttu kõnealune isik räägib või kui ebaküpsed on tema arusaamad elust. Kui titt taha on keeratud, avardub lapse mõistus automaatselt. Kõik muutuvad megatargaks. Ausalt.


7. Olles välja kannatanud need 9 rõvedat kuud minnakse sünnitama, mis on lihtsalt KÕIGE valusam asi terves maailmas. Kui pärast mitut tundi pressimist ja meeletut valu imik lõpuks väljas on, tahab noor ema limase ja verise imiku kohe enda kätte võtta, pesta pole vajagi, sest armastus on ju niiiiii suuuuur. Seejärel tehakse noorele emale mingi 50 õmblust ning ta ei saa mitte midagi normaalselt teha.

Appi! Oleks ma teadnud, et LIMANE JA VERINE imik mulle sülle tahetakse panna?! Mida nagu?! Jumal tänatud, et ma nüüd hoiatatud sain, sest nüüd, kui keegi sellist lollust teha üritab, seletan ma neile kohe: “Kallid arstid, see, et ma just ennast teie ees täis sittusin ja veritsesin on suhteliselt gross, aga ärge lootkegi, et ma nii rõve vend olen, et selle ligase jälkuse endale SÜLLE võtan! Mu armastus NIII suur ka pole!”. Seejärel nõuan lapse keemilist puhastust.

Ja noh, seejärel saan 50 õmblust.
8. Kui 9 raseduskuud ja sünnitus on möödas, algab kõige jubedam osa – magamata ööd, pampersite vahetamine, oksendamine, sittumine, eraelu ja vabaaja veetmise võimaluste igasugune puudumine, teadmine sellest, et last imetades võib ta su nibu küljest hammustada ja kõik muud toredad asjad sinna juurde. Eelolev aeg röövib noore ema elust 2-3 aastat. Enamik naistest peab selle kõik üksi läbi tegema ja kui juhtubki mees kõrval olema, viskab see kõik tal üsna ruttu üle – mees pakib asjad kokku ja läheb minema.

Jah, mida ma oskaksingi siinkohal sellisele täpse kirjelduse peale kosta, missugune mu elu juba järgmisel kuul välja nägema hakkab. Üks suur sita ja okse meri, mina looteasendis dušši all nutmas, sest mu elu on väärtusetu ja mõttetu sitt. Kardo asju pakkimas, sest mõistab, et Mari ei oska üsna pikka aega temaga Kataani mängida ja ei viitsi oodata, kuni see loll imik midagi peale sittumise ära õpib. That’s life.


9. Mõne aasta möödudes jõuab kätte iga, kus laps pannakse lasteaeda. Asja positiivseks küljeks on suurem hulk vaba aega, kuigi noh…tubli enamuse sellest veedab ema ikka kas tööl käies või kodu koristades. Sellises eas küsib laps emalt vähemalt 300 mõttetut küsimust päevas ja viskab poes pikali ning hakkab ulguma, kui talle soovitud mänguasja või kommipakki ei osteta.

Jube, kes tahaks oma elu veeta tööl käies või kodu koristades? Ainult mingid nõmedad EMAD! Teised selliste asjadega ei tegele, vaid elavad glamuurset elu, kus raha tuleb rahakotti võluväel ja nädalapäevad mööduvad glamuursetes restoranides ja uhketes ööklubides, mille nimesid needsamad mõttetud EMAD isegi mitte kuulnud pole. Isegi kui kuuleks, ei jääks need talle meelde, sest mingi debiilik küsib talt päevas 300 mõttetut küsimust ja nõuab komme.
10. Mööduvad jälle mõned aastad ja laps on saanud umbes 12-13 aastaseks. Algab puberteediiga ehk laps nõuab sult koguaeg raha ja asju, ise selle nimel pingutamata. Kui ta millegagi rahul ei ole, jookseb ta kodunt minema ja hakkab end lõikuma.


…Ja kõik, mis emadel sellele jubedusele vastu on panna, on see meeletu-meeletu armastus. Maybe it’s just me, but I don’t really see the point of it. :D

Ega jah.. Igaks juhuks küsin, et kas mul on abordiks hilja?

Aga tegelikult pull-pulliks. Ma saan aru, et Diana on alles väike tüdruk, kes on nats gansta ja omab radikaalseid arvamusi – mul endal olid nad kunagi täpselt samad, niiet no offence :D Lihtsalt praegu on naljakas lugeda :D