Tag Archives: parool

õel Mallukas

Minu eilse hala peale, kuidas ma tahaks öökida lugedes roosamannalisi beebiblogisid, on selgunud nii mõnigi elu tõsiasi:

  • Inimesed, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada, ankeedi saada ja parooli küsida ei ole vist enne mu blogi lugenud, sest nad vist ei ole ikka veel mu huumorist aru saanud. Jah, ma võin olla veidi musta huumoriga, kas te seda siis enne tähele pole pannud? Tuleb see kuidagi üllatusena? Ja kuna te ankeedis ema-isa surma nimel vandusite, et te ei ole idioodid, aga näed, on ka neid, siis palun väga…you know what’s gonna happen
  • Võib-olla ma lihtsalt ei teagi, misasi on ÕELUS? Sest omast arust ma õel küll ei olnud, pigem lihtsalt rantisin teemal, mis mind ärritas. Vaba maa, kas pole? Kui keegi kirjutaks minust naljaka sissekande, kuidas ma aina halisen ja endal pimesi alakeha raseerin ja kogemata enda sokke täis kusen (ma vist sellest polegi siin rääkinud:D) siis andke aga takka. Ma ei tea, võib-olla olen ma lihtsalt haardkoorim eit?
  • INIMESED ON ERINEVAD. Jumal, ma ei keelagi kellelgi olla positiivne. Mu jutu point ei ole, et keegi oma blogi kinni paneks, kodus patja nutaks või veene lõikuma hakkaks. Ma ei ole hingetu inimene ja ma ei taha, et keegi minu pärast kuskil nurgas masetseks. Võib-olla ei ole ma kõige taktitundelisem inimene, aga las ma siis olen selline “õel sindrinahk”. Ma lugesin nüüd Katre enda blogi ka, kus ta kirjutab, et tema hing on nüüd haige. Eks ta kurb ole jah, et inimene nüüd kodus kassib selle pärast, mida ma kirjutasin. Päriselt. Ma ei taha kedagi kurvastada. Aga samas ajab jälle närvi see, et ma oleks selle postituse järgi nagu keegi, kes talle ennast külje alla parimaks sõbrannaks pressinud on ja nüüd teda salaja kuskil mõnitan. Olgem ausad, ma pole teda isegi näinud ja raseduse alguses tõepoolest hakkasime hoogsalt suhtlema, kuni see vaibus. Eks Katre teab ise ka, MIKS see vaibus, aga võib vast öelda, et ma mõistsin, et me pole ühte masti inimesed. Närvi ajab ka see, et mina olen nüüd õelaks kolliks tembeldatud, samal ajal kui kõik nunnut ja siirast Katret kallistada tahavad ja talle lutipudelist kummeliteed joota soovivad. Just for the sake of it, on Katre ka mulle väga nõmedasti ja halvasti öelnud (also the point, miks ma enam suhtlusaldis ei olnud). Ometi on mu padjad pisarakuivad. Samuti ei arvanud ma ometi päriselt, et ta seda postitust ei näe iial :D Tegelikult kah.

    Vastuseks tema küsimustele blogis, et mis selle point oli? Rääkisin ära, mis hingel on, see point oligi. Mis muud pointi mul ENDA BLOGISSE kirjutamisel veel olema peaks?
    Ei, ma ei taha, et sa blogimist lõpetaksid. Miks sa üldse peaksid tegema midagi, mida MINA tahan? Kas sa kujutad ette, kui paljud leiavad, et ma peaks ka oma blogi kinni panema? Oi, neid inimesi on palju. Kas ma teen seda? Ei. Miks? Sest mind ei huvita, mida teised inimesed arvavad. Kui sind teeb õnnelikuks see blogi, anna aga takka. Miks see sinu elukest peaks kõigutama, mida üks suvakas Mallukas rasedushormoode all olles märatseb?
    Minu suust ei ole see tulnud, et Katre jutt oleks mõeldud nina alla hõõrumisega. See tuli juba minu kommentaariumist ja ei olnud minu sõnad. Ma ei arva Katrest nii halvasti, et usuks, et ta päriselt inimestele, kellel jubedam sünnitus on olnud, midagi nina alla tahaks hõõruda. Seega ei ole ka see päris minu rida. Mulle käis pigem pinda see “mõtle positiivselt ja kõik ongi võluväel positiivne”, sest see on pullisitt. Tegelikult kah.

Ja üldse tahaks öelda, et kuradi MINU HING ON KA HAIGE, et on olemas inimesi, kes päriselt nuiavad mu parooli ja ronivad mulle otsapidi perse, et seda saada ja siis teevad esimese parooliga postituse lahti ja minestavad, sest MALLUKAS ON NII ÕEL! Palun, minge arenege kuskil :D Kohe täitsa tegelikult kah!

I’M ALIVE!

Praeguse seisuga olen läbi lugenud 426 ankeeti (need ainult gmailis, FB’i lehe omi ei lugenud kokku) ja katsun vahepeal arglikult käega, et kas mu silmadest juba jookseb verd?

Ma ei mäleta, millal mul viimati NII pingeline olla oli :D Ma oleks tahtnud ju kõikidele kohe vastata, aga ankeedid tuli ju läbi ka lugeda ja osad Kardole ette lugeda ja siis naljakaid pilte arvutisse seivida ja TEGELIKULT jõudsin ma täna veel kasuisa sünnipäevalgi käia ja ühe loo Nipiraamatusse valmis kirjutada ja Delfi beebiblogi valmis vorpida ja nüüd on lugu nii, et kell on varsti KAKS ja mina olen ikka üleval! Mina, kes ma juba kell 11 koomaunne vajun. Aga vähemalt on HETKEL kõikidele kirjadele vastatud!

Hauda see blogi mind ajab! HAUDA!

Mitte, et nüüd eriliselt kurb oleks lugeda mitusadat kirja, kus kõik mind komplimenteerivad ja kiidavad. Ma reaalselt mõtlesin, et peaks need välja printima ja sita tuju korral lugema hakkama vms. Aga kuhu ma tahtsin oma halaga jõuda:

SUURED TÄNUD TEILE! Mulle tõesti meeldis väga enda lugejatega nn “tutvuda” ja need, kes kirjutasid, et nad nagu teaksid mind päriselt ja tahaks mulle tänaval tsau öelda, siis öelge jah! Või noh, pigem öelge mulle kohe tsau, kui saadate mulle pärast creepy kirja “ma nägin sind rimis…”. Siis ma võin hakata kartma, et sa oled kirvemõrtsukas :(

Kuigi jah, suht imelik oleks vist endal ka võõrast tänaval tervitada, aga ma ei tea. Tulge külla siis näiteks? Ausalt, mulle hakkasite ka KÕIK TE, kes te ankeedi mulle saatsite, meeldima. Ok, mõned intensiivsemalt, kui teised, aga noh, mis iganes :D Ma kohe tunnen, et ma klapiks nende inimestega ja mul pole uute houmide vastu midagi. ERITI rasedate uute houmide vastu, sest neid mul väga pole. Nii et ärge peljake – tulge külla (mõni lugeja on käinud, ausalt kah :D) või lisage mind FB sõbraks ja siis puhuge minuga juttu vms. (Mõistsin nüüd, et kõlan nagu megasõbratu eit, kes anub inimesi endaga suhtlema, seega lõpetan :( )

Ja ma homme kirjutan pikemalt statistikast, mida ma vaikselt ankeete lugedes tegin ja homme teen soovipostituse kah ära, sest on soovinädal ja nüüd ma jälle teen ju sohki, sest ei kirjuta soovitud teemal. Oh mind vana põrgulist.

Aga ok, ma PEAN magama minema, sest ma olen väeti ja hädine naine. HEAD ÖÖD, kallid põdrad!

UUS PAROOL

Kuna ma tahaks jagada palju-palju asju, aga ma lihtsalt vahepeal olen pussy, siis ma lihtsalt pean tegema uue parooli. Et ma saaksin rahumeeli teiega jagada oma mineviku- ja tulevikuseikasid, siis paratamatult olen ma sunnitud teid, kalleid lugejaid, natukene läbi rõnga hüppama panema, kui nii on kena öelda.

Ma ei taha üldse olla mingi douche, et fafa, ma nii gangsta vend oma laheda eraeluga, et nüüd kirjutage mulle luulekogu, et parooli saada, aga paratamatult kirjutan ma nii eraelust, kui üks inimene seda teha saab. Ja teada-tuntud on tõde, et pool (kui mitte rohkem) inimkonnast on rämedad munnid. Täitsa ausalt kohe. Et eraldada terad sõkladest või munnid hurmavatest kaunitaridest, siis tuleb nüüd minu salapostide lugemiseks teha järgnevat – täita ankeet!

Esiti kartsin, et no jumal, kes viitsiks hakata MINU BLOGI lugemise pärast nüüd mingit ankeeti täitma ja enda aega raiskama ja siis ei loe lõpuks mu blogi enam keegi. Siis aga mõistsin, et kui inimene ei viitsi isegi väikest inffi mulle enda kohta anda, et mu parooli saada, siis fuck it, ta ei olegi seda väärt ja ei peagi lugema mu blogi.

Ankeet ise on siis järgmine:

Nimi: Noh, kena oleks inimese nime teada, eksole.

Kes sa oled: Millega sa tegeled? Sa ei pea oma kontori aadressi mulle ütlema, aga võid ju mainida, et kas sa oled õpilane (mida sa siis õpid?) või kellena töötad.

Kuidas sa mu blogi leidsid: Ehk siis, mis tuuled sind siiapoole toovad, võõras?

Millised postitused sulle kõige rohkem mokkamööda on: See on lihtsalt selle jaoks, et näha, mis inimesi siinmail huvitab. Ei ole ment, ei ole.

Miks sa mu parooli tahad? MENT OLED VÕI?!

Vannu ema-isa surma nimel, et sa ei hakka mu hinge sittuma selle informatsiooniga, mida sa salajaste postituste alt leiad. Just do it. VANNU!

Kas sulle meeldib Family Guy?

Kas sul on kodus loomi?

Kardo tahtis ka, et ankeediga võiks manuses olla paljas pilt endast, et ta saaks siis otsustada, kas inimene on väärt mu blogi lugema ja ühtlasi saaksin ma siis seda hiljem ära kasutada, kui keegi mind dissida otsustab, aga ma ütlen kohe ära, et see pole must have punkt. Aga kui sa väga tahad Kardole rõõmu valmistada, siis võid selle manusesse panna.

KES ON ANKEEDI TÄITMISEST VABASTATUD?

  1. Kui ma sind reaalselt tean, olen oma silmaga näinud ja käega katsunud.
  2. Kui sa oled mulle juba nii ilusa ja kauni kirja kirjutanud, kus sa enamikke neid punkte juba täitnud oled, siis ole inimene, kopi see lihtsalt ja pane uuesti teele. Kaks korda sa sama rada läbima ei pea, kui juba nõnna palju vaeva oled näinud (ja selliseid on ka päriselt hästi palju, kes mulle ilusa ja pika kirja kirjutavad, kus nad täpselt räägivad, kuidas nad siia sattusid ja mis inimesed nad on).
  3. Kui sa saadad mulle endast pildi, kus sul on trussikud teksaste peal. See juba tõestab su pühendumust :D

Et siis…Jah. Mis ma enam nõuda oskan. Paroolisoovid palun panna teele aadressile mariannkaasik@gmail.com, pealkirjaga ANKEET MALLUKA BLOGISSE. Ärge siis pange pahaks, et kui ma teie kauni ankeedi peale vastan ühelauseliselt oma blogi parooli, kui te selle kadalipu läbite. Ma TAHAKS teile midagi ilusat vastata, aga ma eeldan, et neid ankeete tuleb noh… üle kümne. Seega ma ei jõua. Ma olen rase ja jõuetu naine.

Aga lähiajal on parooli all oodata aussi lugusid, trussikumiisu saaga jätku, sünnituslugusid (kunagi pean ma ju selle eluka kätte saama ja ma olen kindel, et see on gross ja veel enam olen ma kindel selles, et ilma paroolita ma küll ei tunnista, et ma ennast täis sittusin).

Tänud kõikidele, kes viitsivad mu ankeedikadalippu läbida, laav juu!

mida ma selle parooliga teen?

Ma olen enne siin suure suuga öelnud, et annan parooli kõikidele, kes seda küsivad. Enam ei tahaks.

Ma ei tea, kas hakkas mulle vastu see, et mu “salajuttusid” saavad kõik lugeda, või see, et neid saavad lugeda inimesed, kes parooli saamiseks saadavad mulle kirja “Parooli?”.

Ei, ma ei oota mingisugust eepost, et mu parooli saada. Ma ei arva, et ma olen mingi mega imeinimene, kellel on nii põnev ja glamuurne elu, et ma saaksin nõuda inimestelt dokumendikoopiat, et mu salapostitusi lugeda vms. Lihtsalt, tundub nagu natuke kurb, et inimene viitsib pingutada nii palju, et kirjutab: “Tere, loen su blogi, palun parooli!”.

Jah, ma saan ise ka aru, et sa loed mu blogi. Ilmselgelt onju :D Aga vanasti ma elasin kuidagi naiivsuses, et küllap mu blogi loevadki ainult need, kes minu vaadetega nõustuvad ja kes mind salaja tegelikult ei vihka. Iga päev aina veendun selles, kui rumal oli sellist asja üldse eeldada. Ja noh, kui keegi mind ikka põlastab, siis ta võib ju vabalt kirja saata, et kle köhi parooli, mina köhin ja siis ta kasutab seda kuidagi minu vastu ära, eksole.

Täna mul tuligi selline veits paranoia. Kellele ma üldse enda parooli olen andnud? Mis nad sellega teevad? Mis ma nüüd tegema pean? Panen uue parooli ja annan seda ainult inimestele, kes täidavad selle jaoks mingisuguse ankeedi?

A’la nimi, vanus, kust sa mu blogi leidisid, MIDA SA MU HINGEST TAHAD?!, mis homme teed ja mis su ema nimi ja mobiilinumber on? Noh, nii igaks petteks?

Nahui noh.

Ma ei tea, miks ma kartma hakkasin, aga hakkasin. Mida nüüd teha?

5443656_460s_v1

paroolist ja kohtumislugudest

Esiteks tahaks ma tänada kõiki, kes siis postituse enda all, või mulle meilile oma tutvumisloo saatsid! Oli pikemaid ja lühemad, detailsemaid ja pealiskaudsemaid – huvitavad olid nad kõik. Ma olin üllatunud, et inimesed on minuga nii avatud ja ausad, aga ma olen õnnelik, sest nüüd ei tunne ma küll ennast sugi halvasti, et enda lugejatega sama moodi aus olin :))

Saatke aga veel! Need on nii toredad olnud! Ja mõelge – vähemalt me ei pea vallalised olema…Sorri vallalised lugejad:(

Paroolist ma kirjutasin seda, et väga paljud on mulle sellega seoses kirjutanud ja ega ma kätt ette pane, kirjutage pealegi. Enamasti ma ei näe põhjust, miks kena kirja kirjutajad ei peaks saama mu glamuurset parooli. Aga naljakas on see, et need kirjad on nii seinast seina: mõni kirjutab ilgelt pika loo, kus ta mind komplimenteerib ja räägib, kuidas ta mu blogi leidis ja siis äkki komplimenteerib veel ja küsib siis ääri-veeri parooli. Oh juudas kuidas ma siis punastan. Hinges muidugi, päriselus ma vist ei punasta. Aga jah, neid kirjut on nii mõnus lugeda ja ma lausa kümblen selles komplimendilaviinis.

Nojah, Kardot ju pole ja kes see muu mind ikka komplimenteerib. Ja Mari-Johanna ning kassid pole vist elu seeski nii palju tervitusi saanud ja see on ka imetore! Ja kuigi ma vastan teile kuidagi nii.. kohmetult, siis teadke, et sisimas tahtsin ma teile vastata: “OMG? Sa loed mu blogi? PÄRISELT KA VÄ?! ISSAND, ma nii meelitatud! Hihihihi. Uskumatu, et keegi mu blogi loeb! Ja viitsib veel parooli saamiseks kirjutada! Ja NEED KOMPLIMENDID! MA ARMASTAN SIND!! SIIN ON MU PAROOL- ******”

Aga seda ma ei tee :))

Naljakas on ka see, et vastupidiselt nendele kirjadele, saan ma ka selliseid:

“Parooli?”

Meenutab mulle seda, kui ma oma sünnipäeval naersin aina lühenevate õnnesoovide üle. Noh, et alates “palju õnne sünnipäevaks kallis mariann”, kuni “Õ!”.

Aga mis ma ikka virisen, vähemalt inimesi huvitab mu soigumine!

Ja kassid tervitavad vastu (hinges), Mari-Johanna tervitaks ka, kui ta midagi peale luksumise ja rabelemise teha oskaks.

Ja muidugi mina, mina tervitan vastu!

Kirjutamiseni!

Lõpetuseks teile pilt, kuidas ma Kurge kägistan: