Tag Archives: sünnitus

Kaitstud: ma kardan natuke

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Kaitstud: after giving birth

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

5 idiootset asja, mida küsida äsjasünnitanud naiselt

  1. Kas sünnitada oli valus? Ei, see oli selline lust ja rõõm, mil ma põhimõtteliselt ei saanud arugi, et kas mind kõdistavad viisteist pehmet pandakarukest udusulgedega, või et kas ma sünnitan. Mis küsimus see selline on :D Kui palju te olete kuulnud inimesi ütlemas, et sünnitus oleks valutu? Aga kui paljusid, et see on valus? Here is your answer then…
  2. Millal siis teise lapse saate? Ma olen hädavaevu haiglast koju saanud ja alles normaalselt istuma hakanud, kui juba peaksin mõtlema teise lapse saamisele? Oh ei, kallid sõbrad, oh ei. Eriti hea loogika on see, et “Üks on käes, asi siis kohe teine jutti otsa saada ja sellega ÜHELE POOLE SAADA”. Mismõttes ühele poole saada? Kas see on mingi seadus, et lapsi peab olema kaks? Nagu ikka filmides eks, poiss ja tüdruk :)) Ja tõepoolest, mu vagiina ei ole nagu tuba, mille uks pärast esimest last pärani lahti jääb, et see teine lihtsalt välja jalutada saaks. Seega, mida varem pärast sünnitust sellist asja küsida, siis suurema tõenäosusega võdistab naine jubedusest õlgu ja paneb kiiremas korras aja kinni oma munajuhade topelsõlme sidumiseks.
  3. Kas sa lähed nüüd tööle ka tagasi? Jah, mu käest tõesti küsiti seda täna. Et kas on plaanis nüüd tööle kah ikka tagasi minna. Ei, küsija ei mõelnud tuleviku mõttes, vaid nagu NÜÜD. Selle loogikaga, et laps on ju välja pressitud, mis ma siin kodus ikka passin :D Tõesti, miks peaks mul vaja olema näha selle lapse kasvamist, kui ma võiks hoopistükkis hommepäev toimetusse tagasi minna… Laisk naine olen.
  4. Kas sa juba seksinud ka oled? PÜHA ISSAND JEESUS, MA SÜNNITASIN UMBES NÄDALA TAGASI! Mis arvamus inimestel sünnitamise kohta on, aru ma ei või :D Eriti, kui ma soiun pikalt, et istuda ei anna ja et mind õmmeldi ja puha. Oleks üsna väheusutav, et ma paar päeva pärast sellist õudust ennast väga meela seksikiisuna tunnen. Tissid valusad, kõht pehme ja važin’ õmblustega kaunistatud.
  5. Kas sa oled nüüd õnnelik ka, kui sa lapse said? Ei, kahetsen täiel rinnal…Ei suuda ennast ära kiruda, et ma ei suuda enda pükse jalas hoida ja rasestuma pidin. Nüüd istume siin selle väikse putukaga ja oleme üheskoos õnnetud… MIS KÜSIMUS SEE SELLINE ON :D?

Kardo kirjutab sünnitusest

Loodus on ikka üks imeline asi. Ma arvan sellepärast nii, sest loodus suudab kõik ajastada ja paika panna nõnda, et teinekord me muutume julgemaks. Nii juhtus ka meil. Kõik algas neljapäeval, Mari sünnipäeval. Mallu midagi hommikul mokaotsast poetas, et tal mingi imelik olla vms ja iga hetk võib minna minekuks haigla poole.

Olin siis päev otsa tööl ja kui koju hakkasin tulema helistasin nagu ikka Mallule, et küsida mida poest vaja läheks. Sellepeale ütles Mallu, et ei ole tal midagi vaja ja et tulgu ma kiiresti parem koju ja lähme hoopis haiglasse. Ma olin natukene hirmunud ja natuke põnevil, et nüüd ongi see päev käes. Kui koju jõudsin lamas Malleero väga surnud näoga diivanil, näpus telefon, kuhu ta oma valude aegasid mingi äppiga salvestas. Korjasime veel viimased asjad kokku ja tellisime takso, et haiglasse sõita.

Mallu ütles, et tahab kindlasti mäkki saada, sest me mõlemad arvasime, et täiega kaua läheb seal haiglas ja süüa peab sellisel juhul ju inimesel olema. Kui mäkini olime jõudnud jätsime Mallu sinna ja mina sõitsin taksojuhiga edasi Pelgulinna sünnitusmajja, sest Mallu oli sealt kunagi põgenenud ja ta raseduskaart oli endiselt seal. Ilmselgelt me mõlemad olime sellised laiskvorstid olnud, et ei läinud sellele enne järgi, kui päris viimasel hetkel. Ma lippasin käppelt sinna, võtsin kaardi ja trippisime taksoga Mallule jägi. Kohale jõudes selgus, et mäkk oli kinni ja Mallu pidi valudes piineldes statist süüa ostma. Kähku pakkisime Malluka autosse ja trippisime edasi Ida Tallinna keskhaiglsse. Kui kohale jõudsime regasime Malluka ära, siis anti talle haiglariided. Selle peale Mallu kohe küsis, et kas nendes on keegi kunagi ära surnud. Arstid naersid ja ütlesid, et ei ole, et meil siin haiglas keegi ei sure ever ja viimane inimene suri mingi 10 aastat tagasi. See rahustas natuke Mallut ja ta võis minna kõrvaltuppa mingite aparaatide alla ja riideid vahetama. Mind pandi selleks ajaks telekat vaatama ja chillima. Eriti chill mul tegelikult polnud, sest telekas oli mute peal, endal oli parakas, et laps sünnib täna ja ajakiri Pere ja Kodu ei aidanud mind ka eriti. Lõpuks avanes uks ja sealt tuli välja Mallu topelt surnud näoga, sest ta valud olid selle ajaga hullemaks läinud.

Edasi viidi meid sünnituspalatisse. See oli suur palat, kus oli kõik värgidsärgid olemas sünnitamiseks ja sellest eelnevas olekus piinlemiseks. Ehk siis erinevad pingid ja kott-tool ja mingi ratastel raam, mille peal trippida saab ja mullivann. Meie Mallluga nagunii ühtegi nendest ei kasutanud, aga hea oli, et kõik need asjad ikkagi olemas olid. Olime rahulikult seal toas ja näksisime oma statist ostetud rõvedaid sööke ja ootasime ämmakat. Kui ämmakas tuli ütles ta kohe, et Mallu ei tohi süüa, sest äkki on vaja operatsioonile minna ja siis söömine pole hea. Eriti feil, sest Mallul oli kõht jumala tühjaks läinud ja ta oli endale igast asju kokku ostnud.

Ämmakas vaatas veel paari asja ja jättis meid jälle omapead, mina mõõtsin nüüdseks valude vahelist aega ja valude pikkust. Mõne aja möödudes olid valud juba nii tihedaks ja intensiivseks muutnud, et otsustasime veel sooja vee alla minna, mis pidi asju paremaks tegema. Mallu istus dušši all mingi tooli peal ja mina dušši kõrval, ning muudkui mõõtsin valusid. Mallu juttude järgi oligi seal sooja vee all veidi mõnusam olla, kuigi valu ajal oli ikkagi valus ja halb.

Pärast vees käiku käis veel ämmakas ja vaatas asja ja ütles, et varsti hakkame sünnitama. Selleks ajaks purskas Mallu juba silmadest leeke ja tegi suht karuhäält. Mallule toodi veel naerugaasi, et ta olemist paremaks muuta ja siis ta hingas veel seda. Kõrvalt vaadates nagu tundus, et Mallu natukene rohkem uimaseks muutus sellest gaasist, kuigi ta ise väitis, et temale see küll midagi ei teinud. Muidugi võis asi olla ka selles, et nende valude talumine tegi teda uimaseks, sest see ju ikkagi väga raske töö. Ja siis kaua ei läinudki kui Mallu käratas mulle, et ma võtaks ta telefoni ja kasiks heaga toast välja. Minu jaoks oli see pigem kergendus, sest ma ei suutnud vaadata teda niimoodi, et tal on rämedalt valus ja mina ei saa mitte kui midagi selle suhtes teha.

Kohe kui ma olin ukse sulgenud, purskus Mallu kogu selle vedeliku, mille sees Mari end nii õndsalt tundnud oli, ämmakale peale. Sellepeale kutsus ämmakas endale veel paar inimest appi. Ise istusin koridoris akna all tugitoolis ja helide järgi tundus nagu keegi oleks lükanud oma käe Mallu kõhtu ja haaranud kinni ühest roidest ja sikutas seda läbi ninaaugu välja. See karje oli lihtsat niiii intensiiiivne. Ja siis juba tuli mingi arst sealt palatist välja ja soovis mulle õnne ja kutsus palatisse tagasi.

Läksin sisse nägin üleni higist ja värisevat Mallut kelle rinnal oli lägane Mari Johanna, lõikasin nabanööri läbi ja sain ta endale sülle. Ja nii ma siis istusin seal imetlesin oma last. Mallu oli voodil jalad laiali, telefon näpus, et minust ja Marist pilti teha ja sai õmbluseid.

625556_458849904230474_2044480406_n

Natukene uimerdasime seal sünnituspalatis ja edasi viidi meid ühispalatisse ja seal sättisime ja olime ka natuke aega ja siis mind saadeti koju. Kõik läks väga tublisti ja hästi ja Mari Johanna on nii armas, et vahepeal on selline tunne, et varsti hakkab mul silmadest vikerkaari ja verd voolama, sest see armsus on lihtsalt nii intensiivne.

Malluga sünnitusel kaasas käia oli minu arvates väga hea ja huvitav kogemus. Kõik mehed seda läbi elada ei saa, niiet on mul hea meel, et ma kohal olin, sest nüüd oskan ma rohkem sõna sekka öelda ja selles teemal vestelda. 

 

Üsna instinktitu “püha lehm”

Juba neljapäevast olen ka mina nende pühade lehmade, keda kutsutakse “nooreks emaks” kommuunis sees ja juba esimestest minutest alates olen ma mõelnud, et ma ikka ei ole vist “õige ema”.

Esiteks, see jutt, et kogu sünnitusvalu ununeb, kui laps sulle rinnale pannakse. Heh, ununeb ta jee! Mul on praeguseks laps 73636637 korda rinnal olnud ja ikka veel mäletan seda, kuidas ma vappekülma ja värinatega klammerdusin enda naerugaasi otsiku külge ja sinna sisse RÖÖKISIN, sest ma ei suutnud hingata, nagu ämmakas mind seda teha palus. Ma mäletan täitsa hästi, et ma ainult mõtlesin, et sellest hullemat olukorda ei saa maailmas olemas olla ja kui ta lõpuks kuidagi välja sai ja mulle peale pandi, siis ma lamasin seal, silmad punnis ja mõtlesin, et esiteks, vähemalt ma olen elus ja teiseks, et tahaks koju. Kolmandaks, et APPI, KUIDAS MA VEEL ELUS OLEN? ja alles neljandaks seda, et tahaks lapse nägu ka näha. Ta oli mul nõnda süles, et ma nägin ainult juuksetutti ja ma päriselt ei mäleta, et ma oleks tundnud mingit ülevoolavat armastust või õnne. Ma olin ainult tänulik, et ma elus olen ja et see nüüd tehtud sai ja et ma enam mitte iialgi ei pea sellist õudust üle elama.

Mingi hetk ütles ämmakas, et ta nüüd natukene nõelub ka mind. Ma vedelesin seal läbimärjana ja küsisin apaatselt, et kas on väga hull olukorda. Ta vastas, et sugugi mitte, aga teeks mõned ilupisted. “Ära siis tee, jumal, ma ei taha siin ruumis enam olla,” hälisesin ma talle vastu.

Ega see teda ei heidutanud, kukkus ikka õmblema ja õde ütles, et las isa paneb siis lapse mulle voodisse, et siis on mul ehk parem olla. “Eii, ma ei suuda, ma ei suuuuuda keskenduda!” ütlesin ma ja pöörasin pea ära ja panin silmad kinni. Ma lihtsalt suutsin ainult mõelda sellele, et saaks ma siit toast välja, peretuppa. Minna pessu, võtta Mari kaissu ja minna ise Kardo kaissu. Ma EI TAHTNUD seal vedeleda, ise ribadeks, paljas ja poolsurnud. Mismoodi oleks see lapse mulle nina alla surumine seda olukorda paremaks teinud? Aga kui ma selle välja ütlesin, siis tundsin ennast küll natuke hingetu emana või nii.

Mitte, et ma sinna peretuppa siis saanud oleks, eksole. Kardo saadeti koju ja mind heideti 3 teise naisega ühispalatisse. Ühel neist põles tuli ja sellise õrna valguse käes ma Mari vahtima jäin. Ise nii poolsurnud, aga ma põlvitasin voodis ta kõrvale ja ainult vaatasin seda ilmaime.

Ja mul tahtis pisar silma tulla. Ta oli NII ilus!

Ja siis ma tahtsin ennast näkku lüüa, et ma nii eit olen ja nüüd pisaraid valan imikut vahtides. Aga oiiiii jumal, kuidas ma ei saanud ennast takistada! Ta näpud olid nii tillukesed (mitte, et nad enam ei oleks, onju) ja kui ma talle oma sõrme andsin, siis ta klammerdus oma jaheda käega mu külge ja…Ja kuidas ta piiksatas vahepeal ja natukene jalaga vehkis. Ja läbi nina nohises. (Ausalt, mul on raske seda edasi kirjutada, sest ma tahaks läppari maha visata ja hoopis Mari sülle haarata, aga no las laps magab ka teinekord eksole).

ÜHESÕNAGA!

Mulle tundub, et ma olen ikka veel mina. Ma ei viitsi iga asja üle paanitseda, ega põdeda. Ma eeldan, et asjad on alati pigem hästi, kui perses. Seega vist veel selline mures kanamamma ei ole. Ma tahaks ikka mõned inimesed sügavale persse saata ja mõnikord lollusi teha ja jaburdada.

Aga mul tuleb kogu aeg klomp kurku, kui ma Mari peale mõtlen. Sest ta on NII KURAMUSE ILUS NOH! Ja ma juba tunnen tegelt, kuidas ma teen tast 763 pilti päevas ja olen sunnitud ennast ahelatega radika külge ketti panema, et mitte neid kõiki kuidagi kogu maailmaga jagada. Aga õnneks hoian ennast tagasi ja piirdun ainult blogiga ja facebookiga ja instagramiga ja twitteriga ja kirjadega ja tigupostiga ja maalide ja videodega. That’s it :)

Ja lõpetuseks pilt ühest random lapsest. NALII. Ikka sellest kõige ilusamast:

20131012_180634Ja OII kurja, kui keegi tuleb nüüd ütlema, et “ise vihkad siin roosamannasust ja nüüd nõretad armastusest, nagu märg sokk pesuveest”, siis teate…korraks isegi mõtlen, et OMG, teil on õigus! Aga siis:

kuskil miskit toimub?

Ma olen muidugi viimse piirini aetud ja meeleheitel, aga täna avastasin ma, et mu igahommikused vagiinavalud TULEVAD JA LÄHEVAD!

Ühtlasi mõtlesin ma vetsus, et olen ennast täis sittunud, aga tegelt on selline tunne, nagu oleks päevad hakanud. Sellist nalja pole ma peaaegu 9 kuud näinud, seega…what’s going on?

Mu uhke äpp ütles mulle hommikul, et valud on sääraste vahedega:

1374440_10151892925244911_1138075061_nKAS TÕESTI VÕIB OLLA, ET SEE SINDRINAHK ÜKSKORD VÄLJA TULEB?! Ma Kardo saatsin siiski hommikul tööle, sest ma suhteliselt igal hommikul natukene valutan, seega polnud see eriti uudne värk. Ah ma ei tea, ma helistan parem oma ämmakale.

Edit: Ämmakas arvas, et tegemist on ettevalmistustuhudega, mis kaasnevad limakorgi eraldumisega. Pakkus, et nüüd võib veel 1-7 päeva minna :D GOD DAMN! Ütles, et ma enne haiglasse ei läheks, kui silmadest tuld lööb :D

KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

Kirjutasin Delfile beebiblogi teemal “mehed sünnitusel kaasas”. Ega kuna seal on kõik juba kirjas, siis pikka pidu polegi. Lihtsalt ei saa aru nendest meestest, kes kaasa tulla ei taha, sest õudne on, sest ega ju naisel JUMALA EEST õudne pole. Meie jaoks on see kui piknik liblikatega täietud pargis, kus on pehmed pandakarud su jalataldu kõdistamas.

Ja ma ei saa aru naistest, kes häbenevad mingit osa sünnituse juures. OMA mehe ees. Seesama mees, kelle te ise endale valinud olete, pere loonud olete ja lapse saate. Ma saan aru, et naabrimehe ees jah ei tahaks hästi sünnitada, pigem saaks üksi hakkama. Aga me räägime ju ikka oma kallist mehehakatisest. Kardo on mulle öelnud, et kui ma peaks ennast kogemata täis sittuma, siis lapse saamine on suht üks nendest ainukestest kordadest, kus see aktsepeeritav on :D

Ja ausalt, mina ka veel natuke aega tagasi muretsesin selle pisiasja üle. Noh, et mis loomahääli ma teen, või kas ma lasen ennast täis. Aga nüüd…Nüüd on minu peamine eesmärk jääda ellu ja loota, et see läheb kõik kiiresti. Isegi kui ei lähe kiiresti – JÄÄ ELLU!

Ja ma kardan. I’m scared shitless! Siiski ma usun, et ma kardaks 63 korda rohkem, kui ma teaksin, et ma pean seda üksi tegema, nii et jah. Vähemalt on mu süda selle koha pealt rahul.

Asi, mille koha pealt mu süda EI OLE rahul on fakt, et ma MITTE KUNAGI EI SÜNNITA! Ma miskipärast arvan, et Mari tuleb kindlasti öösel ja seetõttu lähen ma iga öö magama teatud ärevusega, mis hommikul asendub pettumusega. IKKA ei ole ma sünnitanud.

Login Facebooki, oktoobrikate grupist on igaks hommikuks sünnitanud vähemalt kuussada naist, mitte ükski neist ei ole mina. Vähemalt viis sõpra on öelnud midagi säärast nagu: “Kell nii palju ja sa pole ikka online, sa vist kindlalt sünnitad?!”. Kolm on uurinud: “Noh, sünnitad juba vä?”. Paar peavad vajalikuks mainida: “Vaata, et sa siis täna sünnitad!”.

Kurat võtku! MA JU PROOVIN! Mida ma tegema peaks? Pressima hakkama või? Hüppama üles-alla? Trepist alla kukkuma?

Patsutasin täna oma kõhtu ja rääkisin Marile, et need korrad, kus ma talle öelnud olen, et ära veel välja tule, need võib kõik ära unustada. “Ole inimene, tule välja, ma ei jõua sind enam ringi tassida. Ma ei ole känguru!” kinnitasin ma talle. Justkui märgiks, et ta mõistab mu trööstitut olukorda, sirutas ta oma jala pikalt välja, nii et mu kõht nägi välja, nagu mul oleks paremal küljel kasvaja. “Ei. Siit poolt sa paraku välja ei saa. Ma ei hakka ütlema KUST sa välja saad, sest sa oled imik ja ma hirmutaks su üsna ära…”.

Kui Mari oleks osanud ohata, siis ta oleks ohanud.

Mina ohkan.