Kallis Marjuuša!
Täna, isadepäeval, said sa kuu aega vanaks. See tähendab, et sa oled kuu aega meiega koos olnud! KUU AEGA! Mulle tundub, nagu ma oleks sind terve oma elu teadnud ja ma ei mäletagi, mis tunne oli ilma sinuta elada.
Eile käisin esimest korda viieks tunniks ära ja siis ma sain natukene aimu, mis tunne enne elada oli. Enne, kui ma ei veetnud iga tundi oma elust sinuga koos ja enne, kui ma rasedaks jäin. Alguses oli küll mõnus ja…vabam(?) olla, aga siis hakkasin ma sind igatsema. Ja tead, mis ma siis tegin? Seda, mida ma vanasti alati vihkasin – hakkasin kõikidele sinust pilte ja videosid näitama. Kõik viisakalt vaatasid ja noogutasid kaasa, et tõesti on armas, ning mulle tulid pisarad silma, sest ma mõistsin, et ma igatsen sind juba nii väga! Ma ei tea, kuidas see mulle üllatusena tuli, sest mõnikord riputan ma näiteks esikus pesu kuivama, kui hakkan sind nii kohutavalt igatsema, kuigi sa oled näiteks elutoas ja magad õndsat und.
Mul üldse tulevad tihti pisarad silma kui ma sinust mõtlen. Näiteks sa lamad mu kõrval ja ma tegelen oma asjadega ja äkki tuleb pähe KUI ARMAS sa oled ja nagu naksti on mul pisarad silmas. Ma arvan, et see on see armastus, mis mul sisse ära ei mahu ja hakkab silmadest üle voolama.
Kõik, mida sa teed, on imeline – see, kuidas sa voodis süües mulle varbaid nabaauku toppida üritad. Ja see, kuidas sul taga on rohkem juuksed ja need lähevad sul magades nii sassi ja on nii pehmed ja beebilõhnased ja neid saab musitada ja sasida. Ja kuidas sa mõnikord vaatad maailma nii tõsise näoga, endal pruntis hamstripõsed punased. Appi, ma ei saa seda kirjutadagi, sest ma tahaks joosta praegu teise tuppa, kus sa magad ja sind sülle haarata ja kallistada ja patsutada ja musutada.
Su ainukene miinus on see, et sa oled nii tilluke, et mul on raske sind nii kõvasti kallistada, kui ma seda hinges tahaksin. Nutmine ei ole miinus, see on lihtsalt…kurb. Mul on kurb sind nutmas näha, sest ma tahaks, et sa ainult naerataksid ja oleksid õnnelik. Seega käsk sulle ülejäänud eluks – ole kogu aeg õnnelik! Kui see meie teha on, siis seda sa pead olema.
Jumal tänatud, et sa meilt veel midagi küsida ei oska, sest sa päriselt saaksid vist kõik, mida su hing ihkab. SEST SA OLED NII ARMAS! Kuidas ma kunagi ilma sinu armsuseta elada sain?
Ma armastan su väikseid roosasid varbaid ja seda, kuidas sa oled nii väike, et su üleni läbi musitamine ei võtagi tunde ja su pikki väikseid näpukesi ja punnis põski ja Lenini soengut ja su punnis kõhtu, kui sa just söönud oled ja seda, kuidas sa mõnikord mehelikult krooksu lased ja seda, kuidas sa väga titalikult “äää-äää-äää” ütled, kui sa ringi vahid ja kuidas sa oma käed õhku tõstad, kui sa ehmatad ja kuidas sa vannis hulpida oskad ja kuidas sa lutti imedes sellest kinni hoiad ja seda kuidas sa söömise alati sellise rahuloleva ohkega lõpetad ja siis oma käe mu tissile viskad, justkui öeldes: “On see vast normaalne tiss. Hea, et see siinkandis juhtus olema!”. Ja seda, kuidas sa enne magama jäämist nii kõvasti mu käest kinni hoiad ja seda, kuidas sa nii toredasti luksud ja seda, kuidas sa mul mõnikord süles magad, sest siis ma saan sind vahtida ja seda, et sa hommikuti nii rõõmus oled ja suuga o-tähte teed ja seda, kuidas sa mind nii pingsalt ja tõsiselt vaatad, nagu sa teaksid kõiki maailma saladusi ja seda, kuidas sa nuttes kitsehäält teed. Ja seda, et sa olemas oled. Seda armastan ma veel kõige rohkem.
Ok, neelan oma pisarad ja tulen sind kaisutama, sest sul on siiski sünnipäev. Üks kuu emakaväliselt ja 10 kuud kokku. 10 kuud eksistentsi on ka päris tubli saavutus. Hakka nüüd ainult häälega naerma, siis ma suren vist jalapealt armastuse kätte ära.
Palju õnne, kallis nööbikene! Ma armastan sind rohkem kui Tobleronet!
Foto: Meelis Tomson
Mallu jaburdab 