imelikud hirmud

Kuigi ma ei ole enam viieaastane plikake, siis ikkagi on mul mingid asjad, mida ma siiani kabuhirmus kardan, kuigi need hirmud ei ole ÜLDSE ratsionaalsed. Kas teil on ka imelikke hirme?

1. Ma kardan õhupalle. Lapsena need kindlasti meeldisid mulle, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma neid kardan. Või noh, ma ei karda palli ennast, vaid paku (hehe, kardan pauku…). Aga ma ei suuda osta koju õhupalle, sest ma ei taha, et nad mind ehmataks. Isegi siis, kui Kardo mulle selle fitness palli kinkis, julgesin ma selle vaid poolenesti täis lasta, sest ma kartsin, et muidu see plahvatab. Haha, pauguhirm (võib-olla ma ikka olen 5-aastane, kes teab…)
2. Ma kardan trepist alla kõndimist. Või noh, mitte kõndimist ennast, vaid näoli trepile kukkumist. Jumal teab miks, sest ma pole kunagi trepist alla kukkunud. Eriti nüüd, kus ma lapsega olen kõhukotiga õues käinud, on see viiendalt alla vantsimine eriti õudne.
3. Ma kardan üksinda pimedas magamist. Jah, ikka veel! Kui ma üksi kodus olen, siis ma jätan tavaliselt LAELAMBI põlema ja teleka tööle ja igaks juhuks võiks põleda ka koridorituli.
4. Ma kardan, et ühel hetkel ma murdun nende idiootidest Delfi kommentaatorite peale ja mõrvan nad kõik kirvega.
5. Nukud. Ma jälestan neid imiku moodi nukke, olen terve elu neid kabuhirmus kartnud. Nad näevad välja nagu surnud imikud, MIKS peaksid nad kedagi rõõmustama? Aru ma ei saa…

Nagu näha, elan ma oma elu kabuhirmus. Õõõhh…pime tuba, mis on täis salatreppe, nukke, õhupalle ja Delfi kommentaatoreid.

Aga täna olen ma olnud tubli, sest ma täitsin Mari aastaraamatut ja käisin poes, sest vanaisa tuleb külla. Parim oli see, et elekter kadus ära. Suurest IGAVUSEST ma kahte eelnevat tegema hakkasingi ja tagasi koju tulles mõistsin ma, et kui elektrit pole, siis fonolukk ei tööta. Seega olid mul käes kaks kotti, kõhu küljes Mari, vihma hakkas sadama ja ma olin õues lõksus.

Ma olin valmis juba ema juurde jalutama, aga õnneks naabrid lasid mu sisse. Tassisid mu poekotte ka. On ikka head inimesed :))

Nüüd võiks elekter jälle ära minna, et ma ikka enne vanaisa tulekut natukene koristaks ka :D

mida naised sünnitamise juures kardavad?

Juba esimaspäeval saab Mari 37 nädalat “vanaks”, mis tähendab seda, et sellest päevast alates loetakse teda õigeaegseks lapseks ja soovi korral võib ta iga hetk välja lupsata. Haiglakoti jaoks sain kõikidelt kommenteerijatelt palju häid ideid – tänud teile! See mure nüüd siis vähem, eksole.

Aga tegelikkus on see, et haiglakoti pakkimine on väikseim just sünnitama hakkava naise muredest. Mingid hirmud on kindlasti kõikidel – mõned on üsna ratsionaalsed, teised tunduvad mulle ikka täisdebiilsed. Siinkohal esitlen teile mõned hirmud, millest ma kuulnud olen, mida tundnud olen, või mida kuskilt lugema sattunud olen:

• Valu – No see on vist kindel laks, et päris ilma valuta see laps sealt välja ei pääse, aga seda hirmu mul miskipärast isegi väga ei ole. Öeldakse, et see on selle pärast, et kuna ma sünnitanud ei ole, siis ma ei tea ka mida karta. No see tundub ainult võit mulle olevat. Ma ei tahagi karta.
• Mida mees näeb – Öeldakse, et naine röögib seal nagu ürgloom, laseb valla oma kehavedelikud ja võib valimatult persse saata igaühe, kes lähedusse satub. Paljud kardavad, et nähes sellist ebaseksikat külge oma naises ei suuda mees enam naist samamoodi vaadata kui enne. Olgem ausad, tõepoolest tuleb vagiinast välja kellegi PEA. Ja siis KEHA. Minul jälle seda hirmu ei ole, sest ma olen kindel, et mu jalgevahele Kardo nagunii piiluma ei lähe. Mina ka ei läheks, ausalt öeldes. Ja see, et minu röökimine või kellegi persse saatmine teda hirmutaks…No seda vast ei juhtu, sest ma olen ennegi tema ees röökinud ja inimesi persse saatnud :D
  Aga noh, ega ma eriti sillas sellest ka pole, et ma ennast kogemata täis sittuda võin ta ees, aga see on siiski väikseim mu muredest praegusel hetkel :D
• Et midagi võib minna/on valesti – Korduvalt olen kuulnud lugusid erakorralisest keisrist, sest lapse südamelöögid on näiteks ootamatult madalaks jäänud. Põhjuseid võib tegelikult palju olla, aga see hirm jääb ja ega ta enne üle lähe, kui sünnitus juba õnnelikult möödas on. Kuigi ma ei tea, kas ma kardaksin keisrit rohkem kui niisama loomulikku sünnitust. Keisrit ei tahaks eriti sellepärast, et taastumisaeg on pikem kui sünnitamisel.
  Veel võib olla hirm, et midagi juba ON valesti. Et see on juba valesti olnud näiteks 9 kuud ja keegi veel ei tea seda, mis siis, et teste tehakse lapsele ju ikka väga palju. Mul sellist hirmu ka enamasti ei ole, aga ma usun, et kui ma ükskord selle Mari, kes on terve kui purikas, sülle võtan, siis tunnen ma kindlasti ka kergendust. Sest oma silm on siiski kuningas.

Mõned hirmud ja “probleemid” on aga ikka täiesti naeruväärsed.

• Mõtle, kui ma ennast enne korda teha ei jõua? Kui suur on tõenäosus, et lähed sünnitama, ämmaemand kiikab sulle jalgevahele ja teeb sitahaisunägu. “Eee…Kas te ennast raseerida ei mõista? Suht rõve on seda metsa siin vahtida. Äkki saate selle kuidagi korda ajada, sest NIIMOODI ma küll tööd teha ei saa…”. Või siis haarab sünnituse ajal su karvasest jalast, kiljatab ja laseb selle lahti “IUUU” öeldes.
  Ma küll pole ekspert(VEEL), aga ma usun, et kõikidel k.a sul endal, on sünnituse ajal täiesti suva, millised nad välja näevad. Mina vana loll lõikasin endale tuka ja sõbranna mainis, et mõtle kui rõve see tukk võib välja näha, kui ma higine ja rääbakil. Ausalt öeldes – I don’t give shit. Kohe üsna kindlasti ei kraba ma poole sünnituse pealt meigikotti välja ja kuku ennast kohendama.

Milliseid hirme teie tundsite/tunnete? Aburdseid või siis mitte nii absurdseid, sest sünnitus FREAKS PEOPLE OUT ja see on loomulik asi, ausalt kah.

pedofoobia, ehk kuidas ma Kätul külas käisin*

                   Vaadake, millisel hirmunul moel ma ennast nagu uss ümber lapse olen põiminud!

Täna pärast pikka tööpäeva sattusin ma veidikeseks Kätlinile külla. Tema, teadupoolest, sai lapse kätte juba jaanipäeval, ehk siis on tema usinalt juba pea kuu aega emaks olemist harjutanud. Ja see tundus ERITI IMELIK!

Kätu ise oli väga tubli, mul endal hakkas lihtsalt…Paanika? Kabuhirm? Sünnitusjärgne depressioon enne sünnitust? Ma ei tea – igatahes olin ma üsna ärevil.

Esiteks ta tundus liiga väike, et teda käes hoida, kuid samas liiga suur, et ühestki august välja mahtuda niimoodi, et üks inimene samal ajal ellu jääda suudaks. Aga Kätu suutis…Ja noh, olgem ausad, miljonid teised on ka maailmas seda suutnud, aga teate, MA OLEN VÄGA NÕRK JA ABITU!

Ma vaatasin väikest Jassut ja mõtlesin oma peas: “Jessake, palun ära anna teda mulle sülle, oh jumal, tee nii, et ta teda mulle sülle ei annaks! Oota, misasja?! Ma vist ikka PEAKS ta sülla võtma, et proovida? IIIK, ma ei julge!”

Kuidagi puiselt sirutasin käed ette ja lootsin siiralt, et ma teda sülle võttes krõksti ta kaela ei murra. Üsna nigel lugu oleks kellelgi last esmakordselt süles hoides ta mõrvata. Sain ta siis kuidagi endale sülle ja ta vaatas mind maailma kõige põlglikuma näoga, justkui mõeldes: “No jumal, KES SEE veel on?”.

Siis natukene tegi muid nägusid ka ja siis äkki naeratas. Ma olen kuulnud, et see on mingi teema kiviajast, et laps tahab ennast emotsionaalselt oma vanemate külge siduda ja teeb armast nägu – noh, et teda maha ei jäetaks, või ära ei söödaks.

“Ära karda, väike Jasper, ma ei söö sind ära,” kinnitasin ma talle ausa näoga, mille peale otsustas ta suust piima välja ajada ja seda endale kurku tõmmates lämbuma hakata. Ja muidugi oli Kätu sellel hetkel just toast väljas. Ok, tegelt ta jäi ikka ellu, aga ma sekundiks arvasin, et ta sureb! Lapsed köhivad ikka nii dramaatiliselt…

Ma nii kardan nüüd Mari kätte saada. Mõtle, kui ma ta kaela kogemata pooleks murran! Või kui ta ära lämbub?! Seda kõike muidugi üldse juhul, kui ma ta endast välja saan.

APPI, MILLESSE MA ENNAST MÄSSINUD OLEN?

*Pedofoobia, mu kallid sõbrad, on hirm väikelaste ees.