Tag Archives: blogimine

Kaitstud: lugu sellest, kuidas ma telefonidesse ronin ja häbi teen

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

su blogi oli vanasti nii lahe

Mul on tunne, et inimesed igatsevad aega, mil Mallu alles jauras ja märatses ja närvi läks. Et publiku soovidele vastu tulla, siis tavai, lähen.

Mul on NII FAKING kopp ees sellest, kuidas inimesed ütlevad mulle, et kuule, sa olid vanasti nii lahe ja naljakas, nahui sa enam ei ole.

Ma üritan olla ikka täpselt samasugune nagu enne. Ma blogin omast arust kõigest – kas ei? See, et ma asju tutvustan – need on täpselt need asjad, mis mulle endale meeldivad ja millest MINA tahaks kuulda/lugeda. Kui sina ei taha, siis jäta need kohad lihtsalt vahele, eks?

Andke andeks, et ma asju LOOSIN :D Ma lihtsalt tahaks ka oma lugejatele kingitusi teha…Ega ma ju ise sellest mingit tolku saa.

Üldse viimasel ajal hakkab mul vist mingi mental breakdown tulema – ma tunnen ise ka, et ma olen digimuutumas millekski, mida ma enne ei olnud. See hirmutab mind. Ma olen soft nagu äsjavalminud sai ja ma tahaks endale selle eest kord tunnis molli anda.

Mind ajas närvi, et ma sundisin kõiki siin enda pildi poolt hääletama – ilmselgelt mõttetult, sest ma kaotasin. Mis seal ikka…

Mind ajab närvi, et mul on blogiga surve peal. Kirjutan ühte – ei sobi. Kirjutan teist – ka ei sobi. Kirjutan Marist – “Miks sa ainult titejuttu ajad?!”. Ei kirjuta Marist – “Mis “BEEBIBLOGI” see on, kus sa Marist ei kirjuta!?”.

Mulle on lõpuks peale langenud see…tunne, et ma pean vastutama mingi inimese eest ja õpetama talle KÕIKE. KÕIKE siin maailmas. Ja iga kord, kui ma näen midagi naljakat, mille kohta mõtlen, et “hahah, ma võiks sellest blogida”, siis mõtlen kohe, et kurat, raudselt see jälle kellegi kiusamine või õõnestamine ja lihtsalt ei kirjuta.

Kardan.

Ma olen vist hulluks läinud, aga ma olen hetkel veits haavatav. Plz ärge tulge rääkima, et ma vanasti olin nii lahe. Ma tean seda ise ka :(

Ja ühtlasi üritan ma kinni pidada süsivesikute vabast dieedist, mis tähendab EI TOBLERONE’ile ja see natukene tapab mind seest.

Niiet andke andeks, et ma tahan vahelduseks head teha. Andke andeks, et asju loosin. Andke andeks, et hääli kerjan ja andke andeks, et elan.

Tahaks natuke nutta.

Mis hullu juttu sa ajad?

Kui ma mingil VÄHEGI “intrigeerivamal” teemal kirjutan, siis leidub alati neid, kes ikka panevad mulle pahaks midagi, mida ma ei ole jutu sees ära maininud, sest ma ei tule selle pealegi, et see kellelegi võiks mõistmatuks jääda.

No näiteks see ilusate imikute teema. No kas kuidagi andis eelmisest postitusest välja lugeda, et ma hindan lapsi ainult välimuse põhjal? Või et ma täiega pooldan imikute/laste iludusvõistluseid? No tulge mulle armsad jumalad appi…

Minu blogi põhiline point on vist see, et ma kirjutan oma mõtteid siia üles. Ja mul on hea meel, kui keegi loeb neid ja mõtleb: “Jess, ma pole ainuke, kes nii arvab!”. Sest see ongi ju põhiline. Et inimesed ei arvaks, et nad on üksi “imelikud”.

So what, et mulle/nii mõnelegi on mõnda titepilti vaadates pähe tulnud mõte, et see pole just kõige ilusam imik. Mis siis on? Kas see teeb nendest inimestest automaatselt mingisugused lapsevihkajad, kes tuleks kividega surnuks loopida? Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma päriselus pole kunagi ühtegi koledat titte näinud, ainult pildil. Ja no seda, et ka ilusast inimesest annab koledat pilti teha, ma juba seletasin. Hold your tits, people!

Ma lihtsalt jagan teiega oma mõtteid. Enamasti siiski huumoriprisma läbi vaadatuna. Ärge võtke kõike nii tõsiselt, inimesed! Kas te kõik tõesti olete sellised, et kunagi midagi halba ei mõtle, kõik on alati kaunis, korter on alati koristatud ja iial ei ole teie ninal ühtegi rõvedat punni :D?

 

Armsus kuubis

blokkiLõpuks ometi kasutasin ära oma Beebicenteri kinkekaardi ja ostsin selle komplekti ära, et ma ei peaks hakkama Mari käejälgi siis tegema, kui ta 42-aastaseks saab. Õnneks joppas ja tegin need hoopis ta kuuenda nädala “sünnipäeval”, seega on Mari täna hoopis 42 päevane, mitte aastane. Joppas!

Ühtlasi saate te näha, kuidas Mari oma tivolis magab minu instagramis!

Ja tegelikult ma tulin siia hoopis midagi muud kirjutama, aga uskuge või mitte, ma unustasin selle lihtsalt ära :( Ma tahaks kirjutada ilusatest ja koledatest beebidest, muusikast ja muudest põnevatest asjadest. Aga ükski nendest teemadest ei sobinud selle pildiga ja ma ju lihtsalt PIDIN seda teiega jagama. Ja et see postitus eriti mõttetu ei oleks, siis ma panen ühe Maripildi ka ikka:

unnamed (2)

Foto: Ilmar Saabas

 

Rohkem enesekindlust, inimesed!

Mult on küsitud, et kuidas sa nii enesekindel ja julge oled. See on naljakas küsimus, sest ma ise ei mõtle, et ma oleks väga enesekindel ja julge. Seetähendab, et ma võin OLLA küll, aga ma ei mõtle selle peale kunagi.

Minu jaoks on tavaline, et kui ma midagi arvan, eriti veel TULIHINGELISELT arvan, siis ma ei karda seda teistele öelda. Miks ma peaks? Ma olen omast arust väga hea argumenteerija ja muidugi ma tahan oma arvamust avaldada. Mul on nii palju emotsioone, seega ma arvan lihtsalt paljudest asjadest midagi tulihingeliselt.

Pean tunnistama, et mõnikord on nii, et ma paiskan midagi suust välja, kaitsen tulihingeliselt oma seisukohta ja hiljem on mul sellest teemast jumala suva, või siis ma mõistan, et ma olen ennast natukene teisiti väljendanud, kui ma tahtnud oleks. Aga ega ma jumala eest teinekord siis asju rohkem läbi ei mõtle :D Ikka pläts ja pauh, kõik suust välja ja KOHE!

Tavalised inimesed vist nii ei tee, sest nad mõtlevad enne läbi, mida nad arvavad ja mõtlevad. Ma ainult ütlen ja siis mõtlen :)) Aga ega ma ju paha pärast. Mulle lihtsalt tundub, et a)iga minu mõte on oluline, b) et ma olen ilgelt naljakas.

Eks see vist lapsepõlvest kaasa tuli, ma juba siis olin selline, et kunagi vait ei jäänud ja muudkui vudisin ringi ja ajasin mingit soga suust välja. Näiteks sõitsin ma pisikesena tihti Pärnust Tallinna üksinda. Ema on rääkind, et tihtipeale kui ta mulle bussijaama vastu tuli, hakkasid mingid mehed temaga rääkima, sest ma olin bussis nendega juttu puhunud ja rääkinud, et mul on blond emme ja issi on surnud. :D

Kunagi käisime me mingi motovendadega koos grillimas (no mu vanemad on muusikud, või noh, kasuisa on, seega meil oli alati külas värvikas seltskond) ja ma ajasin ühe suure venna nutma, sest ma käisin talt küsimas, et miks ta nii kole on ja miks tal on seljas nii kole koeranahast vest. Jube südametu ja mõnitav olin ma juba pisikese tüdrukuna.

Jumal tänatud, et ma olin pisike siis, kui ma seda olin. Hiljaaegu sattusin youtube’is mingi väikse tüdruku otsa, kes üritas teha ilublogi vms. Ta oli jumala püüdlik, enesekindel ja noh muidugi oli see video suht…algeline :D Ja saate aru, iga video all oli sada postitust, et kle tapa ennast ära, jubedad videod jne. Jube ju! Mis jääb selle tüdruku enesekindlusest nii alles? Samas ta tegi neid muudkui edasi, olenemata sõimust, seega on ehk vast lootust :D

Ma olen kindel, et kui minu ajal oleks mul tulnud mõte teha videosid ja kui mul oleks olnud VÕIMALUSI neid nii teha, siis ma oleks neid täiega teinud. Sama uhkelt ja enesekindlalt. Aga ma ei tea, mis sellest järgi jäänud oleks pärast sellist sõimu. Minu õnneks ma youtube’i asju ei teinud, vaid mõtlesin ise välja tantse ja etendusi ja kirjutasin “ajalehte” ja esinesin vanematele ja nende sõpradele. Ja kõik naersid ja kiitsid, et küll ma olen naljakas ja ju siis nii see enesekindlus tuli. Ma arvan :D

Ja nüüd ma olen juba vana eit ja nüüd mind need kommentaarid ei kõiguta. Ja sellega ma tahan öelda, et kõikidel peaks olema ükskõik, mida teised inimesed neist arvavad ja räägivad. Ma ei saa aru, kuidas ei olegi?

Mis vahet seal on, mida teised sinust arvavad? Minu elu küll ei muuda see, et mingid debiilikud kuskil kommenteerivad, et ma olen loll ja mõttetu. Sest ma tean, et ma imetark ja võrratu :D Kuidas saab mingi võõras seda teadmist minust kõigutada? Sest MINA TEAN, et ta eksib.

Ja kui ma mõnikord hakkan kahtlema, siis ma lihtsalt loen oma blogi kommentaare, vaatan kodus ringi ja veendun, et ma ilmselgelt pean lahe olema, kui mul nii lahedad lugejad ja peika ja laps ja kassid on!

Aitüma teile ja rohkem enesekindlust inimesed! Te olete seda ju väärt :))

20131110_141847

Mida sulle vaja on?

Ega ma teadsin küll, et kui ma oma abipalve kirja panen, siis tuleb miljon inimest, kes ütlevad, et küll ma olen ikka hale kerjus ja “kasutan oma lugejaid ära!”. Ma saan aru, et ma valetaks, et ma lähen selle rahaga kassipoegasid päästma ja tegelikult ostaks endale salaja pihku kihistades läpaka- vot see oleks ära kasutamine.

Veel arvavad osad, et ma olen ju AJAKIRJANIK, mis tähendab, et ma suplen rahas samal ajal kui mu tuhanded sponsorid mind tasuta kraamiga üle valavad. Kuigi ma väga tahaks, et asjalood nii oleks, siis paraku ei ole :( Jah, ma hakkan saama emapalka, aga see juhtub alles veebruari lõpus. Ma peaks varsti saama ka riigitoetust, aga selle rahaga peangi ma ju veebruarini elama.

Tõepoolest on Kardol ka töökoht ja raha, aga ma ei saa ju talle öelda, et kuule, osta mulle uus läpakas, sest ma astusin enda oma sodiks. Aga blogilugejad tunduvad selles mõttes mulle sobivam valik, et saavad ju anda ainult naaa-aa-aatukene. Nii palju kui parasjagu ise saavad anda. Sest ma ju kirjutangi oma blogi enda lugejatele, kellele siis veel? Ikka teile, mu kallid sõbrad. Ma lihtsalt mõtlesin selle külje pealt, et kui mina iga päev kellegi blogi loeks ja näeksin sellist abipalvet, siis ikka aitaks ju? Aga ega ma kedagi käsi, jumala eest. Ma olen lihtsalt väga rõõmus, kui keegi leiab selle eurikese, mida saata. Mina ei saa aru, miks mõni kommenteerija neid inimesi lollpeadeks kutsub, aga ehk olen mina ise ka lollpea, et midagi aru ei saa :D

Muidugi jääb mõnele ette see, et ma muudkui viimasel ajal küsin asju, mida ma võiks ju OSTA. Aga ma ei saa sellest loogikast aru. Kui kellelgi on üle ja ees, miks ma peaksin siis ostma? Mul endal näiteks jäi üks võrevoodi üle – andsin selle ka oma blogis lihtsalt ära. Ma ei tulnud selle pealegi, et ma oleks selle soovijale öelnud, et kuule mine OSTA parem, rott! :S

Kas te teate, kui raske on päriselt inimesi aidata? Ma olen oma elus seda palju proovinud ja põhimõtteliselt iga kord hävinud. Kui ma Delfis töötasin, siis ma olin välja mõelnud sellise projekti, et varjupaigad ja kuulsused ühendada, et suurendada adopteeritavate loomade arvu. Ma olen kindel, et inimesed tahaksid 75 korda rohkem kassipoega, kellega Koit Toome poseerinud on, kui suvalist kõutsi. Varjupaik oli muidugi nõus, aga kes polnud nõus, olid minu suured Delfi bossid. Nad ütlesid, et see on mõttetu kassimammade värk. Nojah…

Siis ma tahtsin minna hooldekodudesse või vanadekodudesse vanainimestega tsillima. Minu vanaisa oli ka mõnda aega hooldushaiglas enne kui ta suri ja seega ma tean, et mõndadel inimestel on seal väga igav. Mõtle, oled mingi kolme surijaga, kes sõnagi ei räägi, ühes toas ja igavled. Ega külalised ka iga päev ei käi. Ega iga nädal. Mõnel ei käigi üldse. Sellepärast ma tahtsingi sellistel inimestel külas käia- vanadel inimestel on palju põnevaid jutte ja ei kedagi, kellele neid rääkida!

Muidugi ma ei saanud seda teha, sest vanadekodud arvasid, et ma olen keegi, kes tahab vanuritelt pärandust välja meelitada vms, seega nad mind sinna ei lasknud. Kui keegi  teab mõnda projekti, kus saab niimoodi vanuritega sõbrustada, kellel pole kellegagi sõber olla, siis andke teada.

Tööga seoses olen ka kokku puutunud inimestega, kellel mingi puue, lapsel mingi puue, rasked eluteed. Neist on kahju, aga teate, väga tihti olen ma aru saanud lõpuks, et ennast/last tehakse “haigemaks” kui tegelikult põhjust oleks. See on päris jube ja selliste aitamisest jääb paha maitse suhu. Aga ikkagi oleme seda teinud. Noh, Naistelehega.

Aga nüüd lõpetuseks – mul on ka kodus asju, mida mul pole vaja ja siin ees vedelevad. Äkki kellelgi on vaja? Noh, rasedariideid(pükse, pluuse, sukapükse) rasedatele mõeldud vitamiine, üks suur ümmargune peegel, föön, tegeikult igasuguseid riideid (titeasju ka) ja jalanõusid. Kui ma nüüd täpsemalt kodus ringi vaataks, siis leiaks kindlasti veel asju.

Teeme nii, kirjutagem kommentaaridesse a) Mida teil praegu vaja oleks või b) Mis teil kodus parasjagu ees vedeleb ja üle on. Ehk saame mõned sobivad paarid kokku, kes teineteist aidata saavad? Ja kui mul midagi on, siis pakun ise :)

Aidakem siis teineteist, olgem mõnusad! Aga tegelikult ma saan aru küll, et inimeste kritiseerimine on ka hobi eest, mis seal siis ikka :D

EIIIIIIIII!

Suvel astusin ma kogemata oma läpaka peale. Mitte isegi väga kõvasti, sinna tuli väike kriimukene sisse. Rehmasin käega – ikka juhtub! Elasin rõõmsalt edasi oma roosa iludusega.

Hiljaaegu märkasin, et kaas ei püsi kenasti lahti ega kinni. Rehmasin käega – ega see elu kogu aeg nii täiuslik ka olla ei saa, onju. Kuni täna pidid mu silmad nägema sellist pilti:

Vaatasin seda roosat arvutilaipa ja olin nagu:

VANA PAGAN KÜLL ma ütlen. Kuidas ma nüüd blogin? Praegugi olen nagu orb, Kardo arvutis, mille b-täht jamab ja mis juhtmeta ei tööta. KUIDAS MA BLOGIN?!

Parandus pidavat 150-200 euri olema, kui ekraan töötab. Arvake, kas mul ekraan töötab :))? Oeh…Mingi suvalise uue saaksin juba umbes kolme sotiga.

Ja nagu alati, juhtuvad sellised asjad siis, kui mul on jumala vähe raha. Mis vähe raha, ütleme lausa nii, et olen vaene kui kirikurott!

Seega, kui umbes 300 lugejat kõik mulle ühe euro annetaks, et ma saaks oma blogimisega jätkata rahumeeli ja lamavas asendis, olesin ma õnnelikum kui…maailma õnnelikuim inimene :D Saaksin ehk vana korda, või siis mingi uue läpakakese. Ega ma ju sellega muud teha taha, kui blogida ja naljakaid kassipilte vaadata.

Nii et jah, asi on läinud sinnamaani, et ma kerjan avalikult oma blogis, aga no – häda ajab härja kaevu ja mina, vana härg, olen sõrgapidi kaevus.

Kes leiab, et see eur ei ole palju ühele vaesele äsjasünnitanud naisele loovutamiseks, siis olge lahked, raha saab kanda siia: 221029834243 MARIANN KAASIK

Ega ma muidugi ilma annetusteta ka ei jäta blogimist, ei eal! Aga Kardo läpaga on nii raske seda teha :(