Arhiiv kuude lõikes: märts 2012

95% mehi vihkab homosid – see on FAKT

Kuulutas mulle täna uhkelt üks meesterahvas. Mul läks meel kurvaks ja süda pahaks. Kuna ma ikka olen selline loll, kes ei saa aru, millal parem vait jääda (sest vaevalt, et minu jutt sellise mõttemaailmaga inimest muudab) siis ma ikka pidin sellel teemal edasi jaurama.

Temalt sain teada, et kõik mehed vihkavad homosid, aga ei julge seda tunnistada. Loodan, et ma ei eksi, aga ta jutust sain nii aru, et ta vihkab neid homosid eriti, kes paraadidel käivad ja peale selle kõige on homoseks ju RÕVE. Seda teab ta kogemusest, sest ta olevat seda korra ka vaadanud, noh, et teada saada, kui rõve see täpselt on.

Kui ma julgesin öelda, et see on iga inimese oma asi, mida ta magamistoas teeb ja, et kindlasti saavad heterod veelgi suurtemate rõvedustega hakkama, siis sain vastuseks, et olen lihtsalt noor ja loll. 10-aasta pärast näevat ma maailma teisiti. SEST ÜKSI NORMAALNE MEES EI SALLI HOMOSID, naistel olevat nad alati rohkem peale läinud. Ja kord, kui ma saan 32, siis ma ärkan ja mõtlen: “persse need homod, rõveee” ja hakkan neid tulihingeliselt vihkama. Kui see juhtub, palun andke mulle molli.

“Mariann, lepime kokku et ükski täie mõistusega mees ei salli homosid,” ütles ta mulle lõpuks. Ma vastasin, et tean nii mõndagi meest, kes ei veeda oma päevi homovihkamisega. Selle peale sain teada, et ma lihtsalt ei tea meeste mõttemaailma.

Ometi väidab ta, et homofoob ta ei ole. Ta lihtsalt ei sallivat homosid, easy as that! :)

Mul on vaid kolm sõna öelda: what the fuck?

Kassid on ühed saatanast loomad

Nüüd võis küll jääda mulje, et ükspäev söödud surmakook (nii me ta ümber ristisime) tõesti meid maha tappis, aga tegelikult olen siiski ikka veel elus. Lihtsalt tuleb teinekord ka veidikene tööd teha, muud miskit.

Eilse veetsin padruuga Daki juures, seega jätsin oma ulakad kassid omapead koju tsillima. Tagasitulles oli vaatepilt õõvastav: köögipõrandal vedeles kanatu kanavokk, välja oksendatud kana vedeles kolme koha peal mööda korterit laiali, esik oli täis Kure seljast kistud karve ja vannituba oli täis puru, mis algselt olid 3 rulli WC-paberit.

Ma esialgu üritasin põrandasse kuivanud kassiokset ignoreerida, aga seejärel võtsin oma igasuguse viitsimise kokku ja kraamisin terve korteri nii ära, et paar päeva oleks võind muretult tsillida, aga siis suutis Joosep ajada ümber KÕIK mu redised ja taimed rõdult ja ma üritasin teda ära kägistada – kahjuks ei saanud kätte.

Pealegi lugesin ma kuskilt, et kasse ei maksa karistada, nad nagunii sellest aru ei saavat. Tea siis nüüd, kus see tõde ennast peidab…

Kas me sureme vanadesse virsikutesse?

Hakkas siis S. suure usinusega kooki küpsetama – plaadi virsikukooki. Ja purki avades ja uurides selgus, et see aegus 2010. aasta viimasel päeval. Kuna virsikud nägid ja maitsesid nagu tavalised virsikud, siis soovitasin mina neid ikka kasutada. Sest loogika ütleb, et nad olid ju kinnises purgis:( Kui nad kuidagi hallitaks või roiskuks, siis ma jah ka ei kasutaks neid, aga praegu tundub lamp pirtsakus see, nende ära viskamine.

Ühesõnaga on kook ahjus ja S. kurdab kõigile, kuidas ma teda vanade virsikutega tappa tahan. Nii me seda elu siin vaikselt veedame. Ei päevagi möödu surmahirmuta!

Aga küsimus on siiski see, kas me tohiks seda süüa ?

Miks naised palumise asemel keerulisi vihjeid annavad? Mina tean!

Selline küsimus tõstatati Naistekas ja ma tean täpselt, miks. See ei ole ju kuigi keeruline aru saada, miks naised teinekord vihjeid teevad, selle asemel, et mehele otse näkku lajatada: “Kallis, ma tahan TÄPSELT seda ketti endale sünnipäevaks!” meeldib naistele ennast siiski meelitada mõttega, et oo kui hea mees mul on! Ta lausa justkui loeks mu mõtted! Aga seda vaid juhul, kui sa pole seda mehele konkreetselt öelnud, vaid tugevalt vihjanud. See on nagu iseenda peas mehe paremaks mängimine, kui ta seda tegelikult on. Mitte, et see halb oleks. Kui mees saab vihjest aru, siis saab mees kiita, et tal ikka nii hea mälu on ja seda “mokaotsast” manitud asja mäletas ja naine on rahul, et tal nii hea ja tähelepanelik mees on.

Kas on siis tõesti nii raske vihjetest aru saada? Kuradi mehed…

Kodutu on nagu loom, seda võib jalaga peksta rahumeeli

Taaskord loen Õhtulehest jälkusi. Seekord siis peksis bussijuht “ohtlikku toksikomaani” jalgadega. Nagu koera – aja ennast üles ja mine minema! Videost ei ole sugugi näha, et mees väga vägivaldne oleks olnud. Lihtsalt vedeles seal teine. Oleks siis raske käsi välja sirutada, inimene püsti aidata ja siis ta bussist välja eskortida? Või on kergem sellist “ohtlikku saasta” ikka jalaga surida? Mine tea, ehk hammustab?

Veel kutsutakse kodutuks hälbeliseks ja äärmiselt agressiivseks. Hmm, kas tõesti, või siis ei taha TAK tunnistada, et nende juhid nii südametud on? Miskipärast arvan, et isegi kui ta ehk KUNAGI oli olnud agressiivne, siis seal videos inimene lihtsalt magas õndsat und, mitte just eriti ohtlik.

Tootearvustus day 1: Rosa Mosqueta Ultra Hydration Creme Gel

Kohe kui ma paki lahti tegin, olin ma elevil juba seepärast, et pakend nii uhke välja näeb. Keskel matt klaas ja korgiks ja aluseks läikiv metall. Glamuurne värk, I say! Või siis on asi lihtsalt selles, et ma nii lihtne neiu, et mind on üsna kerge impressida. Look, something shiny!

Esimest korda seda proovides jäi kohe silma see, et toode ei lõhnanud kohutavalt kemikaalselt. Paljud näokreemid lõhnavad küll hästi, kuid näol hakkavad nad mul teinekord isegi kipitama. See aga lõhnas kergelt magusalt, kuid vaid hääästi vähekene. See on muidugi ka 95% naturaalne, seega ei ole imestada, et lõhn liialt tugev pole ja, et nahale õrn on.

Samuti meeldis see, et kreem/geel imendus kohe naha sisse ja ei jätnud seetõttu nägu ebameeldivalt rasvaseks. Samuti paistis geeliosa nägu ka värskendavat.

Isegi peika proovis usinasti peale ja kiitis, et see kreem on nii mõnus, seega approved by men as well.

Ja ka hommikuks oli nägu mõnusalt pehme ja sile. Ma ei näe sellel kreemil absoluutselt mitte mingit viga, mida laita. Seega julgen lausa soovitada!

Seda saab osta ja tema kohta lugeda lähemalt Biopoest!

Täna Supermodelli ikka vaatad vä?

Mina kindlasti vaatan. Mitte niivõrd sellepärast, et see eriti põnev oleks. Ma olen loomult lihtsalt selline optimist, et isegi kui eelmised korrad on täisp*sk olnud, siis ikka vaatan edasi ja loodan, et äkki nad SEL nädalal teevad midagi huvitavat. Või ehk sel nädalal kisub keegi kedagi juustest?

Hing ihkab intriigi, muud midagi. Aga selle leevendamiseks tõmbasin ma Ameerika supermodelli 18nda hooaja esimesed neli osa. Vat SEE on alles intrigeeriv. Juba kolmandas osas solvub üks piff nii kõvasti, et saadab kohtunikud pikalt ja läheb koju.

Ma teinekord mõtlen, et kui mina oleks näiteks seal Eesti modellisaates, küllap mind oleks seal tore vaadata. Siiski meeldib mulle ju iniseda ja vinguda ja küsida ja klatšida ja mida kõike muud veel. Aga samas kui ma seal saates juba oleks, siis ehk ma ka ei julgeks? Vaadake kui õelad on Eesti kommentaatorid!

Ma töötasin kunagi Delfis. Oioi kui hirmus see oli! Iga artikkel, mis minu nime alt avaldati, sai sellist sõimu, nagu homset päeva poleks. Sesmõttes poleks ma pidanud eriti puudutatuna ennast tundma, sest noh, see on Delfi! Seal sõimatakse kõiki! Aga ometi lugesin ma kõik solvangud läbi ja tihkusin kodus nutta (misasja, ma ei ole ju paks litsi näoga klubitaja????? nutsin ma enda klubiloo kirjutamisel).

Seega ei ole mul seda tagasihoidlikkust, et mokk maas hoida ja märkamatuks jääda, kahjuks ei ole mul ka nii palju enesekindlust, et sõimu mitte südamesse võtta. Ja oioioi kuidas need vaesed modellikesed puid alla saavad. Iga nurga pealt.

Mina omalt poolt tahaks neile kõigile ühe suure pai teha – tublid tüdrukud olete :) (V.a see keeleoskamatu, ta nagunii aru ei saaks, mida ma öelda tahan kui ma teda paitama kukuks)

 

Ma ei võtaks endale iial meest, kes minu looma ei armastaks

Lugesin Delfi Naistekast seda artiklit ja olen taaskord maailmas pettunud. Kuidas üldse saab nii olla, et keegi on nõus elama mehega, kes ta koerale süüa-juuagi ei anna, rääkimata õues käimisest. See on minu jaoks ajulage, sest minu jaoks on see iseenesestmõistetav, et kui mul on MINU loom, siis on ta ikka eeldatavasti mulle kallis ja tähtis.

Ma ei tea, kas mina olen õige inimene seda üldse kommenteerima, kuna nagu kõik mu lähedasemad inimesed teavad, olen ma ikka üsna kassinaine. Aga õnneks on minu peika ka kassinaine.. aga mees. Noh, kassimees vist ei öelda? Ma ei tea.

Mulle meeldib, et S. tassib kasse mööda korterit ringi ja näitab neile kohti kõrgemal, mida nad muidu ei näeks. Mulle meeldib, kuidas S. proovib iga magava kassi peale teki panna ja eriti mulle meeldib see, kuidas ta neile onne ehitab ja tema üüratu pettumus, kui kassid nende sees olla ei taha.

Ma ei kujutaks ette elu mehega, kes mu kassi tuima näoga diivanilt maha lükkaks. Ma pakiks koheselt kokku kõik mehe asjad, kui ma kuuleks, et ta mu kõõškad nälga on jätnud ja ma annaks mehele nuga, kui ta mu kiisusid lööma peaks.

Minu jaoks on see võrdne sellega, et kujutle, et sul on laps. Okei, mõned ei pea kujutlema, mõndadel juba on laps eksole. Ja kujutage ette, et te saate endale uue mehe, kes last kui nartsu kohtleks. See ei oleks ju normaalne eks? Te ju ei aktsepteeriks seda, eks? Siis jumala eest, miks peaks keegi endale üldse sellist tuima ja südametut meest tahtma. Kui loom on sinu elus, siis sa ei viska teda ju sellepärast tänavale, et uuele kutile loom ei meeldi. Seega peaks antud artikli autor tänavale viskama hoopis mehe, sest nagu kogemus näitab, on maailmas ka palju loomaarmastajaid!

Homsest hakkan ilusaks

Ehk siis hakkan veidikene jaurama ka igast erinevatest ilutoodetest, sest Biopood arvas minust lausa nii hästi, et leidis, et võiksin natukene ka nende tooteid testida ja siis hiljem teilegi teada anda, mida üks või teine kreem või uhke losjoon teeb.

Mis mul selle vastu ikka olla saab, nagu igale naisele kombeks, huvitavad ka mind igasugused iluasjad. Ja kui neid mulle lahkelt testimiseks pakutakse, siis mis saaks olla veel toredam!

Nii et kui teid huvitab, mismoodi mõjub TEO sisaldusega huulebalsam, või kas maoseerumiga kreem tõesti eemaldab kortse(neid mul endal küll veel ei ole, aga seevastu on mul üks äärmiselt mõnus ema, kes kindlasti tahaks endale ussimahla näkku määrida) või, mida teeb täpselt cayanne pipar, siis stay tuned ja ma varsti ütlen, kas on mõtet loomamahlasid endale näkku määrida või jaa.

Peale näkku määritava kauba on neil ka huvitavaid teesid jalaga segada ja kuna tee on mu lemmikjook, siis tõotab see küll igati huvitav olla!

Miks kurat on vaja Foursquare’i?

Sama kummaline, kuid palju levinum jubedus kui “It’s complicated”, on Facebookis Foursquare. Alati kui ma näen inimesi, kes iga viie minuti tagant kuskile ennast sisse tškeivad, tulevad mulle õudusjudinad peale. Miks, ooo miks, peavad kõik inimesed konstanselt teadma, kus sa oled?

Kas see on mingi jumalakompleks, et kurja, ma olen niiii lahe, et kõik tahavad 100% teada, kust ma iga sekundi oma elust veedan.

A’la “Kalle tšekkis ennast Prismasse sisse”. Nüüd on Kalle juba omadega Statolis, oo! Ja kae nalja, hiljem läheb kalle ka pissile, sõbra sünnale, vanaema juurde, Nõmme turule ja hullumajja.

Ja seda kõike nii suure uhkusega. Vaadake! Ma KÄIN kohtades!

Võib-olla olen mina lihtsalt kibestunud, sest minu Foursquare oleks üsna hädine. Kodu-töö-Mustika Prisma. Teinekord eksin ka mujalegi, aga see on pigem erand.

Tehke mulle ükskord selgeks, mis selle point on? Et fännid teaksid, kuhu sulle lilli tuua?