millal mina piletikontrolli näen?

Tahaks küll. Ei ole juba ammu nende rohelist bussikestki näinud, rääkimata siis sellest, et keegi mind kontrollima sattunud oleks. Ja nagu te teate, sõidan ma kogu aeg ühistranspordiga. Seega on mupo muutunud kas olematuks, või nähtamatuks.

Igatahes põhjus, miks ma neid näha tahan, on lihtne – ma tahan pistiitada!

Ma ei valideerinud ka enne seda grandioosset artiklit kunagi enda kaardikest. Ok, mõnikord harva tegin seda. Ühiskonna survel või nii, aga enamasti mitte. Mõtlesin alati, et kui nad juhtuvad mind kontrollima, siis see on ju kergesti tuvastatav, et ma tõepoolest elan Tallinnas ja seetõttu on mul õigus tasuta sõidule. Teoorias eks?

Mupo ju väidab endiselt, et nemad kontrollivad agaralt edasi ja pileti valideerimata inimesed saavad trahvi. Mul tekib küsimus, et miks? Ainult selle pärast, et keegi otsustas, et enne bussi sisenemist tuleb oma keskerakonnarohelist kaarti kuskil ees viibutada? Aga kui keegi otsustaks, et see kaart tuleb enne iga reisi endale perse pista? Kas siis pistetaksegi? Ja kas siis on online portaalide pealkirjad: “10 naljakat poosi, kuidas reisijad endale ühiskaarti perse pistavad!”, või “Pahane lugeja: miks ma endale ühiskaarti perse pean pistma?”, või “Kaardi perse pistmine tekitab bussi uste ette tropi!”.

Ja kõik ikka pistaks.

Sest nii on öeldud ja kui kästakse, siis peab :)

 

(Muidu ikkagi olen tänulik mupole, et nad mul Kure aitasid tagasi saada. Jumal tänatud, et selle jaoks midagi valideerima või persse pistma ei pidanud!)

Miks nii kuri?

Nagu ma enne öelnud olen, siis ma ei suuda ennast kuidagi eemale hoida nendest kommentaariumitest. Ega ma ausalt väga hinge võta, aga mind lihtsalt ÜLLATAB kõik see, mis seal toimub.

Esiteks on inimesed hämmingus, et ma olen nii kogenematu ja neile tundub, nagu oleksin ma KOGEMATA rasedaks jäänud. Tahate ma avaldan selle hirmsa tõe? Ma JÄINGI kogemata rasedaks, mis me nüüd ära teeme? Kas ma kaotan tänu sellele õiguse omada siis raseduse kohta arvamust? Sest ma pole veetnud kuid pulkadele pissides ja pöidlaid pihus hoides?

Miks on kogemata rasestumine selline surmapatt. Ma ei ole mingi joodik, kes kogemata rasestumise all mõtleb seda, et jäin mälli ja paar kuud hiljem meenus, et kuule ups, pole vist päevi kaua olnud. Ma võtsin kahe käega pille, pool aastat enne rasedaks jäämist sain veel isegi upgrade’i teistele pillidele, mida kasutades pidi rasestumisprotsent veel väiksem olema.

Seega MINU MEELEST peaks minu rasedus lausa jumalaime olema, mitte põhjus, miks mind maha teha. Kas me elame kuskil keskajas? Hoidku jumal sohilapse eest, eks?

Ja see sohilapsendus on ka omaette teema. Sest paljudele kommentaatoritele paistab hambusse jäävat ka see, et ma kasutan sõna “peika”. Ma saan aru, et mõned inimesed on abielus ja see on väga kena, aga mis me nüüd siis ära teeme, kui mina ei ole? Kas ma peaksin kohe abielluma hakkama, sest ma olen rase? Kas mul peaks häbi olema öelda sõna peika? Kas lapse isa oleks kuidagi parem viide talle? Minu meelest on üsna loogiline, et peika ongi lapse isa :) Muidugi läheb teinekord ka teisiti, aga see on juba sootuks muu jutt.

Ja lõpetuseks on üsna kurb kuulda, et päriselt kah täiskasvanud inimesed mulle Perekoolis nurisünnitust ennustavad. Who the fuck does that?

paks või rase?

Mul on kõht praegu omadega sealmaal, et ta on üsna…nähtav, aga minu meelest väga kergesti sassi aetav tavalise food baby‘ga. Seega ma ei ole aru saanud, et kas ma juba võin natukene rohkem ümber olevaid kleite selga pressida, või näen ma naeruväärne välja?

Oh jumal, ma ei suuda otsustada!

Fotosüüdistus:

Absurd

Juba viie päeva pärast loosin ma välja sellist kunsti, et ise ka ei usu ja osa on võtnud VAID neli inimest?! Mida see tähendama peaks?! Kas te olete lollid?! Heas mõttes otseloomulikult :)

Klikkige nüüd SIIA ja vaadake seda ust. See on võrratu. Ja sul on võimalus sama võrratut asja enda kodus igapäevaselt kaeda!

Do it, man!

kuidas peaksin teid tänama?

Ma olen viimasel ajal saanud kirju. Mitte muidugi sade kaupa, mõned üksikud. Aga need kirjad on nii toredad! Saate aru – inimene loeb mu blogi, talle meeldib see ja siis ta kirjutab mulle, et ma olen awesome. Vot SEE on awesome!

Ma tavaliselt vastan neile umbes, et “tänks, dude”. Aga ma tahaks kirjutada, et appi, see kiri tegi mu päeva nii ilusaks ja mul on tohutult hea meel, et kellelegi meeldib, mida ma teen. Ega ma omast arust suurt kunsti nagunii ei tee, niisama jaburdan. Ja just seepärast see tundubki nii armas, et keegi viitsib ja tahab MULLE kirjutada. Aga seda ma neile muidugi ei kirjuta, sest… ma nagu kuidagi ei oska.

Mõtlen, et ah, mis siin ikka mina, icc icc icc. Aga tegelikult olen nii tänulik ja nii õnnelik.

Kirjutage ikka mulle veel, see ausalt teeb mu päeva :)

(Tänase hommiku normaalseim hetk – ärkasin üles, ringutasin, venitasin kuidagi ennast nii, et kõhus oli imelik ja ütlesin “Appi, ma olen rase!” K. vastas: “Ma tean” ja pööras teise külje.)

tuleb soovidega ettevaatlik olla

Kunagi juurdlesin ma selle üle, mis tunne oleks minestada. Vahetult peale seda minestasin ma Mustika keskuse kulinaarialeti äärde. Oleks võinud arvata, et ma enam siis kunagi millegi üle ei juurdle, aga kae nalja – ükskord hakkasin juurdlema, et mis tunne on siis, kui sul on kanüül käes.

Tulemus:

Ehk siis juhtus nii, et esmakordselt elus sattusin haiglasse. Paanikasse minna pole vaja – olen elus. Samuti on elus mu sees elav vennike. Aga meist kahest pani kanüül siiski minu sisse. Paraku.

Ühesõnaga, sellest, mis juhtus, kirjutan ma oma homses Delfi beebiblogis, seega ma topelt ei viitsi kirjutada. Kuigi topelt ei kärisevat.

Ühtlasi oli mul haiglas palju aega mõelda.

Näiteks see laul “meie kiisul kriimud silmad”. Mis kuramuse lastelaul see on? Miks on mingi mütsiga, piipu suitsetav kõuts(Mis tal seal piibus on? Kanep?Kräkk?) keset metsa, kännu otsas ja kisub juustest vaeseid lapsi, kes pole veel lugemise kunsti selgeks saanud? Ja miks paitab ta neid, kes oskavad lugeda? Lugemisfetishiga pedofiilist kass? Ja see on lastelaul?

Johhaidii ma ütlen.

Aga ma ei tohiks selle üle vist eriti juurelda, sest järgmine hetk leitakse mind lahtise jalaluumurruga kuskilt võsast – süüdlaseks narkomaanist kass.

Might happen!

rasedad naised ja sõjavägi

Ma arutasin just sõpradega, et lastega või rasedad naised on nagu üks suur kommuun, kes enamasti hoiavad kokku. Kui on seltskond, kus on palju naisi, siis on tõenäoline, et üsna pea hakkaksid omavahel suhtlema rasedad naised. Loogiline ka, kes muu enam viitsiks nende igapäevaheietusi raseduse üle enam kuulata, kui rasedad naised! Siis nad seisavad koos ja kädistavad parves, mis tunne on iga hommik pissihäda peale üles ärgata ja kuidas hapukurgi ja kummikommide isu on meeletu.

Veel võivad seltskonnaga ühineda naised, kellel juba on lapsed. Nemad saavad seal seista ja rääkida: “Issand! Mul oli täpselt sama asi, kui ma rase olin. Ma olin ka alguses niii mega mures selle üle, aga siis ma sain aru, et ma olen täielik idioot ja lõpetasin muretsemise,” ja teevad sulle sellist haletsusnaeratust.

Need naised, kes ei ole jutumisi rasedad, või juba lapsevanemad, seisavad heaga eemal ja ajavad omi asju. Sest neil on ka ju ometi endal elu, mida nad ei kavatse kulutada kellegi kasvatamiseks.

K. juhtis mu tähelepanu sellele, et ka meesteseltskondades on selline komuun täitsa olemas ja selleks on sõjaväemehed. Emba-kumba, kas siis hetkel sõjaväes olijad (neid on hetkel meie sõprusringkonnas omajagu) või keegi, kellel sõjavägi juba seljataga. Nad hakkavad omavahel arutama asju, mis sõjaväes tehakse. Kaevatakse metsas auku vms, ei ole nii oluliselt kursis kahjuks. Ja need, kes seal käinud ei ole, suudavad ainult kaasa rääkida teemal, et mida teha, et sellest pääseda. Need arutelud on alati nii kurvad – nagu hukkamõistetud. Nad tõesti kohe päriselt ei taha minna ja jätta oma elu toimingud pooleli, et kuskil mängusõda pidada. Inimestel on paremat ka teha, arvan mina.

Et siis selline aruteluke täna.

saatanast ahi sai alistatud

Nagu ma hinges salamahti lootsin, tuligi hea sõber Siim ja tegi selle ahju korda. Arvake nüüd kuidas.

Ei, ta ei läinud kuskile esindusse, et saada uut juhendit, kui nägi, et eelmisest tolku pole.

Ei, ta ei vajutanud kõiki nuppe alla.

Ei, ta ei hoidnud plussi ja miinust ja veelkord plussi all.

Jah, ta üritas netist inffi leida, aga see ei aidanud.

Jah, ta suutis isegi leida ahju seerianumbri.

Ei, ta ei kasutanud ka sõrgkangi.

Ta avas ahjuukse, istus seal ees ja muudkui googeldas, vajutamata ühtegi nuppu, kui ühel hetkel oli lukk lihtsalt maas! See lihtsalt kadus Siimu maagilise puudutuse peale! Ehk polnudki sellel midagi häda, ahi tahtis lihtsalt natuke tähelepanu.

WTF?!

Aga noh, nüüd tuleb tänutäheks kaneelisaiu küpsetada.

PS!

Ahjusaaga oli nii intense, et sõber S. nägi isegi mu pliiti unes.

Abitu naisterahvas ehk lugu võitmatust lapselukust

Umbes nädalake tagasi märkasin ma, et mu ahju ekraanil vilgub mingi tabaluku märgike. Kuna mul ahju kasutada vaja ei olnud ja pliidi suhtes ei paistnud see mõjuvat, siis ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, kuni eilseni, mil me tahtsime sõpradega teha muretaigna-kohupiimakooki kirssidega.

Kõlab imetabaselt eks? Jah, nõnda arvasime ka meie, seega oli meil tuli takus, et see kuramuse kook juba ahju lükata. Ja siis hakkas jamamine pihta, sest noh, ahi on ju lukus.

Saate aru eks, ma olen oma pliidile lapseluku peale pannud ja nüüd ei suuda kolme täiskasvanud inimese peale seda maha võtta. Kus on selle häbi ots?

Proovisime, mis me proovisime, tolku ei miskit. Võtsime korterist elektri ära – ei aidanud. Otsisime internetist abi – ei miskit. Kasutasime pliidi juhendit ja vajutasime korraga alla pluss ja miinusmärki – tuhkagi!

Lõpuks andsime alla, võtsime koogimaterjalid ühes ja läksime sõprade poole. Kooki saime õnneks ikkagi, aga mis siis kui mina kunagi elu jooksul tahan ahju kasutada? Üldse tehnika on minu jaoks väga keeruline ja isegi selle pliidikella pani õigeks Siim, sest minu intelligents sinna ei küündi. Aga … aidake mind keegi? Ehk on kellelgi sama ahi? Või oskab ehk pildi järgi midagi pakkuda?

Üritasin nüüd pilti teha, aga eilse jamamise tulemusel ei vilgu enam lukumärk, vaid kogu ekraan ja kõik tema numbrid ja teemad.

Üsna kesine pilt. Lisaks pidin vaeva nägema, et ma ise mingi poolalasti sealt vastu ei peegelduks. Ja mu käed tunduvad nii kortsus…Igatahes. Help me please!

 

Miks mehed tahavad alati probleeme lahendada?

On täiesti tavaline, et mõndadel hetkedel tunneb naine ennast paksu ja tülgastava ja nõmeda ja koledana. Sellised hetked on sellised, kus sa tahad lihtsalt kaissu ronida, natukene halada, kui kohutav kõik on ja elada oma rõõmsat elu jälle edasi. Reaalsuses ei lähe see iial niimoodi, vaid hoopis näiteks naamoodi:

Naine: “Ma tunnen ennast nii koledana. Mu juuksed hoiavad kohutavalt ja mul ei ole mitte midagi selga panna” (Juurde võib teha sellist moepärast mossitamist)

Mees: “No aga milles probleem, mine aga juuksurisse, tee uus soeng. Ja siis mine osta endale uus pluus. Probleem lahendatud!” (Siinkohal on mees veel õnnelik, et probleemi nii kerge lahendada oli.)

Naine: “Ahsoo, et sinu arust ONGI mu juuksed rõvedad ja kõik mu riided väärtusetud kaltsud jah?”

…Ja hakkab segadus.

Mehed lihtsalt ei taba biiti, et umbes 90% ajast EI SOOVI naised meeste probleemilahendusi. Kui me tahaks midagi lahendada, siis teeksime me seda ju ise. Aga me ei taha lahendada, vaid vinguda, on seda palju palutud? Need 10%, kus me tõesti abi vajame, siis me ju ütlemegi nii, et kuule mul on vaja vahetada autorehv, palun tee seda. Vot see on näide olukorrast, kus tahetakse abi. Enamasti siiski kaastunnet ja kaissu.

(Andke mulle andeks, et ma siin nõnda üldistan. Kindlasti on väga konkreetseid naisi, kes ei taha kaastunnet ja mossitada, vaid tahavadki päriselt lahendusi enda probleemidele. Väga kena, et teie nii konkreetsed olete, aga just teie süül arvavad mehed, et kõik naised nende lolle lahendusi tahavad… Me enamasti ei taha siiski!)

Me kunagi arutasime seda Dakiga ka, et meeste aju töötabki vist nii, et kui on probleem, tuleb see lahendada ja kõik. Kuigi see pigem ajab närvi, kui tahaks rahulikult kurta ja mossitada ja sulle mingit juuksurisalongi numbrit ja muid lahendusi näkku surutakse.

Stop it, men!