kummutid JÄLLE – nende sisu kah

Nagu ma mainisin, siis sain uue kummuti. Ma nüüd näitan teile seda ja neid asju, mida ma sinna sisse panin. Mul ju lihtsalt EI OLNUD ruumi, sest ükspäev sain Hipsikult sellise hunniku asju:

 

Mis mul siis üle jäi, kui osta kollane kummut. Kassi sain kauba peale

 

 

 

 

Joosep uhkelt mähkimislaual

Esimeses sahtlis on lutt ja kolm pudipõlle. Lisaks mingi lutipudel, mille Kardo miskipärast aastaid tagasi sünnipäevaks saanud oli :D

Siin on siis Kätu antud marlilapid, Hipsiku rohelised lapikesed, siis Hipsiku aluslina või mähkimise.. alus vms. Mul oli neid tegelikult kaks, aga ma andsin ühe Kätule, kui ta Jasperiga külas käis. Õigesti tegin ka, sest koheselt suutis väikemees selle konkreetselt “sisse õnnistada” :D Ja siis on mul siin veel kollased mähkmesisud ja pakk rinnapadjakesi.

Mähkmed, kõik XS suuruses. Peale panin sildikesed, et Kardo ka teaks, mis nendega teha tuleb :D Üleval vasakul on punane mähkmekate ja kaks vanema mudeli Hipsikut veel, mis tulid Daki käest. Nende sisse on kindlasti vaja panna lisaimavust ja nõnda ütleb ka sildike. Nende kõrval, kaks keskmist hunnikut on Hipsikute oranž, kuhu pole midagi juurde lisada vaja. Kõige parempoolsed ülemine ja alumine hunnik on Violett shortsid, mis küll midagi ei ima, aga takistab Mari meid otseselt täis pissimast. Abiks seegi! Ja vasakul all on indigo mähkmepüksid, mis on ka head õhuvannideks ja muuks sääraseks.

Sildid Kardole

Ja kõige all on varulina, saunalina ja kingitus Joik’ilt. Vsjo!

Ja kuigi ma punast kummutit juba näitasin, siis esiteks ma näitan, et sain papast pildi lõpuks seina. Kummuti kõrval on üks puu, mille sain soolaleivaks. Paraku ei tea me Kardoga kumbki, mis puu see on ja mis sellega teha tuleks :D

Bodyd ja kleidikesed

Sokid, sukad ja sipukad. Ühtlasi ka lapsenahad.

Kampsunid, pusad, mütsid, jalanõud, t-särgid ja pluusid.

Püksid

On sellel lapsel alles palju asju. Oeh.

alatud valed

Ma eile suure suuga lubasin, et video tuleb ja puha, aga läks hoopis nii:

Koristasin magamistuba ja avastasin, et Mari asju pole MITTE KUSKILE panna! Läksin soov.ee’sse ja leidsin kolme sekundiga kollase kummuti, mis minu meelest oleks ideaalselt sobinud meile magamistuppa. Kuna kuulutusel numbrit polnud, ainult e-mail, siis ilma suuremaid lootusi hellitamata saatsin meili ära.

Poole tunniga oli mul vastus, et tulge aga heaga kummutile järele, see on teie! No siis ma hakkasin autot sebima. Sander, üllas hing, oli nõus jälle sõitma ja nõnda laenasimegi kasuisa autot ja sõitsime kummutijahile.

Samal ajal sai Kardo kõne oma emalt, kes teatas, et ta on haiglasse viidud. Kell oli aga nii palju, et enam külastada ei oleks saanud ja muidugi väitis Lea, et tal pole midagi vaja ja et me ei peaks üldse sinna minema. Oeh. Tõstsime siis kummuti autosse ja läksime poodi. Esiteks ei olnud meil endal kodus midagi süüa ja Kardo emme palus tal poest kassidele süüa osta ja minna Männikule, et sealt mõned tema asjad kokku korjata (kuna härra Juss on seal muidugi tagasi ja ta varastaks need muidu ära :))

Järve Selveris olin ma kohati kindel, et just seal Mari ilmavalgust näeb, sest mul hakkas NII ebameeldiv olla. Isegi mitte niivõrd valus, vaid nii suur pinge oli kõhus, et tule jumal appi. Nõnda ma siis seal ägisesin ja käru najal shoppasin.

Kui me Männikule jõudsime, siis vooris majast välja mingi kamp töllmökke (Jussi sõbrad) kes läksid rakettidega mängima nagu 10-aastastele poistele ikka kohane. Ega me sinna kauaks jäänud ka. Kardo viis kassitoidu ära, võttis ema asjad ja me tulime koju.

Siis ma hakkasin kokkama. Kardo soov oli saada jõulusööki, nõnda tegin ma ahjukartuleid, ahjuliha ja mulgikapsast. Ja kui lõpuks need kokkamised ja söömingud läbi said, oli kell nii palju, et me EI SUUTNUD mingit videot teha.

Ja täna kui ma ärkasin, siis ma hakkasin kummuteid sättima ja veel peaks pesu pesema ja tube koristama ja Kardo peab minema Männikule, sest üks huviline tahab saunamajakest vaatama tulla ja ühtlasi peab seal boileriga midagi ette võtma, sest see ei tööta. Ahjaa, naabrid helistasid Kardo emale ja ütlesid, et seal oli öösel räme läbu toimunud, seega peaks neid ka natukene paika taguma.

Veel peaks Kardo emmele külla minema ja…ja…ja…ainuke asi, mida ma teha suudan, on lamada ja Kinder Buenot süüa. Ok, tegelikult ma näitan teile oma uut kummutit kah kohe, aga enne ma peaks ennast pesema. Oeh KUI RASKE ON ELADA, KUI MA KOGU AEG NII VÄSINUD OLEN :(

trollirööts, kummut ja tupsumasin

Mul on juba kolm nädalat notes’ides olnud märksõna “trollirööts” ja kuigi ma tulin tegelikut oma kummutist rääkima, siis ma räägin selle trolliröötsu loo ikkagi kah ära.

Umbes kuu aega tagasi sõitsin mina trollis. Ei, seekord suutsin reisida ilma uriinianumateta ja sitatükke korjamata. Kuulasin rahulikult mussi kui äkki Mari ennast kuidagi sees ringi keeras ja veel sellise intensiivsusega, et ma lasin valla maailma kõige suurema röhatuse. See päriselt kõlas, nagu…nagu midagi sellist, mille ma just juutuubist leidsin.

Nii ja nüüd kujutage, mis näoga ma seal trollis EDASI istusin. Ma olin vaid tänulik selle eest, et see tuli sealt otsast, mitte kuskilt mujalt. Üsna nadi oleks olnud ennast trollis ka muidugi täis kusta või sittuda, aga niimoodi metslase kombel röhitseda oli ka naljakas.

Inimesed trollis arvasid kindlasti, et ma olen puhtahull või narkomaan. Kõigepealt röötsatan nagu vana mees ja siis kihistan omaette daamilikult naerda.

Oh kui mõnus on olla rase ja sheerida oma keha väikese tulnukaga. Just delightful!

Rääkides juba sellest väikesest monstrumist, siis kuna kummuti saime talle valmis, siis mõtlesin, et kena oleks ju ta riided ka sinna sisse panna. Mõtlesin päeva, mõtlesin kaks, nädala pärast ajasin kargu alla ja asusin tegudele.

Kõigepealt võtsin ma välja ma uue suure sõbra- tupsumasina! Üritasin kahe beebisoki peal teile demonstreerida, mismoodi ta töötab, natuke peaks ju aru saada olema? Igatahes ma veetsin ikka jupp aega sellega põristades ja tupse korjates :D

Ja kui esimesed sahtlid said korralikult suuruste järgi hunnikusse, siis viimasega andsin alla ja pressisin kõik arusaamatud esemed sinna sisse :D Aga vähemalt on asjad kummutis!

Nüüd oleks mul veel vaja mähkimisalust ja beebitekile tekikotti. Mul on saadud kaks beebitekki ja need on sellises imelikus mõõdus, et ükski kott neile paras pole :(

 

kummut before and after

 

Soovinädal: minu viimase aja suurim feil

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Kolmas soovinädala postitus on siis teie ees ja see räägib mu viimase aja suurimast feilist . Hakkame siis aga pihta.

Te kindlasti mäletate, kuidas ma siin vingusin, et kummutit on vaja. Liis halastas ja andis kummuti, aga täispuit kuidagi nagu ei sobinud mu elutuppa ja ma otsustasin, et asi siis seda ära peitsida ei ole. Tulemuseks – minu viimase aja suurim feil!!!

Selline oli siis kummut esiti. Täitsa adekvaatne, täispuidust kummut.

Et asju saaks peitsida, tuleb neilt enne lakk maha lihvida. See tundus mulle imelihtne olevat. Seega jätsin jalga mustad teksad ja tumesinise pluusi ja hakkasin lihvima. Väsisin esimese 3 sekundiga.

Ühtlasi täitus terve esik imepeenikese tolmupuruga, mille sees Joosep püherdamaskäis. Nii igaks juhuks.

Pärast 6 minutilist lihvimissessiooni arvasin ma, et küllap nüüd on piisavalt lihvitud ja hakkasin peitsima. Nagu te näete, siis ei läinud see üldse nii ühtlaselt, kui ma hinges lootsin.

Samuti eeldasin ma, et VEE põhjal tehtud peits tuleb käsi pestes ka nahalt maha. Guess again.

Erkpunane on ju moes? Ma käisin niimoodi süüa ka ostmas jaüsna häbi oli :(

Mis siis muud, kui lihvisin ja peitsisin veel. Ja veel. Ja veel. Ja veel. Tulemus ikka sama.

Et peits kiiremini kuivaks, kasutasime vahepeal fööniabi :D

Ja nüüd on see kummut sellisena mu esikus PÄEVI vedelenud. Sest ma ei oska ega viiiitsi seda õigesti teha. Aga täna panen Kardo peitsima, ehk on tal rohkem viitsimist.

kassimajad, kummutid, sushi ja haiglakotid

Lõpuks võtsin ennast täna kokku ja hakkasin kassimaja edasi ehitama. Ma oleks kindlasti veel jokutanud, aga Sander lubas külla appi tulla ja seetõttu pidin ka mina ükskord lõpetama selle palja perssega mööda korterit ringi jooksmise ja tegudele asuma.

Panin siis püksid jalga ja kukkusin meisterdama, kuni minuga ühines Sander, kes usinalt mind abistas. No ütleme nii, et Reeda sugused perfektsionistid me ei ole, aga hakkama saime. Ma ei tea, mitu meetrit mu käenahka sinna puu külge nüüd kuuma liimiga sai, aga omajagu kindlasti. Mis siin ikka, ilusad asjad nõuavad ohvreid ja VALMIS SEE SINDRINAHK ON! Kurg sobib sinna peale kui valatud

Ega Sander ainult kassimaja ehitama tulnud, tal olid muud üllad eesmärgid ka. Nimelt halastas Liis lõpuks mu peale ja andis mulle kummuti. Halle freaking luuja oskan ma vaid selle peale kosta. Ja noh, tänud ka muidugi! See tuli kuidagi Nõmmelt siia transportida, seega laenasime kasuisa autot ja Sander tassis selle mehelikult Õikale. Daamilikult aitas teda üles kandmisel Petra, kes sellest eriti vaimustuses ei olnud, et peab orjatööd tegema, aga kuidas siis mina nõnda intiimses olukorras kummutit tassima peaks, AH?

Ühesõnaga, mul on nüüd kummut kah! Selle omastas kohe Joosep ära ja vaene Kurg on hetkel hädas, sest ta tahaks sahtleid lahti teha, aga ei jõua :(

Pärast rasket tööd lootsime endid premeerida sushiga. Ma olin kunagi ostnud endale Minuvalik.ee’st Satori Sushi voucheri, mida ma olin kaks korda varem ka üritanud lunastada. Mõlemad korrad öeldi mulle väga tugevas aktsendis: “Njet, njet, tjäna sushi ei saa, mjeil palju klient!” Teine kord lisati, et teisipäeval või kolmapäeval on see õnnis hetk, kus ka mina võin endale sushit koju tellida. No selge. Kuna on teisipäev ja päev läbi rasket tööd tehtud, tellisime me umbes kell pool neli sushi ära. Poole seitsmeks.

Esiteks võttis vastu paduvenelasest naisterahvas, kes ei saanud sõnagi aru, mida ma soovin ja otsis paaniliselt kedagi, kes riigikeelt kõneleks. Üks kena meesterahvas tõesti seda kunsti valdas ja pani mu soovi koos aadressiga kirja. Mainis veel, et võib minna pool tundi kauem, et kas see on okei. Ütlesin, et on ja lootsin hiljemalt kell 7 kahe suupoolega sushit süüa.

Sittagi.

Veidi poolt kaheksat helistasin siis esmakordselt neile ja ütlesin, et ilgelt vahva oleks süüa ka saada. Mees vabandas ette-taha ja lubas kullerile helistada, ning koheselt minuga uuesti ühendust võtta. Umbes 7.45 helistasin mina uuesti, mees ütles, et kuller on all. Selge.

7.50 helistasin taas ja küsisin, et kas kuller on ehk mu maja ette hinge heitnud, või mida ta täpsemalt mu maja ees teeb, et mina küll ei näe kedagi ja keegi polnud ka alt kella lasknud. Lubas uuesti kullerile helistada.

Kell 8: “Kjuller on kohe seal! Aga mis teie aadress oli?”

Ütlesin mehele uuesti enda aadressi. Pärast lühikest vestlust kulleriga väitis viimane, et on pool tundi mu maja ees seisnud ja kella lasknud, aga iga kord võtab vastu mingi venelane, kes ei taha miskipärast sushit. NO TULE JUMAL APPI?! Miks ta siis seda vaest venelast aina pommitas oma kella laskmisega? POOL TUNDI? Kas ta lootis, et pärast kümnendat tilinat muutuv vihane sushit vihkav mees äkitselt minuks? Miks ta ise oma ülemusele ei helistanud ja öelnud, et siin ei asu ühtegi suhsilembelist eite, et ehk on mingi probleem? Ei. Kuller “seisis pool tundi maja ees ja muudkui lasi kella korterile 28.” Jah…

No siis selgus, et kuller oli siiski aadressiga eksinud, lausa 17 maja jagu! Ja selle 17 maja vahemaa läbimiseks läks tal veel 20 minutit, mille jooksul suutsin ma veelkord helistada sinna kuradi Satori Sushisse, et nentida neile, et ma ikka veel endiselt nälgin.

Mul hakkas sellest mehest juba kahju. Ta lubas mulle, et hommepäev vahetavad nemad kulllerit ja tema ei saa aru, milles on probleem ja üldse mis toimub ja läks nii kurvahäälseks, et kartsin, et mees puhkeb teisel pool toru nutma. Ja siis helises alt kell! SUSHI SAABUS! Ainult kaks tundi hiljem! Halleluuja!

Üles tulid kaks noort – üks nagla välimusega noormees ja miskipärast oli temaga kaasas ta pruta. Ma mainisin, et olen sushit kõigest kaks tundi oodanud ja ma loodan siiralt, et nad ei eelda, et ma maksan neile viis eurot selle eest, et ma NÄLGIMA PEAN! Ma olen RASE NAINE! Ma ei taha sekunditki nälgida!

Nagla poiss vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja.

“Viis juuro!”

Ütlesin, et palun kontakteerugu oma juhatajaga, mille peale poiss ütles hoopis: “See on siis kõik…” ja lahkus kurvalt.

Aga sushi, vot see oli hea :D Ei teagi, kas see TUNDUS hea, sest ma olin nälgas, aga nüüd on alles vaid viimased tükid Kardot ootamas.

Tule mulle jumal appi, mis päev!

Edit: Unustasin mainida, et kui juba kummut siin oli, siis tahtsin sinna titeriideid laduda, aga ei osanud neid kuidagi sorteerida ja hoopis panin kokku haiglakoti (eriti ei osanud), aga seda näitan teile homme :(

What I want and what I need

1. Me käisime ükspäev Kardoga Selveris ja kuna ta seisis sada aastat järjekorras, siis ma nuusutasin järjest lõhnaküünlaid. Joik’i piibelehelõhnaline küünal lõhnas nii hästi, et ma needisin ennast koju jõudes maapõhja – no miks ma ei oleks võinud oma viimse raha eest seda osta? MIKS? Praegu on kodulehel ale, kuue euro asemel maksab see 5.40.

2. Lugesin mingit bukletti beebidest ja mulle jäi silma, kuidas tittesid tuleb ikka kreemitada, et nad ei ketendaks. Antud buklett soovitas mul kasutada mingit keemiast pungil toodet, mida ma raha eest ka ei tahaks oma uhiuuele titele peale määrida. Oleks ikka tarvis midagi sellist, mis ei sisaldaks muud, kui hädapärast tarvis. Jälle leidsin sellise ilusa titekomplekti Joik’i kodulehelt. Pakk sisaldab siis eriti maheldat ihukreemi mandlipiimaga(6.20) ja õrnatoimelist seepi(4.50), mis pidavat eriti niisutav olema. Komplekt ise maksab 25.20, aga seal sees on ka käsitsi valmistatud mänguasi Kairet Moistuselt. Imearmas.

3. Mandliõli Moshilt. Hakkan ma jee oma beebile mingit Johnsoni beebiõli peale mäkerdama. Tahan midagi täiesti tavalist. See mandliõli tundub jumala adekvaatne. 5.15 maksab see.

4. Ikka veel ihalen ma kummuti järele, kuhu ma saaksin panna kõik enda titeriided, mida ma usinalt mööda ilma kokku korjanud olen. Näiteks Jyskis jäi mulle silma selline kummut, mis tunduks täitsa ideaalne olevat.

5. Mänguasjakast! Kuna eile saime me Marile suurema hulga mänguasju, mis kõik krabisevad ja krõbisevad ja muu selline kraam, siis laotasin ma need kõik põrandale laiali, et saaki kaeda. Hiljem ma neid muidugi kokku ei kogunud, vaid jätsin niisama vedelema. “Aaah, mul on tunne, et mul juba ON laps, käin ja koristan mänguasju,” halas Kardo kraamides. Siis mulle turgatas pähe, et meil on ju siis sellisel juhul mänguasjakasti vaja! Kindlasti! Röögatuma hingehinnaga leidsin ma sellise kauni puust kasti, mis isegi lapse nimega ära kaunistatakse UgriR-Mugri käsitööpoest. Maksab see 60.72 eurot.

Tegelikult leidsin ma väga ilusa kasti veel Reet Helisabeth Karm’i toodangust. Hinda siin küll ei ole, aga pildid on ilusad.

6. Isetehtud asjad on ilusad. Sellepärast ei tahagi ma mingit kulinaid täis tegelustekki, vaid sellist mõnusat kodumaist kraami, mida pakub Lillemaja. Vaadake, kui ilusaid tekke inimene teha oskab! Ma hinda öelda ei oska, aga kindel on, et Maril saab selline tekk olema.

Nagu näha, siis enda soovid on sellised tagasihoidlikud, oleks mul vaid see kuramuse küünalgi. Ülejäänud tavaar ikka lapsele, aga noh, eks see tulevik selline olema hakkagi. Ühel hetkel näete mind rääbakana mööda linna jooksmas, laps kõige uhkemas vankris, mis ilmas olemas. Tühja sellest endast.