you got me feeling emotions

Kätlin tegi täna Marist palju ilusaid pilte, mille üle on mul muidugi hea meel. Tahtsin nad KÕIK Facebooki panna, aga õnneks sain endal natist kinni ja panen need hoopis siia. Siis ei pea kellelegi pinda käima oma titepiltidega ja see siin on ju ometi BEEBIBLOGI :D

Väike Mari ja suur Jasper

Söögipaus

Musipaus

“MIDA MU SILMAD PEAVAD NÄGEMA?!”

“EII! Kas sa tõesti ostsid lugejate raha eest SILMA PLIIATSI?!”

Ilmselgelt on laps mu alatust käitumisest traumeeritud

Väike muie jeje

Nüüd tuli üks vana mure meelde

Ja et te kõik teaksite, siis Mari kaalub nüüd meil 4,17 kilo ja on 55 cm pikk :)

aasta ema tiitel kuulub mulle

Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine)

Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI. Kui keegi mulle aasta tagasi oleks öelnud, et ma kelleltki vabatahtlikult ninast tatti imen, siis ma oleks ta üle naernud. Täna oleksin ma äärepealt nutma hakanud.

Tegin ühe ninapoole ära – see heli, see roheline veniv tatt, ÖÄKK! Mul tuli kohe rops kurku, aga ma hingasin sügavalt sisse-välja ja mõtlesin, et ära jumala eest oksenda. Teine pool tuleb ju ka teha! Ja siis ma tegin ka teise poole ära ja…oksendasin kogu oma hommikutee diivani ette.

Maril hakkas parem. Täna ei ole ta üldse viril olnud, vaid kenasti lurisedes maganud, söönud, lutti imenud ja ringi vahtinud. Ei teagi, kas on see küüslaauk ta olemist paremaks teinud või see ühekordne imemine :D Varsti tuleb Kardo ja teeb seda vajadusel veel, ta oli päriselt põnevil, et ta seda jubedust kasutada saab.

Aga taaskord ei ole ma täna üldse koristanud, süüa teinud ja ainult 2 lõiku raamatut kirjutanud, sest meil käis Kätlin külas, koos oma hiiglasJasperiga. Nõnda me siis siin istusime oma lastega, meenutasime aegu, kus me alles keskkoolis üheskoos poppi tegime ja tema vanematekodus köögis salaja suitsu kimusime ning mehi kirusime. Ja nüüd on meil lapsed… Mis juhtus :D?

be careful what you wish for

Sain eile võrratu pakikese ja võrratute külaliste osaliseks:

 

Kuna mul endiselt veel last pole, kellele neid kreeme ja õlisid peale määrida, siis võtsin ma pakist välja hoopis enda piibelillelõhnalise küünla ja nuusutasin seda 76 tundi järjest. Kui see oleks minu teha, siis ma täidaks terve oma korteri Joiki küünaldega. Kuidas nad need nii hästi lõhnama saavad?

Ja kuna meil ikkagi last ei olnud, aga õikale oli juba tuldud ja moosese häll kurvalt tühi seisis, siis kutsusime külla Tambeti ja Kätlini. Nemad võtsid kaasa oma Jasperi, kes on praegu kahekuune. Ta oli lihtsalt nii naljaka näoga, et kui lapsed kogu aeg nii naljakad on, siis võib neid saada küll.

Tegime tervislikku sööki – kana ja kikerhernehautist ja snäkileivakesi avokaado-kikerherne kattega ja siis mingit kooki, kus oli null suhkrut, vaid hoopis banaane ja õunu. Sellised tervisegrumaanid siin peres.

Lõpuks panin oma ilusa küünla põlema ka:

 

Õismäel olla on hea, külalised on head, kingitused on head. Ainuke miinus mu kodul on:

a) Siin pole vannituba

b) WCs käies tuleb ämbriga oma vesi kaasa võtta :))

Aga ma hea meelega taluks neid kahte miinust, sest siin on ikka koduu! Natukene veel ja siis saabki KOJU!

pedofoobia, ehk kuidas ma Kätul külas käisin*

                   Vaadake, millisel hirmunul moel ma ennast nagu uss ümber lapse olen põiminud!

Täna pärast pikka tööpäeva sattusin ma veidikeseks Kätlinile külla. Tema, teadupoolest, sai lapse kätte juba jaanipäeval, ehk siis on tema usinalt juba pea kuu aega emaks olemist harjutanud. Ja see tundus ERITI IMELIK!

Kätu ise oli väga tubli, mul endal hakkas lihtsalt…Paanika? Kabuhirm? Sünnitusjärgne depressioon enne sünnitust? Ma ei tea – igatahes olin ma üsna ärevil.

Esiteks ta tundus liiga väike, et teda käes hoida, kuid samas liiga suur, et ühestki august välja mahtuda niimoodi, et üks inimene samal ajal ellu jääda suudaks. Aga Kätu suutis…Ja noh, olgem ausad, miljonid teised on ka maailmas seda suutnud, aga teate, MA OLEN VÄGA NÕRK JA ABITU!

Ma vaatasin väikest Jassut ja mõtlesin oma peas: “Jessake, palun ära anna teda mulle sülle, oh jumal, tee nii, et ta teda mulle sülle ei annaks! Oota, misasja?! Ma vist ikka PEAKS ta sülla võtma, et proovida? IIIK, ma ei julge!”

Kuidagi puiselt sirutasin käed ette ja lootsin siiralt, et ma teda sülle võttes krõksti ta kaela ei murra. Üsna nigel lugu oleks kellelgi last esmakordselt süles hoides ta mõrvata. Sain ta siis kuidagi endale sülle ja ta vaatas mind maailma kõige põlglikuma näoga, justkui mõeldes: “No jumal, KES SEE veel on?”.

Siis natukene tegi muid nägusid ka ja siis äkki naeratas. Ma olen kuulnud, et see on mingi teema kiviajast, et laps tahab ennast emotsionaalselt oma vanemate külge siduda ja teeb armast nägu – noh, et teda maha ei jäetaks, või ära ei söödaks.

“Ära karda, väike Jasper, ma ei söö sind ära,” kinnitasin ma talle ausa näoga, mille peale otsustas ta suust piima välja ajada ja seda endale kurku tõmmates lämbuma hakata. Ja muidugi oli Kätu sellel hetkel just toast väljas. Ok, tegelt ta jäi ikka ellu, aga ma sekundiks arvasin, et ta sureb! Lapsed köhivad ikka nii dramaatiliselt…

Ma nii kardan nüüd Mari kätte saada. Mõtle, kui ma ta kaela kogemata pooleks murran! Või kui ta ära lämbub?! Seda kõike muidugi üldse juhul, kui ma ta endast välja saan.

APPI, MILLESSE MA ENNAST MÄSSINUD OLEN?

*Pedofoobia, mu kallid sõbrad, on hirm väikelaste ees.