Tag Archives: ma armastan sind

üks kuu armastust

Kallis Marjuuša!

Täna, isadepäeval, said sa kuu aega vanaks. See tähendab, et sa oled kuu aega meiega koos olnud! KUU AEGA! Mulle tundub, nagu ma oleks sind terve oma elu teadnud ja ma ei mäletagi, mis tunne oli ilma sinuta elada.

Eile käisin esimest korda viieks tunniks ära ja siis ma sain natukene aimu, mis tunne enne elada oli. Enne, kui ma ei veetnud iga tundi oma elust sinuga koos ja enne, kui ma rasedaks jäin. Alguses oli küll mõnus ja…vabam(?) olla, aga siis hakkasin ma sind igatsema. Ja tead, mis ma siis tegin? Seda, mida ma vanasti alati vihkasin – hakkasin kõikidele sinust pilte ja videosid näitama. Kõik viisakalt vaatasid ja noogutasid kaasa, et tõesti on armas, ning mulle tulid pisarad silma, sest ma mõistsin, et ma igatsen sind juba nii väga! Ma ei tea, kuidas see mulle üllatusena tuli, sest mõnikord riputan ma näiteks esikus pesu kuivama, kui hakkan sind nii kohutavalt igatsema, kuigi sa oled näiteks elutoas ja magad õndsat und.

Mul üldse tulevad tihti pisarad silma kui ma sinust mõtlen. Näiteks sa lamad mu kõrval ja ma tegelen oma asjadega ja äkki tuleb pähe KUI ARMAS sa oled ja nagu naksti on mul pisarad silmas. Ma arvan, et see on see armastus, mis mul sisse ära ei mahu ja hakkab silmadest üle voolama.

Kõik, mida sa teed, on imeline – see, kuidas sa voodis süües mulle varbaid nabaauku toppida üritad. Ja see, kuidas sul taga on rohkem juuksed ja need lähevad sul magades nii sassi ja on nii pehmed ja beebilõhnased ja neid saab musitada ja sasida. Ja kuidas sa mõnikord vaatad maailma nii tõsise näoga, endal pruntis hamstripõsed punased. Appi, ma ei saa seda kirjutadagi, sest ma tahaks joosta praegu teise tuppa, kus sa magad ja sind sülle haarata ja kallistada ja patsutada ja musutada.

Su ainukene miinus on see, et sa oled nii tilluke, et mul on raske sind nii kõvasti kallistada, kui ma seda hinges tahaksin. Nutmine ei ole miinus, see on lihtsalt…kurb. Mul on kurb sind nutmas näha, sest ma tahaks, et sa ainult naerataksid ja oleksid õnnelik. Seega käsk sulle ülejäänud eluks – ole kogu aeg õnnelik! Kui see meie teha on, siis seda sa pead olema.

Jumal tänatud, et sa meilt veel midagi küsida ei oska, sest sa päriselt saaksid vist kõik, mida su hing ihkab. SEST SA OLED NII ARMAS! Kuidas ma kunagi ilma sinu armsuseta elada sain?

Ma armastan su väikseid roosasid varbaid ja seda, kuidas sa oled nii väike, et su üleni läbi musitamine ei võtagi tunde ja su pikki väikseid näpukesi ja punnis põski ja Lenini soengut ja su punnis kõhtu, kui sa just söönud oled ja seda, kuidas sa mõnikord mehelikult krooksu lased ja seda, kuidas sa väga titalikult “äää-äää-äää” ütled, kui sa ringi vahid ja kuidas sa oma käed õhku tõstad, kui sa ehmatad ja kuidas sa vannis hulpida oskad ja kuidas sa lutti imedes sellest kinni hoiad ja seda kuidas sa söömise alati sellise rahuloleva ohkega lõpetad ja siis oma käe mu tissile viskad, justkui öeldes: “On see vast normaalne tiss. Hea, et see siinkandis juhtus olema!”. Ja seda, kuidas sa enne magama jäämist nii kõvasti mu käest kinni hoiad ja seda, kuidas sa nii toredasti luksud ja seda, kuidas sa mul mõnikord süles magad, sest siis ma saan sind vahtida ja seda, et sa hommikuti nii rõõmus oled ja suuga o-tähte teed ja seda, kuidas sa mind nii pingsalt ja tõsiselt vaatad, nagu sa teaksid kõiki maailma saladusi ja seda, kuidas sa nuttes kitsehäält teed. Ja seda, et sa olemas oled. Seda armastan ma veel kõige rohkem.

Ok, neelan oma pisarad ja tulen sind kaisutama, sest sul on siiski sünnipäev. Üks kuu emakaväliselt ja 10 kuud kokku. 10 kuud eksistentsi on ka päris tubli saavutus. Hakka nüüd ainult häälega naerma, siis ma suren vist jalapealt armastuse kätte ära.

Palju õnne, kallis nööbikene! Ma armastan sind rohkem kui Tobleronet!

marike.jpg

Foto: Meelis Tomson

rõõmus Marike

Mis muu saaks sama tore olla, kui suust mulle ajada ja piima oksendada. Fun fun fun!

meie pere hommikutunnid

Tegin siis hommikul silma lahti ja mõtlesin, et täna saab olema see päev, kus ma ennast MEIGIN! Aga enne tuli tegeleda natukene olulisemate küsimustega. Nimelt nõudis üks puuk puhisedes süüa. Ühtlasi jäädvustasin seda, mis näoga ma hommikuti ärkan :D

20131025_095409

Üsna pundunud ja parmuse näoga, nagu oleks öö läbi pidu pannud, aga oh ei, kallid sõbrad. Tagaplaanil luurab Kurg, sest ta tahaks ka ju hellust, aga ometi on see väike pudin nii hirmuäratav, et ei saa hästi lähemale tulla.

20131025_095721

Andsin siis Marile süüa, kuni ta toidukoomasse vajus ja lükkasin ta õndsat und Kardo kaissu magama. Otsustasin, et nüüd saab tulema see MEIKIMISE tund!

20131025_095824

Et siis enne pesemist ja auväärt meikimist. Oleks võinud ju selle lapi sealt ära võtta, aga ma tahtsin, et asjad jääks võimalikult tõetruuks. Point selles, et kui Mari sööb, siis ta vahepeal mitte ei oksenda ainult, vaid kogub suu piima täis ja laseb sellel välja voolata mingil põhjusel :D Ehk siis kui ma ei taha iga sekund rinnahoidjaid vahetada, siis jälle aitab sõber marli. Ühtlasi suudan ma ALATI söötmise ajal ära kaotada selle kuramuse rinnapadjakese.

20131025_110132

Pärast pesu ja enne meiki tuli kontrollida, et kas lapsed-mehed elus on. Esiteks vaatasin, et Kurg on natukene lähemale hiilinud.
20131025_110225

Kõik olid elus ja terved. Kardo oli silma lahti teinud, Mari otsustas ikka edasi põõnata. Mis siin ikka hommikul vara üleval olla, eksole?

20131025_110433

Kui Kardo hambaid peseb, siis tuleb Kurg ka ikka korra vaatama, et mis imeloom see kägisev asi on. Ei meeldinud ja lahkus koheselt.

20131025_110738

Ja Kardo ka tagasi. Nüüd otsustas Mari proovida nina imeda. Äkki saab sealt midagi? Ei saanud. Pettumus!

20131025_113154

Ja kui mina musitama kukun (IKKA VEEL MEIGITA!) siis tehakse siin majas sellist vanamehenägu :D

20131025_113301Ok, normaalsem nägu on ka. Peaceful värk!

Ja kui ma LÕPUKS ennast meikisin ja juukseid sirgendasin, siis ma vaatasin, et mida helli, ma näen ikka samasugune välja kui enne :D Mõttetu ajaraisk :(

1371252_10151925828779911_890619928_nMa ei ütleks, et ma ennast kuidagi glamuursemana või paremana tunneks. Aga noh, vahelduse mõttes võib vast kah :D

 

 

nööbike

Ma olen Mari Johannakest viimasel ajal Nööbiks kutsunud. Ma ei teagi miks. Võib-olla selle pärast, et ta stepslitaoline nina meenutab mulle nööpi. Või ta on väike nagu nööp.

Ja sellepärast kirjutasin ma talle nööbimuinasjutu:

Väikesed armsad rääkivad nööbid


Ühes ilusas punases plastikkarbis elas kord perekond nööpe. Kunagi oli selles karbis olnud palju nööpe, kuid nagu ikka läheb, siis kadusid ka nööbid karbist. Näiteks ükskord kukkus karp põrandale. Nõnda kaotasid nad roosat värvi tädi Ülle, sest karbi sisu kokku korjaja ei näinud, kuhu Ülle lendas. Paar kuud hiljem jäid nad ka ilma vanaonu Kallest ja tema kaksikvennast, sest neid otsustati ära kasutada mängukarule silmade meisterdamiseks.

Nüüd oli neid alles neli tükki. Üllar, Aivo, Sirje ja Kati. Kõik erinevad, kõik nööbid.
Nööbivanaisa Üllar oli suur, tumepruun ja nahast kattega. Kunagi oli ta aidanud kinni hoida lambanahast mantlit, mida kandis üks metsavend. Üllar oli enda mineviku üle väga uhke ja heietas sellest iga jumala päev.

“Ükskord, kui me metsas lõkkematerjali otsisime, leidis…”.

“Leidis metsavend maast päris ehtsa püstoli ja pani selle kasuka taskusse. Ja kui kaks nädalat hiljem sina kogemata kasuka küljest lahti tulid ja sind ka sinna taskusse pandi, saite te väga headeks sõpradeks. Teame-teame. Sa ei pea IGA lugu sada korda rääkima, eksju,” nähvas väike kollane nööp vahele. “Sa oled seda ainult sada korda rääkinud!”.

“Aga kas ma seda ka rääkisin, et selle sama püstoliga saime…”.

“Saite te mitu korda metsloomi kätte ja nõnda ei surnudki sinu kullakallis metsavennakene võssa nälga ära. Väga tore, ausalt kah. Kas me võiks nüüd mõnel muul teemal rääkida? Ma ei jõua enam vanaisa jutte ta metsavennast kuulata,” jorises kollane nööp oma vanemate poole kõõritades.

“Kati! Kuidas sa räägid vanaisa kuuldes? Vanaisa jutte tohib ainult siis maha teha, kui vanaisa magab! Kombed sulle ikka külge ei hakka, tee või tina,” vangutas emanööp Sirje pead. “Kuuled, Aivo, kuidas laps räägib? Kiiremas korras tuleb selle pubekaga midagi ette võtta,” veeres Sirje nüüd oma mehe juurde, lootes, et see nende tütrele kiiremas korras kombeid õpetama hakkaks.

“No mis selle lapsega ikka teha?” ei osanud suur, must ovaalne nööp kohe midagi ette võtta. “Kati! Räägi vanaisast taga, siis kui vanaisa magab!” ütles ta ebalevalt ja vaatas kiirelt oma naise poole, et näha, kas ta ikka õiget asja öelnud oli.

“Aga vanaisa magabki ju,” nentis Kati vanaisale osutades. Tõepoolest. Pruun nööp oli külili vajunud ja norskas vaikselt.

“Vanaisa narkolepsia sind seekord päästis, aga sa ei saa loota, et see iga kord juhtub. Ikka tuleb viisakaks jääda!” manitses ema.

“Aga vanaisa jääbki ju IGA kord magama, kui temaga rääkida,” ei saanud Kati süda rahu. “Miks mina alati pean kõike tegema, nagu teie tahate, kuigi ma ju TEAN, et vanaisa jääb magama?! Mis vahet seal on?! Ah, ma vihkan teid kõiki!” räuskas Kati ja veeres solvunult karbinurka.

“Mina ei tea, mis Katiga teha. Tal on vist see teet peale tulnud, millest kõik räägivad…” tegi Sirje asjalikku nägu, nagu ta teaks, millest jutt on. Sirje oli vanasti õmmeldud ühe lilla juuksurikitli külge, kus ta kuulis omajagu naistejutte. Seda, et lastel ühel hetkel “teet” peale tuleb, oli ta ka kuulnud.

“Kõik sümptomid peavad paika: hakkab vastu, ei kuula sõna, unustab kombed. Kõik tunnused viitavad sellele, et Katil on teet peal!” väristas Sirje õudusest õlgu.

“Aga…Kaua see teet peal püsib?” küsis Aivo kahtlustavalt.

“Oii-ii. See teet võib mitu aastat peal olla. Ükskord kuulsin sellist lugu, et perepoeg tassis teedu ajal enda vanemate asjad kõik pandimajja, et alkoholi osta! Kas sa kujutad ette! Mõtle, kui Kati nii teeks!” väristas Sirje lõuga.

“Aga kallis, meil ei ole asju. Me elame nööbikarbis…” üritas Aivo naist rahustada.

“No aga mõtle kui OLEKS! Kriiskas Sirje juba nutta tihkudes. Meie Kati võiks meie asju pandimajja viia! Vot selline asi on see teet! Aah! Ma ei taha elada, kui meie lapsel on teet peal.”

“Kuidas selles teedust lahti saada? Äkki me peaksime talle vitsa andma?”

“Hull jutt suhu tagasi! Teedu ajal lapsele vitsa andma?! Sa ikka tahad, et ta kuskile posti otsa tantsima läheks või?”

Aivo kehitas õlgu ja ei osanud midagi kosta. Kui tema veel omal ajal ühe püksinööbina elu alustas, ei olnud ta mitte midagi mingisugusest teedust kuulnud. Samuti oli Aivo kindel, et tema peal küll mingit teetu ei käinud.

“Seda tänapäeva noorust,” ohkas Aivo ja mõtles, et hommikul küsib ta esimese asjana Üllari käest nõu. Äkki tema metsavennal oli teet peal käinud ja ehk oskaks Üllar teda selles olukorras aidata. Seda Aivo küll ei tahtnud, et Kati posti otsa tantsima läheks. Mida iganes see ka veel tähendama pidanud oleks.
***
Öeldakse küll, et laps räägib siis, kui kana pissib, aga selle kohta ei ole midagi öeldud, et millal laps kuuleb. Nähtavasti ikka kogu aeg, sest vaene Kati konutas oma karbinurgas ja värises.

“Kuidas küll mu vanemad mu eest seda varjata on suutnud, et mul Teet peal on,” tihkus ta. Kogu olukord tundus Katile sama segane kui see kord, kui ta kuulis, kuidas väikeseid nööpe tehakse. Ajulage! Aga kuna Kati ise väikseid nööpe teha ei tahtnud, ei tundnud ta sellest informatsioonist ennast nii puudutatuna, kui sellest, et tal Teet peale tulnud on.

Teetu teadis Kati hästi. Kunagi, kui Kati veel ühe teksaseeliku küljes taskut kinni hoidis, oli seal ka üks trukk nimega Teet. Kati ja Teet ei suhelnud kuigi palju ja Teetu polnud ta juba aastaid näinud. Kuidas Teet ta nüüd üles leidis?!

“Hommikul küsin esimese asjana vanaisa käest, et mismoodi nendest soovimatutest teetudest lahti saadakse. Tema teab kindlasti,” üritas Kati ennast rahustada ja heitis murelikult magama. Kohe ikka hästi nurka pugedes, et see vana pervert, Teet, talle keset ööd peale ronima ei hakkaks. Jumal neid poisse teab…
***
“Kati, ärka. Me peame rääkima.”

Ema rahutu hääl tegi Kati murelikuks. Kas Teet on öösel käinud?! Kati tõusis istukile ja jäi ema kuulama.

“Vanaisa…Ta…Ta on täna öösel…Vanaisa on tä…” suutis Sirje öelda ja puhkes nutma.

“Vanaisa on täna öösel mantli ette õmmeldud,” lõpetas Aivo lause. Karbi kaas oli paar tundi lahti ja me nägime oma silmaga, kuidas vanaisa 20 minutit mantli ette pusiti. Jumal tänatud, et sa magasid.” ohkas ta. Üllar oli röökinud nagu ratta peal. Samas, kes ei röögiks, kui teda nõelaga torgitakse. Siis oli aga karbi kaas kinni pandud ja mis Üllarist edasi sai ja kuhu mantel viidi, ei teadnud keegi.

Kati ei teadnud, mida kosta, kuid üks oli selge. Vanaisa tuli päästa! Muidu ei saagi ju Kati teada, et mida selle varitseva Teedu suhtes ette võtta. Isale või emale ei julenud Kati öelda, et ta Teetu kardab, sest vanemad ei saa ju kuu-naa-gii mitte millestki aru. Rääkimata säärasest suurest probleemist. Kuigi vanaisa jäi alati magama, siis vanaisale julgeks Kati rääkida küll. Eriti, kui vanaisa magab…

“Mantleid hoitakse ju esikus. Meie karp ongi ju põhimõtteliselt esikus. Ainult ümber nurga ja seal ongi juba nagid. Ma tean, ma ükskord veeresin sinna. Mäletate ju küll, siis kui tädi Ülle kadunuks jäi. Me peame vanaisa päästma, eksju?” pöördus Kati isa poole, sest ema vedeles silmili maas ja ei liigutanud dramaatiliselt. Nõnda tegi ta iga kord, kui tal stress oli.

“Vanaisa päästma?! Hulluks läinud!” kostis summutatud heli maast, kui ema näoli rääkida üritas. “Kuidas me teda päästame? Meil pole ju isegi mitte käsi,” ahastas Sirje.

“Meil tõepoolest ei ole, aga Piretil ju on…” jäi ka Aivo mõtlikuks. Vanaisa tuli tõepoolest igal juhul koju saada, sest selle teeduga ei osanud Aivo kohe kindlasti ise hakkama saada. Ja ega Sirjest ka suurt tolku pole, kui asjalood karmid. Siis tekib temal kohe stress ja kõrge vererõhk ja sada muud häda. Piret oli aga inimlaps. Ja pealegi veel alles 5-aastane. Ega ta enam kaua nööbikeelt kõnelda ei oska ja ega perekond temaga eriti rääkinud ei olnudki. Põhiliselt selle pärast, mis juhtus vanaema Liisiga.

Vanaema Liis oli lahke nööbike. Ümar, kirjude lilledega ja üks igavene lobamokk. Just seepärast nad vanaisa Üllariga hästi sobisidki, sest Liisile meeldis rääkida ja Üllarile meeldis rääkida. Ja kuna Üllar üsna tihti magama jäi, sai vanaema rahumeeli edasi lobiseda. Mis siis, et magavale vanaisale. Parem ikka, kui mitte midagi.

Ühel päeval oli karbikaas lahti kistud. See oli Piret, kes oli neljaaastasena karbi avastanud ja tahtis näha, mis seal sees on. Kuna vanaema Liis nägi välja nagu väike kommike, oli ta lipsti Pireti suus ja see oli viimane kord, kui perekond Liisi nägi. Nad leinasid kaks nädalat nagu kombed ette näevad ja elasid siis tunduvalt vaiksemat elu edasi. Ainult vanaisa muutus kuidagi tuhmimaks…

“Mina lähen räägin Piretiga!” otsustas Aivo. Parem laseb ta ennast ära süüa, kui peab mingisuse tundmatu teeduhaigusega maadlema hakkama, mis lapsed posti otsas tantsima paneb.

Sirje soigumise saatel, kuidas teda ootab elu üksikemana, hakkaski Aivo karbikaane kallal nokitsema, kuni saigi karbi lahti. Tee Pireti tuppa oli tal selge, sest veel püksinööp olles, käis ta Pireti isa jalas seal toas mitusada korda käinud.

“Olge siis tublid, ma tulen varsti tagasi,” kinnitas ta ja embas isalikult Katit, lootes, et see viimaseks korraks ei jää. Andis Sirjele matsuva musi ja hakkas veerema.

“Ole vapper!” sosistas Sirje ultradramaatiliselt.
***
Aivo veeres vaikselt mööda liistuääri, et mitte liigset tähelepanu äratada. Pereema oli seal majas väga korralik ja puhtusearmastaja. Sellist tüüpi naine, kes nööpi nähes selle kindlasti üles korjaks ja karpi tagasi paneks. Seega tuli jääda nähtamatuks.

Tasa ja targu oligi Aivo jõudnud Pireti tuppa, kus väike plika õndsat lõunaund magas. Nööbike veeres voodisse, istus mugavalt Pireti silmalau peale ja hakkas seda lahti kiskuma.

“Piret. Piretike!” hüüdis Aivo hellalt.

Piret ei teinud teist nägugi.

“PIRET, AJA KARK ALLA!” röögatas lõpuks Aivo.

Piret avas silmad ja jäi Aivot vaatama.

“Kulla Piret, ära söö mind ära! Mul on su abi vaja! Meie vanaisa on pussitatud, mu tütrel on mingisugune haigus, nimega teet ja me ei saa ilma sinuta mitte kuidagi hakkama,” vuristas Aivo talle kiirelt oma mured ette.

“Nööp? Sa oled rääkiv nööp!” kilkas Piret ja võttis Aivo hellalt pihku. “Minu väike, rääkiv nööbikene,” lalises Piret õnnelikult.

“Ei, sa inimlaps! Kuula mind! Lähme nüüd kööki ja võta sahtlist käärid,” üritas Aivo Piretit võimalikult veenvalt suunata.

“Kääre ei tohi puutuda!” teatas plika uhkelt. “Mul ei lubatagi kääre puutuda,” kordas ta veel, juhuks kui nööp temast aru ei saanud.

“Muidu tõesti ei või, aga see on üks lahe mäng, mida me kohe mängima hakkame. Tahad ju lahedat mängu mängida eks? Lähme kenasti kööki ja otsime käärid üles, eks?”.

“KÄÄRIPEITUS!” röögatas Piret ja jooksis Aivo kõvasti pihku surutuna kööki.

Suurema vaevata leidis Piret käärid üles ja võttis need ettevaatlikult pihku.

“Nüüd läheme koridori ja lõikame mantlil nööbi maha,” teatas Aivo mänguliselt, et see hirmus inimlaps ikka teeks, nagu vaja.

“Nööpe ei tohi maha lõigata,” kuulutas Piret jälle.

“Muidu tõesti ei või, aga see on üks lahe mäng, mida me kohe mängima hakkame. Kes esimesena saab mantlil nööbi maha lõigata on võitja!” kiitis Aivo takka. “Suur pruun nööp tuleb maha lõigata,” andis ta täpsemad korraldused. “See on meie vanaisa ja meie pere nööbikarbis igatseb teda väga,” anus ta.

“Ma ei tea…Emme ei luba mul nööpe maha lõigata. Teine rääkiv nööbike ei käsi mul kunagi teisi nööpe maha lõigata,” hakkas Piret jorisema.

“Milline teine rääkiv nööp?!” uuris Aivo nõudlikult. Kas tõesti oli Piret tema veeremise ajal kellegi teise perekonnast kinni nabinud?

“Minu lilleline nööbike. Ma kakasin ta ükskord välja,” kihistas Piret jumalavallatult.

“Vanaema? Sa kakasid vanaema välja? Kus ta on?” läks Aivo elevile.

“Kapi peal,” ütles Piret iseenesestmõistetavalt ja tatsus oma toa poole, käärid ühes ja Aivo teises käes.
Ta asetas Aivo kapiservale, kus tõepoolest istus vanaema elu ja tervise juures, ning seletas parasjagu ühele nööpnõelale, kuidas ta omal ajal turu pealt ainult kahe krooniga kilo õunu ostis.

“Liis! Sa oled elus!” juubeldas Aivo.

“Mis sa lootsid, et ma olen siis surnud või? Ega väike reis seedeelundkonnas oligi see, kus ma veel käinud ei olnud. Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas me ükskord Egiptuses käisime ja seal…”.

Liisi juttu katkestas röögatus: “PIRET! Mida sa nende kääridega teed?! KOHEMAID pane need käest! Sa ju tead, et nendega ei tohi mängida! Ja miks sa need nööbid välja oled kiskunud?”.

Ema krabas Pireti käest käärid ja võttis nööbid, pani need tagasi karpi, ning karbisolijad kuulsid, kuidas Piretiga tõrelev ema köögi poole kaugenes.

“Püha jeesus, Aivo. Sa tulid vanaisa asemel tagasi vanaema kummitusega,” heitis Sirje jälle dramaatiliselt näoli maha.

“Miks kõik kogu aeg eeldavad, et ma surnud olen. Vanainimesele pole viisakas öelda, et ta surnud on,” porises vanaema. “Ma olen ju täiesti elus.”

***
Kati oli õnnelik, et vanaema tagasi oli. Esiteks selle pärast, et vanaema suutis talle selgeks teha, et Teet ei olegi tagasi tulnud. Aga vanaema ütles ka seda, et Teet tuleb, kui ta oma vanematele vastu vaidleb ja inimeste juttusid siis kritiseerib, kui need üleval on. Enam iialgi ei kavatsenud Kati midagi säärast teha.

Ka Aivo ning Sirje olid rahul, kui Liis neile ära seletas, et teet ei ole mingisugune vähivorm, vaid täiesti harilik nähtus, nimega puberteet. Ta oli sellest korduvalt kuulnud, sest ta oli viimased pool aastat teleka kõrval kapil veetnud. Iga päeva nägi ta saadet “Nanny 911” kus üks korpulentne daam sääraste tegelastega võitles, ning ta kinnitas vanematele, et posti otsas ei olnud neist ükski tantsima kukkunud.

Ainult vanaisast oli kahju. Karbi kaas oli kõvasti kinni ja enam ei suutnud Aivo seda lahti puksida. Isegi siis, kui nad kõik korraga proovisid, ei olnud karbi kaas isegi natukene liikunud.

Päevad möödusid, vanaema lobises. Kati ei tantsinud posti otsas.

Ühel päeval avanes karbikaas ja sisse kolksatas midagi nahkset ja pruuni. Esiti ehmatas vanaema, et keegi loobib teda jälle kakaga, aga siis said kõik aru, et see oli hoopis vanaisa! Elus ja terve vanaisa!

Piret piilus naeratades karbikaane vahelt sisse ja sosistas: “Minu armsad väiksed rääkivad nööbid,” ning pani kaane kinni.

“PIRET, MIDA KURADIT SA TEINUD OLED?!” kõlas esikust ema raevunud hääl, aga nööpe see ei huvitanud, sest nad said jälle kõik koos olla. Nad kallistasid, kuni vanaisa norisedes magama jäi ja kallistasid teda natukene veel.

4753b1a03a1711e3a1b122000a1f9702_8On ju väike nööp. Mis muud :D

Kuidas vähem muretseda?

Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.

Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.

Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.

Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.

Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad :D Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud :D Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!

Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast :D

Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.

Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.

Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?

Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.

Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles :D Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))

Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.

“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! :D

Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.

20131010_110012Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:

1374509_10151907151329911_45705786_nMis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))

 

 

Mari, lott ja kassid

Minu meelest ei ole Mari eriti veel ei minu ega Kardo näoga, kuigi kaks näo osa võin ma julgelt enda geenide süüks ajada. Esiteks on selleks Mari sügav lõug ja teiseks tema hurmav lotike.

20131014_180851Siin demonstreerib Mari uhkelt enda emalt päritud lotti, mis ka temal üsna pea poolde põlve ulatub. Noh, nagu mul ikka :)

Ei saaks öelda, et puuduksid ka ühised jooned Kardoga. Esiteks ei paista Mari mitte kunagi halvas tujus olevat. Isegi öösel ei ärata ta mind nutuga, vaid a)puhiseb ja nohiseb rahulolematult, et miks keegi teda juba toitma pole kukkunud. b) hakkab kõva häälega ja demostratiivselt enda kätt lutsutama, et kõik ikka teaksid, milleni ta suure näljaga langema on pidanud. KÄE SÖÖMISENI! Teiseks on ta pärinud oma isa säästlikuse – mõnikord oksendab ta endale suhu ja selle asemel, et väärt kraami välja sülitada, neelab ta selle daamilikult ja kokkuhoidlikult uuesti alla. Ja siis on endaga rahul ning naeratab enda hambutut naeratust.

20131015_103749

 

Kuna aga paljud uurivad, et kuidas Kassid Mari vastu võtnud on, siis noh. On nõnda, et neil on temast jumala ükskõik ja pigem ignoreerivad teda nii kõvasti kui jaksavad. Joosep vaatab teda teinekord sellise näoga, et “Ma ei tea, KES sa enda arust oled, aga ma TÄIEGA põlastan sind…” ja kõnnib minema. Isegi nuusutada ei taha ta Mari, sest just see väike elukas on süüdi selles, et Joosep nüüd vähem kudrutusi ja paitusi saab.

Ka Kurg on meeleheitel, ning on otsustanud inimesi natukene vähem karta, et kuskiltki armastust saada. Mari kardab ta selleest topelt. Praegu ka vedeleme voodis ja Kurg otsustas pressida ennast väiksesse vahesse minu jalgade ja voodiääre vahel, et ta jumala eest selle imeliku väikse eluka lähedale minema ei peaks. Kui aga olukord seda nõuab, siis ta keerab lihtsalt tagumendi lapse poole ja teeb näo, et teda ei eksisteeri:

20131015_102522

 

Mõnusad hommikud

1369162_10151903185569911_1320039098_n