Tag Archives: viies kuu

kasvame mõlemad, ehk kõhupildid läbi kuude

Vaatasin siin pilte, mida ma ajaga telefoniga teinud olen ja avastasin, et ISSAND MA OLEN ÜÜRATU! Mulle tundus, et see kõht on ikka kogu aeg üsna ühesugune olnud, aga nagu näha fototõestustelt, siis ikka mitte.

Siin olen ma umbes 5 nädalat rase, EMA äftekal Massimos. Jep, mul on sidrapudel käes, aga ärge muretsege, ma ei joonud seda, see oli kamoflaašiks! Terve õhtu sain sellega ringi patseerida ja keegi ei kahtlustanud midagi :D

See pilt on tehtud 24dal veebruaril, kus ma olin umbes 7 nädalat rase olnud. Eriti midagi näha pole, sest Mari seal sees nägi välja nagu mingi…blob? Pildi kohta nii palju, et me üritasime ka kell 13.00 pilti teha, aga olime vist paar minta varajased või hilised, ei mäleta :))

20130224_125845

Selline see vana sindrinahk toona oli. Väga hull, et lausa alla 1 cm.

minu1-e1362047103261

Natukene enne 12dat nädalat ostsin ma Marile Paavli kaltsukast tema esimese body. Ja teise, kolmanda ja neljanda ja viienda ka. Nendest kolm olid roosad, üks valge ja üks moe pärast helesinine. No sest ega Mari mingi poiss olge, seda teadsin ma juba toona. Aga siin pildil juba nagu mingi kõhuke natsa oleks.
20130328_195603

Mari ise aga nägi välja nagu Mr. Burns:

20130401_152840

28. aprill oli mul rasedust umbes 16 nädalat ja kõht nägi välja nagu keskmisest suurem pekivolt, nagu ma nüüd märkan :D
20130428_100531

Ja Mari seal sees juba suur inimene, oh kuhu küll see aeg kaob?

20130429_181345

See on siis mina 17dal nädalal. Jep, sundisin tööl Mari ennast pildistama, selle asemel, et tööd teha. Haha, ma alles nüüd mõistsin, et panin Mari Mari pildistama ju :)) Aga endiselt – random pekivoldike tundub olevat. SEE POLE JU MINGI KÕHT VEEL!
20130506_121815

Endale tundus see kogu aeg suur, sest ülaltvaates oli see selline:20130506_13445918dal nädalal oli siis olukord selline:

15700679_0PCRXK

Ja 19dal nädalal selline pealtpoolt vaadatuna:

kõht19+5

Ja eest poolt vaadatuna:

20130519_175125_1

Ja seest poolt vaadatuna:

20130524_174638

20dal nädalal oli kõhuolukord sääne:

20130529_195941 20130529_20004621. nädalal sjuuke:

20130602_111303_3

Ei oska kommenteerida isegi seda pilti kuidagi, aga kuupäev on vähemalt õige ja mingi aimu saab.

20130606_222550

22. nädalal kõhuke:

crissiga

23dal selline:

20130620_18370824dal nädalal tegin trollis pilti endast, sest ei uskunud, et ma elus enda küljes nii suuri tisse veel näha saan. Seega kõht polnud ainus, mis aina kasvas:

20130624_191420

Ja jälle panin Mari tööl pildistama:

20130625_111503

25. nädala alguses pilt siis selline:

20130701_13042326. nädalal käisime mu vanematega trippimas ja Palmse mõisas kontserdil. Muidugi ei teind keegi minust ühtki kaunist pilti, vaid hoopis Kardo kiusas :(

20130707_205419 20130707_205427

Ja praegu ongi käes 27 nädal ja noh, praegu olen ma selline:

IMG_9938

Rasedusest, üldiselt

Ma mõtlesin, et tegelikult pole ma üsna kaua kirjeldanud, et mis siin rasedusmaailmas siis praegu toimub, peale igavese rabelemise. Aga enne meenutaksin ma hoopis möödunud rasedust, et endal ka kunagi hea vaadata oleks.

1. kuu (1-8 ndl) – Seda ma eriti ei mäleta, sest ma enamuse sellest kuust isegi ei teadnud, et ma rase olen. Tegelikult meenus mulle selline asi, et ma tööl kunagi kurtsin, et suus on imelik metalli maitse. Hiljem googeldasin ja selgus, et see on üks raseduse esimesi tunnusmärke.

2. kuu (9-12 ndl) – Kõige kohutavam aeg vist. Ma olin nii segaduses ja paanikas ja ühtlasi hakkas mul VÄGA paha olla. Lisame siis sellele minu hingelise ebastabiilsuse ja siis ma jõudsingi punkti, kus ma VIHKASIN Kardot niii kohutavalt, kui üldse saab kedagi vihata. Ma pole enam kindel, miks, sest iga kord kui keegi seda küsis, läksin nii närvi ja vihkasin küsijat kah pealekauba. Ma arvasin küll, et mulle on rasedushullus peale tulnud ja proovisin jälle googlist abi leida. Otsisin “rasedushullus” ja lootsin, et see on reaalne asi ja asi pole otseselt minus ega Kardos. Aga näed, ei leidnud ma siis sittagi. Loodan, et nüüd keegi, kellel hetkel sama mure on, saab siit mingitki lohutust.

See tõepoolest läheb üle, ei sa ei ole enda meest lõplikult vihkama hakanud ja sa ei märka ta kõiki vigu esimest korda elus. See kõik lihtsalt… vaibub :D Aga enne tuleb see vast lihtsalt üle elada, kui annab. Või siis oli asi ainult minus ja teised elavad selle teise kuu õnnelikult üle, kes teab.

Tissid olid mul ka üsna valusad ja nagu öeldud, süda paha, aga muud vist eriti midagi ei olnud?

3. kuu (13-16 ndl) – Hingeliselt rahunesin maha ja ootasin täiega, et südamepaha ka üle läheks. Ei läinud. Pidevalt oli uni ja nälg ja süda paha ja üldse, vinguda andis küll, nagu ma blogis ka kirjutasin. Ma mäletan, et ma kartsin seda, et minus ei tule iial ematundeid. Või ei tule nii tugevaid kui teistel. Üldse tahtsin, et kõik oleks TÄPSELT nagu teistel, eriti kui ma mingisuguseid foorumeid vms lugesin. Ühtlasi hakkasin ma juba siis täiega ootama, et ma tema liigutusi ka tundma hakkaks. Ja siis ma ootasin, et mul ikka see PÄRIS kõht ette tuleks.

Süda oli kuidagi rohkem rahul, kui kolm kuud täis sai. Et nüüd on kuidagi PÄRIS!

4. kuu (17-20 ndl) – Mäletan, et nina oli jumala tihti kinni ja selline väike nohu oli konstanselt. Liigutused, mis juba eelmine kuu tunda andsid, läksid tugevamaks ja veel rohkem PÄRIS see värk oli. Siis sai Kardo ka esimest korda läbi kõhu seda imeasja tunda ja üldse nii armas ja cute tundus kõik. Või noh, eks ta oli ka.

Meeleolu oli juba ammu tsill, aina rohkem harjusin selle raseduseteemaga ja aina rohkem sain oma soovi – suurt kõhtu. Ikka tasa ja targu, burks, burksi haaval.

5. kuu (21-24 ndl) – Enam polnud üldse süda paha! Halleluuja ja lõpuks ometi, nii kaua olin oodanud seda. Tissid hakkasid jälle valutama, vahepeal see kadus nagu ära. Nüüd on tissid pmst 2 korvi suuremad ja kaetud üleni siniste veresoontega, niii et ma olen nagu mingi amazonase hiiglasnaine vms.

Laps taob aina rohkem ja intensiivsemalt. Eriti, kui palav on. Või külm on.

6. kuu (24- 28 ndl) – Pikemaid maid kõndida ei anna, st annaks, aga tuleb AEGLASELT võtta ja vahepeal seisma jääda, sest muidu hakkab kõhus pistma. Vahepeal on selline tunne, et mu sisemus ei mahu mu sisse ära. Eriti kui ma olen selili ja üritan ennast kuskile poole pöörata – väga keeruline.

Ma hirmuga mõtlen, et ega see vist enam paremaks minna ei saa, läheb see kõht ka suuremaks ja hakkab aina rohkem ebamugav. Mõnikord ma lausa põrkun kõhuga asjade vastu, sest ma ei saa aru, et ma sinna ära ei mahu :D

Ahja, keegi küsis mu käest, et kas mu jalad ka paiste läinud on. Ma vastasin kohe ei ja hakkasin alles siis mõtlema, et miks siis mu jalad üleni plaastreid täis on. Ehk siis KÕIK jalanõud hõõruvad :D Ehk siis vist on ikka jalad natsa paistes kaa. See tuletab meelde, et peaks jalamassaaži nõudma koheselt!

See ka, et vahepeal on hirmus suured energiapuhangud ja siis lihtsalt kaob energia täielikult, saab ainult lamada ja kudrutada.

Aga muidu on hea olla, peale selle, et mingi neiu mu sees laamendab.

6585334_460s_v1

Rasedahala: rabelemised

Ma olen otsustanud, et sellele lapsele peab saama nimeks Samara. No need, kes The Ringi näinud on ehk mäletavad, et seal on “the girl who never sleeps”. Minu sees on ka üks selline ja kuigi see on üsna tore, et ma saan konstanset kinnitust, et keegi ikka elab mu sees, hakkab see ühel hetkel juba natuke üle piiri minema. Näiteks, kui üritad arvutiga midagi teha ja see üles-alla hüpleb kõhul. Või paned võiku kõhule ja see teine hetk maas on…

Kuramuse Samara:

Ärkan hommikul – rabeleb, söön shokolaadi – rabeleb rahulolevalt, ei söö midagi – rabeleb vihaselt, hõõrun oma kõhtu – rabeleb mõnuledes nagu kass, jooksen bussile – rabeleb murelikult, et ei tea, kas ikka jõudsime? istun pikalt kontoris – rabeleb töömeeleolus, joon kohvi – rabeleb natuke energilisemalt, vaatan masterchefi – rabeleb põnevusest, justkui nagu tedagi huvitaks juba see, kuidas teha perfektseid makroone, räägin kellelgagi juttu – rabeleb, nagu tahaks ka sõna sekka öelda, seisan poejärjekorras – rabeleb, sest ei viitsi siin palavas järjekorras nagu loll oodata.

Aga kui keegi tahab mu kõhtu katsuda, siis teeb ta pulli ja tardub. TÄPSELT selle hetkeni, kuni käsi eemaldatakse, siis tuleb rabeleda, justkui öeldes: “Haha, I can play dead!”.

Aga ok, tuleb lipata kahele intekale.

Rabelemiseni!

 

Appi, keegi elab mu sees!

aWQKMjd_460s

Nüüd on pihta hakanud selline rist ja viletsus, et ilmselgelt ei taha see väike laps mu sees olla ja otsustas rabeleda kuni ta välja lastakse. Eriti agar oma põgenemist planeerima on ta öösiti, takistades mul oma iluund saamast.

Kardo rääkis mulle, kuidas ta ühel ööl ennast pööras ja kuulis, kuidas ma vaevatuna mõmisen. Kuna mul tekki peal ei olnud (ei tea, kas olin ise maha ajanud, või on Kardo tekiröövel) siis ta nägi, kuidas mu kõht imevigureid tegi, Pole ime, et ma mõmisesin, kui tulnukad mu kõhu kaudu ennast välja kaevata üritavad, eksole.

Eile õhtul avastasin ma, et ma ei saa külje peal magada, sest siis pidas see väike neiu vajalikuks mind millegagi (käte-jalgade-pea-haamriga) selle külje peale peksta, millel ma laman. Seega pidin olema ainult selili ja siis oli ka selline tunne, nagu ma oleks kuskil tulnukafilmis, sest kõht lihtsalt elas oma elu.

Täna hommikul olen ma nii toredalt varajane, sest Kardo siblis siin ringi enne tööle minekut ja kohe, kui ma silmad avasin, hälisesin ma vaikselt: “Appi, keegi elab mu sees!”. Jälle käis seal suuremat sorti koeravõitlus. Või lapse liigutused, kes teab.

Igatahes tundub mulle, et laps on siiski pärinud Kardo hiiglaslikkuse geenid ja minu pistiitamise geenid ja nüüd saab ta seal sees omaette pihku kihistada, et nõnda palju pulli teeb.

Oled oled naljanina, kallikene, rahune nüüd natuke maha ja maga ka vahelduseks. Ole inimene!

EDIT: Ja siis ma kulutasin arutul hulgal minuteid oma elust selle proffesionaalse ja dramaatilise video tegemiseks. Nagu näha, siis poole video pealt hakkab käsi nii värisema, et pillan telefoni ka maha :D