Miks sa ei naera?

 

 

 

 

 

Mari on selline preili, et ta ei naerata peaaegu mitte kunagi. Okei, läbi une naeratab ja mõnikord enne magama jäämist ka, aga seda ime, et ta ärkvel olles MINU PEALE naerataks, seda ei ole. Imelik, kogu maailm tahab minu üle naerda ja tema ei taha…

Nagu ma maininud olen, siis ma olen oktoobrikate grupis, kus kõik samavanad lapsed juba lõkerdavad naerda. Kõik on mulle soovitusi ka andnud – tegele ta jalgadega ja näita mänguasju jne. Ei midagi. Ma võiks siin saltosid ka visata, aga ei huvita see teda. Pigem vaatab ta mind üllatunult ja tõmbab siis kulmu kortsu. “Vehi, kui tahad. Ega ma selle lolli pärast naerma hakka..”

AGA TÄNA! Ma vehkisin kõristiga ja laulsin “Sõpradest” inspiratsiooni saades “I like big butts and I cannot lie!” laulu. Ja mis juhus! Alguses tuli väike muie ja ta LÕPUKS NAERIS MU ÜLE! Halleluuja. Muidugi ma proovisin kohe veel, aga enam see talle nalja ei pakkunud :(

Kõik beebid on ilusad?

Iga ema arvab, et nende beebi on kõige ilusam maailmas. Paraku ülejäänud maailm sellest ahvivaimustusest pimestatud pole ja nõnda ongi aus öelda, et maailmas eksisteerivad ilusad beebid ja mitte nii ilusad beebid.

Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii armsad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab…Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.

Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena…ei ole sellest midagi järele jäänud :D

Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga – mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem. Kui tema titt oli, siis ta nagu idee poolest meeldis mulle küll, aga välimusega ta küll ei hiilanud. Eriti see osa, et tal oli allergia ja ta kraapis ennast pidevalt verele.

Kunagi mul käis üks sõber külas ja kui ta mu venda nägi, siis ta küsis õudusega: “Issand, mis temaga juhtus?”. Ma vastasin, et noh, tal on allergia ja ta sügab ennast, mille peale sõber küsis: “Kõblaga sügab või?”. Ehk siis mu vend võis suht õudne olla sellel ajal :D Õnneks nüüd on ta väga hurmav väike blond noormees, nii et vedas.

Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga.

Alles eelmine nädal küsisin ma Kardolt, et kuidas ma kunagi üldse sain arvata, et beebid ilusad olla ei saa?! KUIDAS?!

Muidugi on neist kõige ilusam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus.

Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib:)”. Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi :( Järgmine kord ma kindlasti küsin arstilt, et mitme palli süsteemis ta Mari hindaks vms :D

Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE!

Kuigi tegelikult on nii, et päriselus on lapsed alati ilusamad kui fotodel. Vist seepärast, et ka kõige ilusamast inimest saab ju teha koledat fotot. Ja mõelge veel, mis foto saab teha keskpärasest inimesest? Uuuh sa juudas! Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma ei olegi mitte kunagi päriselus näinud väga koledat beebit, ainult fotodel. Samas ei ole ma laivis üldse palju beebisid näinud ega vahtinud ka. Ja noh, fotod ei ole tegelikult kuigi adekvaatsed tihtipeale.

Ma olen Marist niii naljakalt koledaid pilte teinud, et vähe pole, aga mis seal ikka. Ega ma neid ju kuskile üles ei riputa. Samuti on minust endast nii koledaid pilte, et pimedad lapsed hakkavad ka õudusest nutma, kui see nende kõrvale asetada. Aga üldiselt on nii, et kui meist koos pilti teha, siis olen mina see rõvedam :(

Mari olemas traumeeritud, et kes see väsinud moega koll ta silme all on. “Parem teen armsa näo, et ta mind ära ei sööks!”

Foto: Ilmar Saabas

Nüüd mind hakkas huvitama selline asi: enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh!

Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas…Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? :D Vast mitte.

Aga nii douche ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad :)

Armsus kuubis

Lõpuks ometi kasutasin ära oma Beebicenteri kinkekaardi ja ostsin selle komplekti ära, et ma ei peaks hakkama Mari käejälgi siis tegema, kui ta 42-aastaseks saab. Õnneks joppas ja tegin need hoopis ta kuuenda nädala “sünnipäeval”, seega on Mari täna hoopis 42 päevane, mitte aastane. Joppas!

Ühtlasi saate te näha, kuidas Mari oma tivolis magab minu instagramis!

Ja tegelikult ma tulin siia hoopis midagi muud kirjutama, aga uskuge või mitte, ma unustasin selle lihtsalt ära :( Ma tahaks kirjutada ilusatest ja koledatest beebidest, muusikast ja muudest põnevatest asjadest. Aga ükski nendest teemadest ei sobinud selle pildiga ja ma ju lihtsalt PIDIN seda teiega jagama. Ja et see postitus eriti mõttetu ei oleks, siis ma panen ühe Maripildi ka ikka:

Foto: Ilmar Saabas

 

Mul küll endal lapsi pole, aga…

Teate, kes on kõige suuremad lapsekasvastuse eksperdid maailmas? Eks ikka lapsetud inimesed. Nemad paistavad alati teadvat, kuidas on kõige parem/arukam/kergem asju teha. Ah, mitte ainult ei paista, vaid ilmselgelt TEAVADKI!

Näiteks jagas Kardo Facebookis minu pildikonkursil osalevat pilti (muuseas, jälle on see teise kohal olev naine ennast mulle NII lähedale rabelenud, see eit EI ANNA ALLA. Aga mina ka mitte, seega andke oma hääl SIIN). Pildi alla tuli kommenteerima mingi tema sõbranna, alustades oma ilgelt häid soovitusi sõnadega: “Mul küll endal lapsi pole, aga…“.

Tead, kallis neiu, SAA siis enne need lapsed ja siis vaatame edasi, kuidas sa oma geniaalseid ideid ellu viid, kui sa reaalselt ühe elusolendi enda vagiinast välja pressid. Ausalt kah. Muidugi ma läksin närvi soovituste üle nagu: PLANEERI SIIS OMA AEGA, SEE ON JU KERGE!! Kanna sööki lutipudeliga kaasas, see on ju normaalne! Sööda teda PELDIKUS, sest see on veel eriti normaalne.

Ma pidin talle vastu nähvama ja nüüd ta arvab, et ma olen üks igavene bitch. Aga teate mis?

Katre just kirjutas asjadest, mida tema arvas, et ta kindlasti teeb/ei tee, kui ta lapse saab. Ma muuseas tahtsin samateemalise posti teha, kuid ta jõudis ette ja kuna blogimaailmas on nähtavasti keelatud samade teemade kajastamine, siis ma pidin veits teise võtmesse asja panema :D Aga point on ikka see, et lapsetud inimesed ARVAVAD asju, lapsega inimesed näevad lihtsalt asju nii, et tuleb teha, mis tegemist vajab.

Mina näiteks arvasin ka, et mina ei hakka kunagi oma lapsele lutti andma. Lausa PÕLASTAVALT rääkisin nendest laiskadest naistest, kes seda teevad. Sest MINA hakkan oma lapsega TEGELEMA!

Heh, sain selle lapse kätte ja olgem ausad, ma topiks talle kasvõi kuus lutti suhu, kui see lõpetaks ta kurva-kurva nutu. Olgem veel ausamad, ma topiks ENDALE ka kuus lutti suhu, kui see teda kuidagi aitaks. Seega võib mineviku-mallu sügavale persse käia, et ta arvas, et tal on õigus olla põlastav ja üleolev asjadest, millest ta essugi ei teadnud.

Niigi on palju naisi, kellel ON lapsed ja on nii paganama üleolevad. “Issand, minu laps selles vanuses juba oskas peast koraani tsiteerida ja maalis umbes sama hästi kui Viiralt. Sinu oma ei oska veel kolmekuulselt mitte midagi nendest asjadest?!” ütleb ta halvustavalt sitahaisunäoga ja siis lisab ülbe naeratusega, mis justkui karjuks sulle näkku: “SU LAPS ON LOLL!” sellise lause: “Ah, lapsed ongi erinevad:)”.

Siis on ka need, kes on kindlad, et ainult nende lastekasvatamise meetod on ainuõige. Teate küll selliseid eks? “MINA andsin oma lapsele rinda iga kolme tunni tagant, kui sa talle ROHKEM annad, siis jääb ta elulõpuni suitsetama/jooma/süstima vms!”. “MINA oma last küll enda voodisse ei võta! Kui sa võtad, siis sa pead kümnenda eluaastani oma lapse kõrval magama!”. “MINA loen oma lapsele esimest päevast juba “Tõde ja õigus”, sa ei loegi? Ta ju alaareneb niimoodi!” jne. Iga kord, kui ma sellist soigumist kuulen, siis ma mõtlen et…

Miljon asja, mida nemad teevad, nende lastele meeldib ja neid arendab. Seega peab see nende arust olema kõikide teiste teguviis ka, sest muidu on nad kohutavad emad. Eks ole ju? Sest võimatu on see, et lapsed on erinevad. VÕI-MA-TU!

Aga jah. Kõik on eksperdid. KÕIK oskavad sulle öelda, mida sa valesti teed. Nii lastega, kui lapsetud naised. Hoidku jumal, et keegi ütleks: “Kuule, su laps tundub nii õnnelik. Sa oled vist väga hea ema:)”. Vaid: “Issand, su laps aina jookseb ringi nagu hull, miks sa teda ei kasvata sõnakuulelikumaks?!”.

Järgmisena tulevad hulkuvad kassid mulle ütlema, kuidas lapsi kasvatada. Sest everybody knows freaking better!

Lapse kasvatamine on niigi selline… keeruline ja küsimusi ning valikuid täis asi. NIIGI on raske. Ei ole vaja mitte kellelgi seda, et keegi teine tuleks selle teema üle kaagutama või ema enda valikuid maha tegema. Kui keegi nõu küsib, on üks asi. Aga kui ei ole küsitud, siis hoia oma teadmised endale. Eriti, kui need algavad sõnadega, et “mul küll endal lapsi pole, aga…”

Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan nüüd kuidagi enda last teisiti kasvatama, sest SINA nii arvad? Et ma ei anna enam lutti, sest see ei olevat hea? Usu mind, ma teen endast kõik, et see lapsuke ei nutaks. Annan lutti, võtan kaissu ja olen uhke. Sest ma teen asju nii, nagu ise õigeks pean. KÕIK vanemad teevad!

 

Eriti vajalikud asjad, kui sul on titt

Joosepi traumeeritud nägu on priceless. Ta kardab seda suurt veerevat palli :D

Mul on kaks väga lihtsat viisi, kuidas Mari magama saada. Esiteks on selleks fitness pall! Umbes 10 minutit selle peal hüplemist ja laps magab koomaund. Ühtlasi treenib ema selle karglemisega oma vagiinalihaseid :D Ja käelihaseid…ja jalalihaseid. Üldse, sina treenid, laps põõnab!

Retro värk!

Teise abimehe skoorisin eile sõbrannalt, kelle laps selle jaoks juba liiga raskeks muutus. Kuigi see on üsna istuv tool, siis vahet ei ole. Panen ta sinna sisse- kiigub natukene ja saan ta juba välja tõsta, et ta voodisse/diivanile panna. See on nagu eriti laisa rongaema parim sõber, et ise ei viitsi kiigutada, siis paned sinna :D

Mmm.. Käte paradiis

Vankrimuhv on tõeline hingeõnnistus. Eriti minusugusele tuulepeale, kes talve jooksul suudab kaotada 76363 paari kindaid. Seda suurt jurakat on raske kaotada, seega on nii mõnus vankriga jalutamas käia, sest see on NII soe!

Mis teie peres tittedega seotult kõige asendamatud on?

you got me feeling emotions

Kätlin tegi täna Marist palju ilusaid pilte, mille üle on mul muidugi hea meel. Tahtsin nad KÕIK Facebooki panna, aga õnneks sain endal natist kinni ja panen need hoopis siia. Siis ei pea kellelegi pinda käima oma titepiltidega ja see siin on ju ometi BEEBIBLOGI :D

Väike Mari ja suur Jasper

Söögipaus

Musipaus

“MIDA MU SILMAD PEAVAD NÄGEMA?!”

“EII! Kas sa tõesti ostsid lugejate raha eest SILMA PLIIATSI?!”

Ilmselgelt on laps mu alatust käitumisest traumeeritud

Väike muie jeje

Nüüd tuli üks vana mure meelde

Ja et te kõik teaksite, siis Mari kaalub nüüd meil 4,17 kilo ja on 55 cm pikk :)

Vajalik ja tarbetu beebikraam

Andra kirjutas oma katsikusoovidest ja mina hakkasin jälle mõtlema beebikraamist. Mida meil vaja on läinud, mida üldse pole vaja läinud, mida veel saada tahaks.

EBAVAJALIK KRAAM (Rõhutan, et teistele ei pruugi need asjad ebavajalikud olla, aga meil näiteks ei ole neid tarvis läinud)

Vann – Mari käib vannis koos Kardoga ja oma väikses vannis käis ta ainult ühe korra- esimesel vannitamisel. Suures vannis ruumi rohkem ja mõnusam teda seal leotada. Õnneks me vanni ei ostnud, vaid see oli Männikul kohe varnast võtta.

Vannitermomeeter – Täiesti tarbetu. Kui näete, et vesi aurab, siis ei maksa last sinna sisse panna. Kui käega katsudes normaalne tundub, ju siis on ka. Kuigi ükskord Kardo käis Mariga vannis ja mina vaatasin, et laps punane nagu vähk. Katsusin vett ja selle järgi tundus, et Kardo üritab Mari ära keeta :D Mari aga ei virisenud üldse olukorra üle.

Sipukad – Ma ei tea miks, aga me ei ole Maril neid üldse kasutanud. Va need nimelised sipukad, mis Kätu Marile tegi, need on imeilusad :) Ma ei tea, minu meelest on kergem sokke ja pükse kasutada.

Väike ninapump – Võib-olla suurematel lastel on seda mugavam kasutada, aga Mari ninaauku ei mahtunud see ots isegi mitte ära.

VAJALIKUD ASJAD:

Hipsiku aluslina – Kuna Mari meil tihti kaisus on, siis on seda nii hea voodisse panna, et ta seda ära ei läbustaks. Alguses kasutasin marilisid, aga need on liiga õhukesed selle jaoks. Samuti on see hea alla panna, kui laps diivanil tsillib.

Lutt – Jah, ma arvasin alguses, et ma mitte iial lutti kasutada ei taha, sest ma olen ikkagi HEA EMA, aga ma eksisin :D Lutt on hea abimees. Mõnikord tahab Mari imeda, aga kui ma talle selle jaoks iseennast pakun, siis ta sööb ennast NII üle, et ajab toitu tund aega pärast välja. See pole kellelegi meeldiv. Pealegist miks ma peaksin tahtma, et laps on rahutu? Seega kui laps lutti võtab, on see ikka hingeõnnistus. Mari lemmik on Difraxi kõige väiksem lutike.

Küünekäärid – Mari küüned kasvavad kiiremini kui vana mehe kõrvakarvad. Ma pean põhimõtteliselt ikka iga nädal paar korda neid nüsima, et ta enda silmi peast välja ei torkaks enda labidatega.

Marli!!! – Eriti kui laps ajab sööki välja (olen kuulnud, et mõned eksemplarid seda ei tee), aga KUI teevad, siis kulub neid täiega ära! Meil on neid üle 10 ja enamik on pidevas kasutuses. Sõbranna kinkis Marile katsikuks ilusa komplekti Stockmannist, aga Mothercare’is nägin ka ilusat komplekti nii poistele kui tüdrukutele.

 

Rhinomeri ninapump – Kui lapsel tuleb nohu, siis on see suurepärane asi (mis siis, et RÕVE). Nii jube on vaadata, kuidas ta hingata ei saa ja luriseb – sellega saab siis last vähemalt aidata. Ja muuseas, pärast paari päeva ei olnudki enam nii rõve :D

Rinnapump ja pudelid – Kuna ma olen juba KAKS KORDA kodust ära käinud, siis ilma rinnapumbata ma hakkama ei oleks saanud. Hea on see, et võimalik on positsioone muuta (ema saab leida oma käele mugava asendi 3 positsiooni hulgast – pole vahet kas oled parema või vasakukäeline). See on ainulaadne omadus, mida ühelgi teisel rinnapumbal ei olevat.Eriti mõnna kasutada ja lapsele meeldivad ka nende lutipudelid. Ja mis eriti hea – sealt süües ei aja ta kunagi eriti sööki välja. Rinnaga toites juhtub see IGA KORD.

 

ASJAD, MIDA MA TAHAKS:

Esiteks ma nüüd näitan neid asju, mis mul Mothercare’is silma jäid!

Nii hea oleks, kui oleks miski, mis ISE last kiigutab, mitte konstantselt vanemad :D

Ma ei teadnud, et selline asi olemaski on. Aga ehk läheks kunagi vaja?

Eile perearsti järjekorras oodates lugesin bukletti lapse suuhügieenist. Selle näpuharjaga peaks imiku suud puhastama ka ENNE hammaste tulekut. Ma ei teadnudki seda.

Teate, kui palju neid kulub? TÄIEGA! Ja see pakk tuleb odavam, kui need mis tavapoodides on. See suur oli vist nats üle viie euri.

Mul IKKA pole Mari jäljekesi :(

Selline asi vist kuluks ka marjaks ära

Veel oleks vist vaja seda asja, mille sisse mähkmed panna (tulevikuks). Pere ja Kodu tellimust tahaks ka, aga selle ma peaks vast ise tegema, sest mul enam katsikuid ei tule kahjuks :D  Beebimonitori oleks ka täiega vaja, kas keegi oskab soovitada mõnda head?

Ma jauraks edasi, aga üks nööbike kägiseb.

Inimesed on ilusad ja head

Et te nüüd teaksite, siis 300 eurot on koos. Ma tahaks lausa nimepidi kõiki rahasaatjaid tänada, aga ei hakka nimesid avaldama ilma luba küsimata. Kas lubate? 

Suurim annetus oli lausa VIISKÜMMEND eurot! Ma arvasin, et ehk inimesel käsi vääratas, aga selgus, et see oli tahtlik lüke. Ma sain suurest heldusest südamerabanduse. Aga ma hindan absoluutselt iga eurot. Ausalt kallid lugejad ja kommenteerijad, mul on tunne, et te oletegi mu uus sõprusringkond, kellega ma võin kõike arutada ja kes mulle oma kogemusi jagavad. Tänud teile!

Rääkides ilusatest asjadest, siis pean ka ära mainima ema kingituse Marile esimese minisünnipäeva puhul. Selleks on kullast ripats, mille peal Mari nimi ja sünnikuupäev. Mis aga kingituse eriliseks teeb on see, et selle ripatsi valmistamiseks lasi mu ema üles sulatada oma ema abielusõrmuse, mis ema talle jättis. 

Oeh, pisar tuleb kohe silma.

 

Ega kõik inimesed ka ilusad ja head olla saa. Näiteks sain Ask Fm’i “küsimuse”: “Nägin sind täna rimis ja päris haige on see, et ostad lugejate raha eest endale meikki. Ma nägin küll, et sa ostsid silma pliiatsi. Ja lapse kõrv oli ka paljas. Imelik naine oled…….“.

Jah, muuseas ostsin süüa ka. Ja tegelikult hoopis laineri, mitte “silma pliiatsi”. Kas ma nüüd ei tohi enam kunagi midagi muud osta, kui läppareid :D? 

Oh seda elukest. Aga täna lähen väisan ma hea sõbra sünnipäeva ja Kardo saab jälle Mariga kahekesti aega veeta :) 

lüpsilehmake

Nagu ma eile kirjutasin, siis pidin ma laupäeval tunde ja tunde kodust eemal veetma, nõnda, et Kardo jäi Marikesega kahekesti koju. Kuna laps vajab ka süüa, siis pidin selle talle ju jätma. Siinkohal kerkis kaks probleemi: mul polnud rinnapumpa ja Mari polnud kunagi lutipudelist söönud.

Trippisin siis Mothercare’i, kus müüjaks juhtus olema vana tuttav, kes oskas mulle asju soovitada ja seletada, mis imevigureid mul üldse vaja läheb. Lõpuks lahkusin poest Innosense elektrilise rinnapumba ja sama sarja lutipudeliga. Näevad nad siis välja sellised:

Meil tegelikult üks lutipudel on kodus olemas, aga kuna kiideti nende pudelite kuju (et lutt pole keskel, vaid ääres), kust laps saab kõik viimse tilgani kätte ja seal on isegi olemas koolikutevastane auk (umbes, et laps õhku ei neelaks) siis ma otsustasin uue kasuks. Maril on komme alati palju õhku neelata ja siis toitu välja ajada.

Rinnapump on küll kallis (umbes 100 euri), aga vähemalt on ta kergesti kasutatav ja teeb oma töö hästi. Ühe korraga pumpasin mõlemast rinnast ja sain umbes 110 mml kätte umbes 10 minutiga. Ma alguses kartsin, et see võib valus olla, aga tuhkagi. Palju lärmi ka ei tee. Mina panin juhtmega enda oma seina, aga saab ka patakatega, mida mul hetkel kodus ei ole.

Mari oli koheselt pudelit usinalt imema hakanud ja õnneks sellega mingit probleemi ei olnud. Ma pean 22. novembril jälle võtetele minema, siis saab mu ema Mari hoida ja hea on teada, et vähemalt nälga ei pea laps sellel ajal jääma. Lihtsalt natukene mängid lüpsilehma, pumpad piima välja ja annad lapsele – olemas!

Rohkem saab nende Innosense tootevalikust lugeda Mothercare’i kodukal.

Aga kui ma poes ringi vaatasin, siis jäid mulle veel mõned asjad silma. Nendest räägin ma aga järgmises postituses, sest Marike ärkas üles!

Teie aga nii kaua jagage kogemusi: millised rinnapumbad teil on? Kas on mugavad? Kui tihti üldse kasutate? Ja kui vanalt lapsele esimest korda pudelist süüa andma pidite?

 

 

üks kuu armastust

Kallis Marjuuša!

Täna, isadepäeval, said sa kuu aega vanaks. See tähendab, et sa oled kuu aega meiega koos olnud! KUU AEGA! Mulle tundub, nagu ma oleks sind terve oma elu teadnud ja ma ei mäletagi, mis tunne oli ilma sinuta elada.

Eile käisin esimest korda viieks tunniks ära ja siis ma sain natukene aimu, mis tunne enne elada oli. Enne, kui ma ei veetnud iga tundi oma elust sinuga koos ja enne, kui ma rasedaks jäin. Alguses oli küll mõnus ja…vabam(?) olla, aga siis hakkasin ma sind igatsema. Ja tead, mis ma siis tegin? Seda, mida ma vanasti alati vihkasin – hakkasin kõikidele sinust pilte ja videosid näitama. Kõik viisakalt vaatasid ja noogutasid kaasa, et tõesti on armas, ning mulle tulid pisarad silma, sest ma mõistsin, et ma igatsen sind juba nii väga! Ma ei tea, kuidas see mulle üllatusena tuli, sest mõnikord riputan ma näiteks esikus pesu kuivama, kui hakkan sind nii kohutavalt igatsema, kuigi sa oled näiteks elutoas ja magad õndsat und.

Mul üldse tulevad tihti pisarad silma kui ma sinust mõtlen. Näiteks sa lamad mu kõrval ja ma tegelen oma asjadega ja äkki tuleb pähe KUI ARMAS sa oled ja nagu naksti on mul pisarad silmas. Ma arvan, et see on see armastus, mis mul sisse ära ei mahu ja hakkab silmadest üle voolama.

Kõik, mida sa teed, on imeline – see, kuidas sa voodis süües mulle varbaid nabaauku toppida üritad. Ja see, kuidas sul taga on rohkem juuksed ja need lähevad sul magades nii sassi ja on nii pehmed ja beebilõhnased ja neid saab musitada ja sasida. Ja kuidas sa mõnikord vaatad maailma nii tõsise näoga, endal pruntis hamstripõsed punased. Appi, ma ei saa seda kirjutadagi, sest ma tahaks joosta praegu teise tuppa, kus sa magad ja sind sülle haarata ja kallistada ja patsutada ja musutada.

Su ainukene miinus on see, et sa oled nii tilluke, et mul on raske sind nii kõvasti kallistada, kui ma seda hinges tahaksin. Nutmine ei ole miinus, see on lihtsalt…kurb. Mul on kurb sind nutmas näha, sest ma tahaks, et sa ainult naerataksid ja oleksid õnnelik. Seega käsk sulle ülejäänud eluks – ole kogu aeg õnnelik! Kui see meie teha on, siis seda sa pead olema.

Jumal tänatud, et sa meilt veel midagi küsida ei oska, sest sa päriselt saaksid vist kõik, mida su hing ihkab. SEST SA OLED NII ARMAS! Kuidas ma kunagi ilma sinu armsuseta elada sain?

Ma armastan su väikseid roosasid varbaid ja seda, kuidas sa oled nii väike, et su üleni läbi musitamine ei võtagi tunde ja su pikki väikseid näpukesi ja punnis põski ja Lenini soengut ja su punnis kõhtu, kui sa just söönud oled ja seda, kuidas sa mõnikord mehelikult krooksu lased ja seda, kuidas sa väga titalikult “äää-äää-äää” ütled, kui sa ringi vahid ja kuidas sa oma käed õhku tõstad, kui sa ehmatad ja kuidas sa vannis hulpida oskad ja kuidas sa lutti imedes sellest kinni hoiad ja seda kuidas sa söömise alati sellise rahuloleva ohkega lõpetad ja siis oma käe mu tissile viskad, justkui öeldes: “On see vast normaalne tiss. Hea, et see siinkandis juhtus olema!”. Ja seda, kuidas sa enne magama jäämist nii kõvasti mu käest kinni hoiad ja seda, kuidas sa nii toredasti luksud ja seda, kuidas sa mul mõnikord süles magad, sest siis ma saan sind vahtida ja seda, et sa hommikuti nii rõõmus oled ja suuga o-tähte teed ja seda, kuidas sa mind nii pingsalt ja tõsiselt vaatad, nagu sa teaksid kõiki maailma saladusi ja seda, kuidas sa nuttes kitsehäält teed. Ja seda, et sa olemas oled. Seda armastan ma veel kõige rohkem.

Ok, neelan oma pisarad ja tulen sind kaisutama, sest sul on siiski sünnipäev. Üks kuu emakaväliselt ja 10 kuud kokku. 10 kuud eksistentsi on ka päris tubli saavutus. Hakka nüüd ainult häälega naerma, siis ma suren vist jalapealt armastuse kätte ära.

Palju õnne, kallis nööbikene! Ma armastan sind rohkem kui Tobleronet!

Foto: Meelis Tomson