Tag Archives: töö

millal siis see puhkepäev tuleb? a tööpäev?

Kunagi Kätlin rääkis mulle, et lapsega tekib mingi hetk see moment, et sa mõtled, et oota, MILLAL see täpselt läbi saab nüüd. Ükspäev ma istusin siin, Mari üle õla visatud ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi ja mõtlesin täpselt sama.

Noh, see tunne, et kui su elus on mingi kiire-raske periood, siis mingi hetk saab see ju ikka läbi. Aga kae nalja, lapsega ei saa. Üllatav, eksole :D

Ja jätkuvalt ma tean, et Mari on lihtsalt nii tubli laps. Ta ei nuta peaaegu mitte kunagi, jääb kenasti magama, on naljakas ja armas ja tore. Aga sellega on raske harjuda, et ma ei saa lihtsalt saapaid jalga lükata ja poodi minna. Ma pean mõtlema, kas ma hakkan mingit vankrimajandust korraldama või otsin selle kõhukoti üles ja kas Mari üldse magab parasjagu ja mis ma talle selga panen ja… Võeh.

Kui Mari magab, siis ma ju tsillin netis, vaatan telekat, koristan, pesen pesu, vahin niisama ringi. Ja mul on tunne, et ma olen nii kasutu ja ei tee mitte midagi. Ma igatsen töö tegemist –  TÄIEGA! Aga töölt arvavad kõik, et ma võiks rahulikult tsillida ja mitte mõelda töö tegemisele. Aga kuidas ma saan? Ma ei tee ju mitte kui midagi.

Isegi Mariga ei ole suurt midagi teha, et tal lõbus või tore oleks. Sest ta kas…magab või passib või mängib zombiet. Ma tahaks temaga asju meisterdada ja sopaloikudes hüpata ja raamatuid lugeda, aga tema oskab ainult puhiseda ja läbi une naeratada. Mis on ka tore, aga…I want more!

Praegu ongi nii, et kodu on segamini, aga ma ei suuda ennast motiveerida seda korda tegema. Pesu passib masinas ja ma ei taha seda tööle panna, sest siis ma peaks eelmise pesu kappidesse panema. Kuna ma korduvalt olen pesu lihtsalt kappi VISANUD, siis ma peaks veel kappi koristama. Ja ühtlasi tahaks ma täita Mari beebiraamatut ja proovida meisterdada uus savi, kuhu ta jalajälgi teha (eile proovisin ja feilisin) ja selle asemel ma vedelen Mari kõrval, vaatan mingit imelikku küünesaadet ja nüüd tulin blogisse halama.

Ma päriselt ei suuda vist seda “koduperenaise asja” adekvaatselt teha.

Tahan tööd teha! Päris tööd! Kodu koristamine ja lapse elus hoidmine ei ole piisav. Mitte, et ma ei armastaks väikest Mari ja ei tahaks temaga koos olla – tahan ikka. Aga ma tunnen, et mul on nii palju aega üle ja ma ei tee sellega midagi kasulikku.

Sest kapi koristamine ei ole kasulik. Ausalt kah.

IMG_5577

 

Advertisements

Ükskord käisin putukaid söömas

Kui mu kolleeg mind putukaid maitsma kutsus, ei pidanud ta jaatavat vastust pikalt ootama. Uudsed toidud tunduvad mulle alati põnevad ja miks mitte ära mekkida ka putukad? Rase naine vajab valku!

Minu uudishimu õnneks ei pea ma ka nuputama, et mismoodi neid putukaid siis täpselt valmistatakse – kolleegi koju oli kutsutud lausa ekspert, kui teda nõnda nimetada võib. Tema kasvatab putukaid lausa koduloomadena. Kui aga külalised teinekord soovi avaldavad mõnda mekkida, ei tee ta ka sellest suurt numbrit, kui mõne loomakese ahju heitma peab. “Kasside ja koertega vast tõesti päris nii ei tehta,” muigas ta omapäraseid koduloomi.

Kui lugejatel aga selliste koduloomadega sõpru ei ole, ei tasu siiski arvata, et putukamekkimine selle taha kinni jääb. Nimelt müüakse kilke ja jahuusse pea igas loomapoes, mis tegeleb elusolendite müügiga. Ei maksa karta, et seal putukad kuidagi ebasanitaarsed oleksid, sest kodus tuleb neid niigi väheke ette valmistada.

Esiteks aseta putukad umbes 15ks minutiks sügavkülma – see tagab selle, et sa mutukaid ilmaasjata ei piinaks ja neid elusalt pannile ei lööks. Külm paneb nad lihtsalt magama ja nõnda ei ole ülejäänud protseduur neile kuidagi valulik. Sama tehakse ka ju näiteks krabide ja homaaridega – tulevadki teised samast koorikute põlvkonnast. Veel on see hea selle külje pealt, et nad sul pannil ellu ei ärkaks. See ei oleks vist kuigi meeldiv asi, mida näha.

20130823_174619 20130823_174632 20130823_174726 20130823_181326 20130823_181403 20130823_181408

Kui putukad külmaunne langenud, pese nad sooja vee all ära ja kuivata kahe majapidamispaberi tüki vahel. Aseta eelnevalt kuumutatud pannile natukene võid ja lisa sinna putukad. Maitsestada võib sellega, millega iganes soovid. Meie kasutasime soola ja pipart. Nõnda või ja maitseainete sees saavad nad kiirel praadimisel mõnusa meki. Prae umbes paar minutit, siis lükka mutukad umbes 20ks minutiks 200 kraadisesse ahju. Kui putukad tunduvad krõbedad, ongi nad juba valmis saanud.

Tuba on täis päris söögi lõhna. Ei teagi, kas asi on selles küüslaugus, mis koos putukatega ahju rändas. Igatahes ei tundu nende söömine üldse mitte vastik, eriti, kuna olen näinud, missuguse hoole ja armastusega neid valmistatud on.

Serveerimine on imelihtne: võta küpsis või krõbe seemnesai, sinna peale määri natukese laimimahlaga maitsestatud toorjuustu. Peale aseta krõbe putukas ja lase heal maitsta! Enne aga tasub eemaldada kilkidelt tiivad ja jalad, sest nende peal olevad ogakesed võivad pärast kurku kraapima jääda.

Ma isegi ei kõhkle, kui esimese snäkikese suhu pistan ja ma ei peagi pettuma. “Mis maitse on?” küsib sõbranna ärevusega kõrvalt. Tema küpsis koos kilgiga on ikka veel ta värisevas käes. Ma ei oskagi tõesti seda maitset mitte millegagi võrrelda. Tekstuurilt on krõbe, maitselt…putukane? Aga mitte halvas mõttes. Olen kindel, et kui sööta see sisse mõnele kinniseotud silmadega inimesele, ei sülitaks ta seda kohe kindlasti välja. Jumal teab, mis näo ta muidugi pärast teeks…

Kui tõesti saabuks maailmalõpp, siis mina oleksin täitsa valmis putukatedieedile minema. Miks ka mitte? Kodus saab neid kasvatada nõnda, et nad toituvadki sinu enda jääkidest, kuid on valgurikkad ja maitsevad hästi.
Soovitan proovida!
IMG_1556 IMG_1558

MAAILMA PARIM TÖÖPAKKUMINE!

No kallid lugejad, võtke nüüd endale teadmiseks, et kuigi ma olen elanud terve elu teadmises, et olen igavesti asendamatu, on ka mulle asendajat vaja. Eeldused oleks, et oskaksid kirjutada, oleksid sama lahe kui mina ja vähem rase kui mina. ERITI hea oleks, kui sa üldse rase poleks.

Naistelehes pulli saab ja kui sul minu masti huumorimeel on, siis sobiksid sa siia, kui rusikas silmaauku!

Rinda tuleb pista ka kuulsustega, kes teinekord on ilged tõprad, aga noh, kes meist teinekord ei oleks :)) Vaja on külma närvi, kiiret reageerimist, viitsimist ideid genereerida ja siis need ikka ellu ka viia.

Töötunnid on meil väga inimlikud, kõik on võrratu, kontor Tallinna kesklinnas ja üldse… Mida te veel ootate? Minu soe tool võib olla just SINU!

Oma uhke CV ja motivatsioonikiri saada aadressile signe@naisteleht.ee.

surnud

Olin just 9 tundi jutti tööl. Ma tean, et väga paljudele on see täiesti igapäevane nähtus. Ka mina ise olen rahumeeli rabanud 12 tunniseid tööpäevi ja veel ringi joostes, näiteks siis kui ma ettekandja olin. Praegu see lihtsalt TAPPIS MU ÄRA, kuigi ma ju ainult…istusin ja kirjutasin.

Tegelikult ei ole see Naistelehes töötades kuigi sage juhus, et seal pärast kolme palju rahvast on, ehk olen ma lihtsalt hea eluga ära harjunud. Aga kuna osad kolleegid on puhkusel ja teised haiguslehel, siis oli sellenädalase ajakirja väljaandmine põhiliselt minu ja peatoimetaja õlul. Hakkama saime, mis muud. Ikka tõelised Eesti naised:))

Muidugi ei möödu ükski kolmapäev nõnda, et me vaikselt hulluks ei lähe. Seetõttu olid ka täna täiesti teemas naljad ja laused, mis mitte mingit loogikat ei omanud, aga lihtsalt…mida sa ära teed, kui lõpuks enam aju ei tööta. Isegi siis, kui oled juba miljon liitrit kohvi ära joonud ja oma loote luksuma pannud :D

Aga nüüd kavatsen ma lamada ja vaadata Masterchefi, kuigi ma endale pühalikult lubasin, et ma ootan ikka kenasti Kardo ära ja siis vaatame koos edasi sealtmaalt, kuhu me ennist jäime. Aga kuulge, fuck it! Ma olen väsinud ja rase ja miljon aastat tööd teinud ja tema saab soojas vedeleda. Also ei ole mul siin telekat. 

Vabandused leitud, võib sarja vaatama hakata ja siis magama heita, sest homme, kallid sõbrad, tuleb jälle uue hooga tööd tegema hakata!

Ps! Vaadake, et te siis ikka kõik Naistelehte loete ka eks. Muidu ma nagu loll kirjutan niisama enda rõõmuks, või nii!