Tag Archives: kummitused

Kas sina usud kummitustesse?

Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D

Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.

Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D

Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.

Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.

Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!

Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!

Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.

Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.

Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)

Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse? 

Advertisements

Lugu sellest, kuidas ma kummitusi kardan

5973156_460s

Ma olen seda juba ennist maininud, et ma kardan kummitusi kui põrgutuld. Minu vanas vannitoas on üks kahest lambist lõpetanud oma elu, st enamiku ajast ta ei tööta. Mõnikord hakkab see katkine lamp suva ajal vilkuma ja IGA KORD olen ma kindel, et see on kummitus.

Kui ma üksinda kodus olen ja näiteks hambaid pesen ja see kuramuse lamp jälle väreleb seal, kutsun ma alati kassid ka endaga vannituppa, sest ma olen surmkindel, et kassid näevad kummitusi ja kui nad seal on, siis peaksid kassid seda ilmaimet vaatama. Niikaua kuni nad, õud silmis, kuskile lakke ei vahi, olen ma üsna rahul.

Eile, pesin siis hambaid ja jälle hakkas see tuli vilkuma. Hüüdsin Kardole, et kuule jälle see kummitus on siin. Ta ei uskunud. Leppisin sellega ja ronisin vanni. Minut peale seda kukkus KRAAN LIHTSALT VANNI. Ma nii ehmatasin, et kutsusin abitult Kardot ja ütlesin, et nüüd on see ju kindlasti kummitus. Ta ikka ei uskunud.

Okei, kui ei usu, siis ei usu. Ütlesin, et kui kolmas kord midagi juhtub, et siis ta peab mind uskuma, eksole. Ta nõustus. Rahunesin maha ja pesin ennast rahumeeli edasi, kui lamp jälle vilkuma hakkas. Vilkus ja väreles, kui äkki kustusid MÕLEMAD TULED ÄRA. Jumal, kuidas ma kargasin hüsteerias vannitoast alasti välja, Kardole kaela, kes ukse taga seisis.

“SA EI TOHI MIND EHMATADA, INIMENE, MA OLEN RASE!” röökisin ma talle kõrva ja surusin talle küüned kaela kinni. Esimesed sekundid arvasin ma, et see ongi see kolmas kord ja kummitus on laivis. Siis arvasin ma, et Kardo tahtis pulli teha ja kustutas meelega mu tule ära. Tegelikult selgus, et ta tahtis lihtsalt vetsu minna ja ei mäletanud, kumb on vannitoa ja kumb WC tuli.

Hea, et ma atakki ei saanud!