Miks sa ei naera?

 

 

 

 

 

Mari on selline preili, et ta ei naerata peaaegu mitte kunagi. Okei, läbi une naeratab ja mõnikord enne magama jäämist ka, aga seda ime, et ta ärkvel olles MINU PEALE naerataks, seda ei ole. Imelik, kogu maailm tahab minu üle naerda ja tema ei taha…

Nagu ma maininud olen, siis ma olen oktoobrikate grupis, kus kõik samavanad lapsed juba lõkerdavad naerda. Kõik on mulle soovitusi ka andnud – tegele ta jalgadega ja näita mänguasju jne. Ei midagi. Ma võiks siin saltosid ka visata, aga ei huvita see teda. Pigem vaatab ta mind üllatunult ja tõmbab siis kulmu kortsu. “Vehi, kui tahad. Ega ma selle lolli pärast naerma hakka..”

AGA TÄNA! Ma vehkisin kõristiga ja laulsin “Sõpradest” inspiratsiooni saades “I like big butts and I cannot lie!” laulu. Ja mis juhus! Alguses tuli väike muie ja ta LÕPUKS NAERIS MU ÜLE! Halleluuja. Muidugi ma proovisin kohe veel, aga enam see talle nalja ei pakkunud :(

Mõnus amps aka kingiloos

Käisime eile soolaleival Kardo sõprade juures ja ühtlasi oli see natuke nagu katsik ka, sest meie saime ka igatahes kingituse. Selle sama käejälje komplekti Mothercare’ist, mida ma juba ammu tahtnud olin! Mis siis, et vahepeal jäljed ära tegin, näiteks pooleaastaselt võib ju seda ometigi veel teha.

Aga süüa saime me muidugi küla peal ka. TÄIEGA. Nimelt on Olmeri vanemad löönud püsti enda pitsakoha, kust meie söök pärit oli. See oli reaalselt kõige suurem pitsa, mida minu silmad kunagi näinud on.

Minu nimi oli veidi valesti kirjutatud, aga mis sääl ikka :D

Siit pole isegi aru saada, kui huge see pitsa on, aga 50×50 cm!

Me olime neljakesti ja me saime kõik kõhud megatäis. Ma usun, et kui see pitsa ise näiteks väikesteks ruutudeks lõigata, siis saad pool lapse sünnipäevalistest toidetud vms :D Aga nõnda viilutatuna oli see üks tükk põhimõtteliselt Mari suurune:

Mari ei soovinud ampsu….veel

Nende kodulehelt leian ma sellise info:

Suur Pitsaruut on 50×50 cm, seda on 2500 cm² ehk veerand ruutmeetrit. Teiste pitsatootjate pere või peopitsad on ringikujulised ja nende läbimõõt on 38 cm. S= π x r² Seega on tavaliste pere- ja peopitsade pindalaks kõigest 1133.54 cm², mis tähendab, et need pitsad on Suurest Pitsaruudust 1366.46 cm² väiksemad. Järelikult on pitsaruut üle kahe korra suurem tavalisest pere- või peopitsast.

Meie väike Pitsaruut on 25×25 cm. Selle pindalaks on 625 cm², Tavaline 28 cm läbimõõduga suur ümmargune pitsa on pindalaga 615.44 cm² seega üldlevinud suur ümmargune pitsa on meie Väikesest Pitsaruudust 9.56 cm² väiksem. Ja Pitsaruut on kaks korda paksem.

Väike Pitsaruut maksab 6.90 ja Suur Pitsaruut maksab 25.00 eurot.

Et ma siin niisama pitsadega ei uhkustaks, siis ma pean ju ikka ühe teile ka välja loosima, eks? Ja ikka selle kõige suurema :)

ET PITSAT NOSIDA SAADA, SIIS PEAD SA:
Vajutama LIKE Pitsaruudu Facebooki lehel ja kirjutama siia kommentaari, et kellele ja miks sa seda pitsat just pakuksid. Juba homme õhtul valingi võitja välja :)

Kõik beebid on ilusad?

Iga ema arvab, et nende beebi on kõige ilusam maailmas. Paraku ülejäänud maailm sellest ahvivaimustusest pimestatud pole ja nõnda ongi aus öelda, et maailmas eksisteerivad ilusad beebid ja mitte nii ilusad beebid.

Jah, lööge mind nüüd risti, sest HEAD EMAD ei ütle nii. Head emad ütlevad, et kõik beebid on nii armsad, et tahaks nende väiksed hernevarbakesed ära süüa, aga need head emad valetavad. Ma ei tea miks. Ehk selle pärast, et tahetakse endast üldsusele jätta väga meeldiva, leebe ja emaliku inimese mulje? Kes teab…Tõde on aga see, et kõik ei saagi ühe vitsaga löödud olla.

Kõik täiskasvanud ei ole ju ka ühtmoodi ilusad. Mõni on ikka natukene ilusam kui teine, mõni on hurmav kaunitar ja mõni lausa peletis. Tittede eeliseks on see, et neil on veel võimalus oma hetkelisest välimusest välja kasvada. Ei ole midagi üllatavat selles, kui väga koledast beebist kasvab modellilaadne toode. Aga noh, on ka võimalik see, et laps on beebina IMEILUS ja armas ja suurena…ei ole sellest midagi järele jäänud :D

Kui ma nüüd päris üdini aus olen, siis veel aastake tagasi ei uskunud ma, et sellise imeasi nagu ILUS BEEBI eksisteerib. Esiteks olin ma kokku puutunud vaid ühe imikuga – mu enda vennaga, kes on must 13 aastat noorem. Kui tema titt oli, siis ta nagu idee poolest meeldis mulle küll, aga välimusega ta küll ei hiilanud. Eriti see osa, et tal oli allergia ja ta kraapis ennast pidevalt verele.

Kunagi mul käis üks sõber külas ja kui ta mu venda nägi, siis ta küsis õudusega: “Issand, mis temaga juhtus?”. Ma vastasin, et noh, tal on allergia ja ta sügab ennast, mille peale sõber küsis: “Kõblaga sügab või?”. Ehk siis mu vend võis suht õudne olla sellel ajal :D Õnneks nüüd on ta väga hurmav väike blond noormees, nii et vedas.

Ja nõnda oligi, et aasta tagasi tundusid kõik beebid mulle täpselt ühesugused. Ma ei ütleks küll, et nad kõik koledad tundusid, aga nad meenutasid mulle natukene miniatuurset vanainimest, kes on ennast näost punaseks punnitanud ja karjub su peale oma hambutu suuga.

Alles eelmine nädal küsisin ma Kardolt, et kuidas ma kunagi üldse sain arvata, et beebid ilusad olla ei saa?! KUIDAS?!

Muidugi on neist kõige ilusam maailmas Mari Johanna isiklikult. Jah, kõikidede nende miljardite beebide seas maailmas. Ma just kellelegi rääkisin, et kuigi emad kõik arvavad, et nende beebi on ilus ja enamasti sõbrad ka viisakusest sul seda mulli purustama ei hakka, siis mulle ütles isegi ämmaemand, et Mari on väga ilus.

Siis mõistsin, et vaevalt, et ämmaemand ütleks: “Ooo…Kas see ongi teie beebi? Nojah…Äkki kasvab sellest hirmsast lõustast välja, loota ju võib:)”. Arvatavasti mitte. Arvatavasti ütleb ta kõikidele, et neil on ilus beebi :( Järgmine kord ma kindlasti küsin arstilt, et mitme palli süsteemis ta Mari hindaks vms :D

Suurim märk sellest, et Mari on ilus beebi on see, et mitte ükski anonüümne kommentaator pole ütlema tulnud, et ta on kole kui öö! Ja nemad ütlevad ju KÕIKE!

Kuigi tegelikult on nii, et päriselus on lapsed alati ilusamad kui fotodel. Vist seepärast, et ka kõige ilusamast inimest saab ju teha koledat fotot. Ja mõelge veel, mis foto saab teha keskpärasest inimesest? Uuuh sa juudas! Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma ei olegi mitte kunagi päriselus näinud väga koledat beebit, ainult fotodel. Samas ei ole ma laivis üldse palju beebisid näinud ega vahtinud ka. Ja noh, fotod ei ole tegelikult kuigi adekvaatsed tihtipeale.

Ma olen Marist niii naljakalt koledaid pilte teinud, et vähe pole, aga mis seal ikka. Ega ma neid ju kuskile üles ei riputa. Samuti on minust endast nii koledaid pilte, et pimedad lapsed hakkavad ka õudusest nutma, kui see nende kõrvale asetada. Aga üldiselt on nii, et kui meist koos pilti teha, siis olen mina see rõvedam :(

Mari olemas traumeeritud, et kes see väsinud moega koll ta silme all on. “Parem teen armsa näo, et ta mind ära ei sööks!”

Foto: Ilmar Saabas

Nüüd mind hakkas huvitama selline asi: enne lapse sündi ma mõtlesin tihti, et huvitav, mis näoga ta on. Palvetasin omaette, et ta kole ei oleks (ikkagi tütarlaps ju!) ja kui netis juhtusin nägema koleda imiku pilti, siis ehmatasin ise ka oma inetust mõttest ja hakkasin endale kohe sisestama: “Eeiiiii! Tegelikult on see jumala armas beebi…” Noh, et karmajumalad mulle minu õeluse eest koledat beebit ei annaks. Huh!

Kui ta välja tuli, siis ma veendusin, et ta maailma ilusaim jne, aga kas on olemas ema, kes on vaadanud oma last ja mõelnud: “Oh sa püha juudas…Loodame, et ta kasvab sellest välja…”? :D Vast mitte.

Aga nii douche ei ole isegi mina, et kui ma tõesti näeks koledat last/keegi näitaks koledat lapsepilti, siis ma ei karjataks “APPI!” ja lööks ristimärki ette. Ikka kiidaks takka, et issand, kui ilus laps sul on! Nagu head emad seda teevad :)

Armsus kuubis

Lõpuks ometi kasutasin ära oma Beebicenteri kinkekaardi ja ostsin selle komplekti ära, et ma ei peaks hakkama Mari käejälgi siis tegema, kui ta 42-aastaseks saab. Õnneks joppas ja tegin need hoopis ta kuuenda nädala “sünnipäeval”, seega on Mari täna hoopis 42 päevane, mitte aastane. Joppas!

Ühtlasi saate te näha, kuidas Mari oma tivolis magab minu instagramis!

Ja tegelikult ma tulin siia hoopis midagi muud kirjutama, aga uskuge või mitte, ma unustasin selle lihtsalt ära :( Ma tahaks kirjutada ilusatest ja koledatest beebidest, muusikast ja muudest põnevatest asjadest. Aga ükski nendest teemadest ei sobinud selle pildiga ja ma ju lihtsalt PIDIN seda teiega jagama. Ja et see postitus eriti mõttetu ei oleks, siis ma panen ühe Maripildi ka ikka:

Foto: Ilmar Saabas

 

Kallis Mallu

Kuna ma saan nii palju kirju, kus inimesed küsivad minu nõu ja arvamust, siis algatan oma blogis rubriigi “Kallis Mallu”, kus ma vastan siis küsimustele natukene pikemalt, kui ma seda näiteks askis või meilis teeksin. Ma loodan, et inimesed väga ei pahanda, et ma nende kirjad siia copin, ega ma nende nimesid ju alla pane ja ehk on kellelgi sama probleem :)

Eelmine nädal sain ma sellise kirja:

Mul on selline probleem, et ma mandun koju ära. Tegelen konstantselt oma lapsega 1a4k ja suureks seikuseks päevas pean lugema poes käiku. Seda, millal ma viimati kuskil mehega koos käisin, ei mäleta. Asi pole selles, et meil poleks kedagi last hoidma võtta, on küll! Nii minu, kui mehe vanemad elavad meiega samas linnas. Lisaks on mehel lausa kolm õde, kes kõik hea meelega last vaataksid. Minu mees aga ei taha. Ütleb, et on väsinud peale tööd kuskile “uulitsa peale minemiseks”. Ütleb, et mul muidugi hea, PUHKAN tema sõnul päevad läbi, siis kui tema tööl on, aga temal on ju raske. Nagu mul lapsega kerge oleks… Kogu aeg tahab tegelemist, sekunditki olla ei lase. Nädalavahetusteti läheb mees lausa närvi, kui ma kuskile minna tahan. Ütleb, et see on ainuke aeg, kus ta puhata saab hommikust õhtuni ja teda ei huvita mingi nõme teater või kino. Ja muidugi häirib teda ka lapse karjumine, seega pean mina terve nädalavahetuse last vaigistama, et kallis töömees puhata saaks. APPI, ma ei suuda enam!!!

Mida mina sellises olukorras teeks? Noh, esiteks tundub mulle, et siin on kaks probleemi: sina oled väsinud aina lapsega tegelemast ja teiseks tahaks mehega ka kahekesti midagi teha. Mõlemad probleemid lahendab see, et mine vii siis ometi laps nende sugulaste hoida! Ega sul ju selleks mehe luba vaja ole. Tuleb mees töölt koju, näiteks reede õhtul, siis kompromiss! Ärge minge siis välja, kui see tõesti talle vastumeelne on, aga saa lapsest lahti, tee kodus fancy dinner ja osta pudelike veini. Saate ju nõnda ka kahekesti aega veeta. Eriti kui kaua pole sellist asja teinud, siis ehk on ka mees sedasorti läheduse ära unustanud? Meenuta talle siis seda! Jooge veini, tehke pulli ja lõpuks keretäis keppi kah. (Sorri mu robustsuse üle, aga tahtsid nõu ju). Kui mees aina väsinud ja sina kurnatud, siis ma eeldan, et ka see ei ole teil nagunii igapäevane asi. Selline tore õhtu võib mehele ju väga meeldida ja ehk ta siis teinekord tuleb sulle ka rohkem vastu ja viib su kuskile välja, kui teab, et ees on ootamas tore õhtu :)

Kui lugejatel on olnud sarnast olukorda, et mees ei viitsi kuskile minna, siis jagage kommentaarides, kuidas te mehele lõpuks kargu alla saite. Või kui teil sellist olukorda ei ole, siis mida te sellises olukorras siiski teha soovitaksite?

Mulle aga helistas eile Kardo ja ütles, et anna see väikelaps heaga oma emale ja lähme aga deidile. Nõnda me siis tegimegi. Käisime söömas ja veini joomas/juustu mekkimas. Õikal, meie maja juures, on üks lahe koht, kus me lõpetasime. Lyon. Seal on mingid saiakesed ja koogikesed ja veinikesed ja pearoogasid ka. Tundus mõnus igatahes ja meil oli äärmiselt tore õhtu. Ka Mari pidas ennast mu emaga kenasti üleval. Meie Kardoga nautisime muidugi VÄGA teineteise seltskonda, nagu fotolt näha:

This is the best night!!

Eriti vajalikud asjad, kui sul on titt

Joosepi traumeeritud nägu on priceless. Ta kardab seda suurt veerevat palli :D

Mul on kaks väga lihtsat viisi, kuidas Mari magama saada. Esiteks on selleks fitness pall! Umbes 10 minutit selle peal hüplemist ja laps magab koomaund. Ühtlasi treenib ema selle karglemisega oma vagiinalihaseid :D Ja käelihaseid…ja jalalihaseid. Üldse, sina treenid, laps põõnab!

Retro värk!

Teise abimehe skoorisin eile sõbrannalt, kelle laps selle jaoks juba liiga raskeks muutus. Kuigi see on üsna istuv tool, siis vahet ei ole. Panen ta sinna sisse- kiigub natukene ja saan ta juba välja tõsta, et ta voodisse/diivanile panna. See on nagu eriti laisa rongaema parim sõber, et ise ei viitsi kiigutada, siis paned sinna :D

Mmm.. Käte paradiis

Vankrimuhv on tõeline hingeõnnistus. Eriti minusugusele tuulepeale, kes talve jooksul suudab kaotada 76363 paari kindaid. Seda suurt jurakat on raske kaotada, seega on nii mõnus vankriga jalutamas käia, sest see on NII soe!

Mis teie peres tittedega seotult kõige asendamatud on?

you got me feeling emotions

Kätlin tegi täna Marist palju ilusaid pilte, mille üle on mul muidugi hea meel. Tahtsin nad KÕIK Facebooki panna, aga õnneks sain endal natist kinni ja panen need hoopis siia. Siis ei pea kellelegi pinda käima oma titepiltidega ja see siin on ju ometi BEEBIBLOGI :D

Väike Mari ja suur Jasper

Söögipaus

Musipaus

“MIDA MU SILMAD PEAVAD NÄGEMA?!”

“EII! Kas sa tõesti ostsid lugejate raha eest SILMA PLIIATSI?!”

Ilmselgelt on laps mu alatust käitumisest traumeeritud

Väike muie jeje

Nüüd tuli üks vana mure meelde

Ja et te kõik teaksite, siis Mari kaalub nüüd meil 4,17 kilo ja on 55 cm pikk :)

Inimesed on ilusad ja head

Et te nüüd teaksite, siis 300 eurot on koos. Ma tahaks lausa nimepidi kõiki rahasaatjaid tänada, aga ei hakka nimesid avaldama ilma luba küsimata. Kas lubate? 

Suurim annetus oli lausa VIISKÜMMEND eurot! Ma arvasin, et ehk inimesel käsi vääratas, aga selgus, et see oli tahtlik lüke. Ma sain suurest heldusest südamerabanduse. Aga ma hindan absoluutselt iga eurot. Ausalt kallid lugejad ja kommenteerijad, mul on tunne, et te oletegi mu uus sõprusringkond, kellega ma võin kõike arutada ja kes mulle oma kogemusi jagavad. Tänud teile!

Rääkides ilusatest asjadest, siis pean ka ära mainima ema kingituse Marile esimese minisünnipäeva puhul. Selleks on kullast ripats, mille peal Mari nimi ja sünnikuupäev. Mis aga kingituse eriliseks teeb on see, et selle ripatsi valmistamiseks lasi mu ema üles sulatada oma ema abielusõrmuse, mis ema talle jättis. 

Oeh, pisar tuleb kohe silma.

 

Ega kõik inimesed ka ilusad ja head olla saa. Näiteks sain Ask Fm’i “küsimuse”: “Nägin sind täna rimis ja päris haige on see, et ostad lugejate raha eest endale meikki. Ma nägin küll, et sa ostsid silma pliiatsi. Ja lapse kõrv oli ka paljas. Imelik naine oled…….“.

Jah, muuseas ostsin süüa ka. Ja tegelikult hoopis laineri, mitte “silma pliiatsi”. Kas ma nüüd ei tohi enam kunagi midagi muud osta, kui läppareid :D? 

Oh seda elukest. Aga täna lähen väisan ma hea sõbra sünnipäeva ja Kardo saab jälle Mariga kahekesti aega veeta :) 

üks kuu armastust

Kallis Marjuuša!

Täna, isadepäeval, said sa kuu aega vanaks. See tähendab, et sa oled kuu aega meiega koos olnud! KUU AEGA! Mulle tundub, nagu ma oleks sind terve oma elu teadnud ja ma ei mäletagi, mis tunne oli ilma sinuta elada.

Eile käisin esimest korda viieks tunniks ära ja siis ma sain natukene aimu, mis tunne enne elada oli. Enne, kui ma ei veetnud iga tundi oma elust sinuga koos ja enne, kui ma rasedaks jäin. Alguses oli küll mõnus ja…vabam(?) olla, aga siis hakkasin ma sind igatsema. Ja tead, mis ma siis tegin? Seda, mida ma vanasti alati vihkasin – hakkasin kõikidele sinust pilte ja videosid näitama. Kõik viisakalt vaatasid ja noogutasid kaasa, et tõesti on armas, ning mulle tulid pisarad silma, sest ma mõistsin, et ma igatsen sind juba nii väga! Ma ei tea, kuidas see mulle üllatusena tuli, sest mõnikord riputan ma näiteks esikus pesu kuivama, kui hakkan sind nii kohutavalt igatsema, kuigi sa oled näiteks elutoas ja magad õndsat und.

Mul üldse tulevad tihti pisarad silma kui ma sinust mõtlen. Näiteks sa lamad mu kõrval ja ma tegelen oma asjadega ja äkki tuleb pähe KUI ARMAS sa oled ja nagu naksti on mul pisarad silmas. Ma arvan, et see on see armastus, mis mul sisse ära ei mahu ja hakkab silmadest üle voolama.

Kõik, mida sa teed, on imeline – see, kuidas sa voodis süües mulle varbaid nabaauku toppida üritad. Ja see, kuidas sul taga on rohkem juuksed ja need lähevad sul magades nii sassi ja on nii pehmed ja beebilõhnased ja neid saab musitada ja sasida. Ja kuidas sa mõnikord vaatad maailma nii tõsise näoga, endal pruntis hamstripõsed punased. Appi, ma ei saa seda kirjutadagi, sest ma tahaks joosta praegu teise tuppa, kus sa magad ja sind sülle haarata ja kallistada ja patsutada ja musutada.

Su ainukene miinus on see, et sa oled nii tilluke, et mul on raske sind nii kõvasti kallistada, kui ma seda hinges tahaksin. Nutmine ei ole miinus, see on lihtsalt…kurb. Mul on kurb sind nutmas näha, sest ma tahaks, et sa ainult naerataksid ja oleksid õnnelik. Seega käsk sulle ülejäänud eluks – ole kogu aeg õnnelik! Kui see meie teha on, siis seda sa pead olema.

Jumal tänatud, et sa meilt veel midagi küsida ei oska, sest sa päriselt saaksid vist kõik, mida su hing ihkab. SEST SA OLED NII ARMAS! Kuidas ma kunagi ilma sinu armsuseta elada sain?

Ma armastan su väikseid roosasid varbaid ja seda, kuidas sa oled nii väike, et su üleni läbi musitamine ei võtagi tunde ja su pikki väikseid näpukesi ja punnis põski ja Lenini soengut ja su punnis kõhtu, kui sa just söönud oled ja seda, kuidas sa mõnikord mehelikult krooksu lased ja seda, kuidas sa väga titalikult “äää-äää-äää” ütled, kui sa ringi vahid ja kuidas sa oma käed õhku tõstad, kui sa ehmatad ja kuidas sa vannis hulpida oskad ja kuidas sa lutti imedes sellest kinni hoiad ja seda kuidas sa söömise alati sellise rahuloleva ohkega lõpetad ja siis oma käe mu tissile viskad, justkui öeldes: “On see vast normaalne tiss. Hea, et see siinkandis juhtus olema!”. Ja seda, kuidas sa enne magama jäämist nii kõvasti mu käest kinni hoiad ja seda, kuidas sa nii toredasti luksud ja seda, kuidas sa mul mõnikord süles magad, sest siis ma saan sind vahtida ja seda, et sa hommikuti nii rõõmus oled ja suuga o-tähte teed ja seda, kuidas sa mind nii pingsalt ja tõsiselt vaatad, nagu sa teaksid kõiki maailma saladusi ja seda, kuidas sa nuttes kitsehäält teed. Ja seda, et sa olemas oled. Seda armastan ma veel kõige rohkem.

Ok, neelan oma pisarad ja tulen sind kaisutama, sest sul on siiski sünnipäev. Üks kuu emakaväliselt ja 10 kuud kokku. 10 kuud eksistentsi on ka päris tubli saavutus. Hakka nüüd ainult häälega naerma, siis ma suren vist jalapealt armastuse kätte ära.

Palju õnne, kallis nööbikene! Ma armastan sind rohkem kui Tobleronet!

Foto: Meelis Tomson

kellele tekitab mu tiss ebamugavust?

Avaliku imetamise teema jätkuks – olen saanud selle kohta palju vastukaja, näiteks oma meili peale. Põhipoint on see, et nagu avalikult imetada võiks, aga jumala eest peaks ennast varjama salliga, sest igal hetkel võib ju NIBU lapse suust välja tulla ja teistele NÄHA olla!

Kuuldavasti pidid meesterahvaste silmad sellisest ilmaime nägemisest peast välja kukkuma, naised südamerabanduse saama ja vanainimesed viskavad vist kohe sussid püsti. Ahjaa, väikelapsed saavad muidugi eluaegse lapsepõlvetrauma osaliseks.

Jah, ma saan aru, et paneks sallikese peale ja oleks rahu maa peal – mina saaks imetada ja teised ei peaks mu hirmsat, hirmsat tissi vahtima. Aga vot mina olen eluaeg selline jonnipunn olnud, et kui mina midagi TAHAN TEHA, siis teen kah. Kas teile meeldiks, kui te üritate rahulikult oma mäki burksi süüa ja siis tulen mina ja panen teile SALLI NÄKKU, sest nii on teistel parem sinu ümbruses olla.

Teine probleem, mille üks kommentaator tõstatas oli see, et ebamugavust tunnevad naised, kes oma mehega säärasest jubedusest(imetav ema) mööda peavad kõndima. Aga miks? Kas tunnetan ma siin ebakindlusenooti? Kardo näiteks on küll näinud, kuidas mul sõbranna imetab, kõigil oli mega pohhui. Mul oleks ka suva, kui me peaksime sellist asja kuskil tänaval/poes/pubis nägema. Miks tekitada mingit pseudoprobleemi?

Teate mis, kallid inimesed. Te võite küll arvata, et issand, imikud söövad ju teatud kellaaegadel ja miks kurat on vaja siis sellisel ajal lapsega välja ronida, aga nüüd valmistuge elu shokiks: last ei huvita, et sa ütled talle, et kuule, kell on kaks, kuku vitsutama. Ta võib sellel ajal tahta näiteks magada või jonnida või oma varbaid süüa, või midagi säärast, mis on väga oluline. Seega lükkub söömine määramata ajale ja ta võib avastada oma tühja kõhu justnimelt poes.

Mida peaksin ma siis sellises olukorras tegema?

Viskama oma toidukraami, kus see ja teine, ning jooksma koju? Paluma töötajaid, et ehk laseksid nad mind kuskile näkasesse peldikusse imetama? Tõmbaksin lapsele koti pähe ja imetaksin teda niimoodi? Shoppaksin rahumeeli edasi, laps kopse välja röökimas?

KUIGI ma võiksin lihtsalt talle tissi suhu toppida ja rahumeeli oma asjatoimetusi edasi ajada.

Üks kommentaator leidis ka, et ma hakkan titemammastuma, et kuskil poes oma tisse lehvitama hakkan. Nojah, mis ma ikka selle peale kosta oskan. Minu jaoks on oluline, et mu laps ei karjuks (sest ma ei suuda taluda väikeste laste nuttu, see on nii häiriv!) ja et ta saaks süüa siis kui tema hing ihaldab.

See, kas keegi seda nähes saab nüüd eluaegse trauma ja vajab psühholoogi abi järgneva elu jooksul, ei huvita mind üldse. Te ütlete, et imetamine on privaatne asi? Ma saan aru, et ma kukuks keset poodi sugu tegema, vot see oleks üsna privaatne asi. Te ütlete, et inimesed on tissi näinud küll, aga mitte MINU tissi. Noh, ega ma mingi kombitsatega monstrum pole, ta on suht samasugune tiss, nagu teistelgi on. Kui mitte ilusam :)) Ja keegi ütles, et kui ta enne imetamist oma tissiga kuskil ei lehvitanud, siis miks ta peaks seda nüüd tegema. Aga saunas olete kunagi käinud või? TISSIGA lehvitamas!

Ja noh, lõpuks on ikka nii, et ega mind see teiste arvamus ei huvita. Ma lausa isegi tahaks, et keegi mulle kunagi midagi ütlema tuleks, samal ajal kui ma oma väärtuslikku last söödan. Oiiii, kuidas ma seda tahaks ;)

Foto: Meelis Tomson

Ja need inimesed, kellele tekitab tiss ebamugavust, siis pigistage silm kinni ja kõndige kiiresti mööda. Te ei kujuta ette, kui palju asju mina näen siin ilmas, mis mulle ebamugavust valmistavad. Aga kas te kujutaksite ette, et ma astuks näiteks McDonaldsis inimese juurde, kes on suur kui mägi, voldid laperdavad tuules ja tema õgib topeltjuustuburgerit. Ja siis ma ütlen talle, et kuulge, te suht häirite mind, kas te saaksite endale sallikese näkku panna, kui te sööte :))

Ahjaa ja muuseas avastasin ma, et konkursil saab minu pildile hääle anda lausa iga jumala päev. Ma ei tea, miks selline süsteem, aga andke ikka oma hääl. Kas siis esimest, teist või kolmandat korda, sest once in a lifetime ma tahaks ka võita miskit :))