Külalised, kes ei lähe minema

Ma ei kirjuta siia praegu ÜHEST konkreetsest inimesest, nii et ärge keegi hinge võtke, kes mul külas käinud on. Ma lihtsalt kirjutan siia nii, nagu asjad on.

Muidugi võib eeldada, et ega mul siin lapsega kodus passides suurt midagi teha pole. Tsillin, vaatan telekat, istun arvutis, vahepeal musitan nööbikest. Tegelikkuses on mu peas miljon asja, mida ma parasjagu teha võiksin ja mida ma hakkangi tegema, siis kui ma ennast kokku võtan.

Näiteks peaksin ma pesu kuivama panema, nõud ära pesema, tolmu imema, asju kokku panema, viinamarjad ära pesema, prügi kokku korjama, paar asja kirjutama jne jne jne.

Kui keegi mulle külla tuleb, siis on mul selle üle üsna hea meel. Puhume juttu, ehk näksime midagi, kõik on suurepärane. Mingil hetkel hakkab mul peas tiksuma see, et kurat, miljon asja on ju vaja teha. Kuidas ma ikka neid külaliste ees teen, eksole. Ma ei ütle, et kui nad ära lähevad, et siis ma kohe neid asju PÄRISELT ka teen, aga ikka nagu painab kuidagi.

Ja kõige suurem probleem – ma tahan LAMADA! Mul on sünnitamisest saati selg täiega valutanud ja ma lihtsalt tahan pikali heita ja vedeleda. Miks mitte ka magada (kuigi ma pole Mari sünnist saati ühtki korda päeval maganud), aga kohe kui külalised on, siis ma mõtlen, et oi kuidas ma praegu magaks, kui vaid saaks.

Kuidas ma ikka ütlen inimesele, kellega ma tegelikult TAHAN ju juttu puhuda, et kuule, ma nüüd vahepeal ei viitsi sinuga rääkida, vaatan niisama telksi ja laman :D Jube külalislahkus ikka minu poolt, või mis.

Ja siis istun siin üksi kodus ja mõtlen, et kurat, keegi võiks külla tulla :D

Muidugi on parimad külalised need penskarid, kes tulevad kolme koogiga, siis räägivad 2 tundi tõusnud kartulihinnast, siis uurivad, et kas laps juba kapsast-kartulat ka saab ja millal siis plaanis pulmi teha on.

aasta ema tiitel kuulub mulle

Saime siis hommikul selle jublaka (pildi röövisin internetist, sest minu oma on juba tatine)

Jõin siis rahumeeli teed, kuni ühel hetkel Mari ärkas ja ma mõtlesin, et tavai, ma siis IMEN TA NINAST TATTI. Kui keegi mulle aasta tagasi oleks öelnud, et ma kelleltki vabatahtlikult ninast tatti imen, siis ma oleks ta üle naernud. Täna oleksin ma äärepealt nutma hakanud.

Tegin ühe ninapoole ära – see heli, see roheline veniv tatt, ÖÄKK! Mul tuli kohe rops kurku, aga ma hingasin sügavalt sisse-välja ja mõtlesin, et ära jumala eest oksenda. Teine pool tuleb ju ka teha! Ja siis ma tegin ka teise poole ära ja…oksendasin kogu oma hommikutee diivani ette.

Maril hakkas parem. Täna ei ole ta üldse viril olnud, vaid kenasti lurisedes maganud, söönud, lutti imenud ja ringi vahtinud. Ei teagi, kas on see küüslaauk ta olemist paremaks teinud või see ühekordne imemine :D Varsti tuleb Kardo ja teeb seda vajadusel veel, ta oli päriselt põnevil, et ta seda jubedust kasutada saab.

Aga taaskord ei ole ma täna üldse koristanud, süüa teinud ja ainult 2 lõiku raamatut kirjutanud, sest meil käis Kätlin külas, koos oma hiiglasJasperiga. Nõnda me siis siin istusime oma lastega, meenutasime aegu, kus me alles keskkoolis üheskoos poppi tegime ja tema vanematekodus köögis salaja suitsu kimusime ning mehi kirusime. Ja nüüd on meil lapsed… Mis juhtus :D?

Viimane kord tüütan oma katsikujutuga

Katsikud!

Ma soovin, et mu kehas oleks rammu täna pikalt kirjutada meie katsikutest ja näidata, et mis me siis kõik kingituseks saime, aga…Ma ei suuda. 

Ma olen nii läbi, nagu ma oleks öö läbi reivil pidutsenud, aga tegelikult oli nii, et me pidime ärkama kell 9. Tegime siis silmad lahti, aga otsustasime veel tunni põõnata. Ja siis kui ärkasime, siis munesime ka nii kaua, et selleks ajaks kui esimesed külalised jõudsid, olin mina pesemata, oksene, piimane, rääbakil ja söökidest oli valmis absoluutselt mitte midagi :))

Ja inimesi aina tuli ja tuli ja tuli ja mina sahmerdasin ringi ja üritasin teha süüa, külalistega suhelda, koristada, ennast korda panna, last sööta jne. 

 

Varsti kõigest lähemalt, aga selline on siis nüüd meie kingiladu. Ülejäänud korterist pilti ei tee, sest siin oleks nagu suuremat sorti praasnik olnud. St. oligi :D Aga mu kodus pole iial olnud nii palju roosasid kinkekotte, väikseid lapsi ja traumeeritumaid kasse.

Ühtlasi kandis Mari täna esimest korda kleiti, oli ka tagumine aeg :D Loodan, et Eva ei pahanda, et tema ka pildile jäi, aga ise ta ronis pildile :S

pakipäev, kingipäev, e-bay

Mingi hetk oma elukeses suutsin ma ühendada oma swedi kaardi paypali kontoga ja läksin e-bays hulluks. Tellisin sealt igast soga kokku ja nüüd on see õnnis aeg käes, kus need asjad hakkavad lõpuks kohale jõudma.

Kõige esimesena jõudis kohale valge kell ja täna roosa kell. Naljakas on see vaid seetõttu, et ma ei kanna kunagi kellasid, seega 100% hulluhoos tehtud tellimus.

Hommik algas mul tegelikult sellega, et Mari-Leen teavitas mind, et ta on Marile reisu pealt asju ostnud ja tahab Meelisega külla tulla. Nõnda saigi. Lisaks sellele, et Mari kinke sai, sain mina smuutisid ja torti! Halleluuja! (Ma vaatan seda pilti ja ei saa aru, KUIDAS ma nii suur olen. Kuidas?!)

Leenu ja Meelis tõid Marile aga ühe body, ühe kleidikese ja siis ühe…varrukatega pudipõlle laadse toote. Kuna mul siin vedeles kõrval veel kaks pudipõlle, siis panin nad koos pildile. Roosa on Daki käest saadud ja selle I (L) dad oma tellisin ma kunagi. Arvake kust. Eks ikka vana hea e-bay.

Veel sain täna postkastist kätte oma kassikleepsud! Mis crazy catlady ma oleks, kui ma ei kleebiks oma kodu kassikleepse täis? Tahvlile on kirjutatud poest vajalike asjade list. Seal on vaid 1 asi: KOMMID!

Ja lõpetuseks ootas mind ka Post24 aparaadis pakike. Tore lugeja Kristi saatis mulle selle kõhukoti ja oli isegi koti peale südameid joonistanud :D Väga armas!

Ja et kingipäev ikka täiuslik oleks, siis helistas mulle veel üks blogilugeja ja ütles, et kuule ma viskasin sulle Cargosse mähkimisaluse. Kell viis saad järele minna. Halle-freaking-luuja!

Ahjaa, et VEEL-VEEL täiuslikum oleks, siis kirjutas mulle ka armas Edith, kes lubas mulle saata beebiteki ja padja. No jumal tänatud, et ma teile siin blogis sellise vaese, nälgiva roti mulje jätan, et te kõik mulle midagi saata ja anda tahate :D

Ja sellise kõne sain ka, et homme peaks minuni jõudma kuller, kes toob mulle üht-teist Hipsikultelt! Eks ma siis jälle näitan. Kui ma just ei sünnita. Iga päev kardan sünnitada…

Aga ma tahaks ju teile ka kinke anda. Et ma seda teha saaks, on vaja veel 66 õilsat inimhinge, kes klikiksid Malluka FB’i lehele LAIK! Need lugejad, kes seda veel teinud ei ole, minge heaga! Isegi, kui te selles VÕRRATUS KINGILOOSIS osaleda ei viitsi, siis mõelge nendele, kes juba nii tahaks teada, et kes selle omale saab.

Ühtlasi ma mõtlesin seda, et kui ma sünnitama peaks minema, siis FB’i lehel ma ikka vast teada annan. Teen teile nats veebibeebit seal :D Ok ok, nüüd kui ma seda välja ütlen, siis see ei kõla üldse naljakalt vaid hoopis haledalt ja kohutavalt :( Ma ei tee teile veebibeebit, aga ma hoian seal vb rohkem laivis kursis, kui blogilehel esialgu jõuan. Et noh, kes seda asja ootavad, siis selline boonus teile :D

Ühtlasi olen ma saanud pakkumise uueks loosimiseks, aga ma ei tahaks seda enne teha kui eelmine on läbi :)

be careful what you wish for

Sain eile võrratu pakikese ja võrratute külaliste osaliseks:

 

Kuna mul endiselt veel last pole, kellele neid kreeme ja õlisid peale määrida, siis võtsin ma pakist välja hoopis enda piibelillelõhnalise küünla ja nuusutasin seda 76 tundi järjest. Kui see oleks minu teha, siis ma täidaks terve oma korteri Joiki küünaldega. Kuidas nad need nii hästi lõhnama saavad?

Ja kuna meil ikkagi last ei olnud, aga õikale oli juba tuldud ja moosese häll kurvalt tühi seisis, siis kutsusime külla Tambeti ja Kätlini. Nemad võtsid kaasa oma Jasperi, kes on praegu kahekuune. Ta oli lihtsalt nii naljaka näoga, et kui lapsed kogu aeg nii naljakad on, siis võib neid saada küll.

Tegime tervislikku sööki – kana ja kikerhernehautist ja snäkileivakesi avokaado-kikerherne kattega ja siis mingit kooki, kus oli null suhkrut, vaid hoopis banaane ja õunu. Sellised tervisegrumaanid siin peres.

Lõpuks panin oma ilusa küünla põlema ka:

 

Õismäel olla on hea, külalised on head, kingitused on head. Ainuke miinus mu kodul on:

a) Siin pole vannituba

b) WCs käies tuleb ämbriga oma vesi kaasa võtta :))

Aga ma hea meelega taluks neid kahte miinust, sest siin on ikka koduu! Natukene veel ja siis saabki KOJU!