õige naine sünnitab põllul!

Ei ole mingi üllatus, et tänagi ajasid mind üles mu kaks parimat sõpra – kõrvetised ja pissihäda. Mul polnud midagi paremat teha ka pärast, seega hakkasin telefonis meile lugema ja tsillisin Facebookis ja tõmbasin endale igaks petteks tuhude lugemise appi ja lõpuks jõudsin otsapidi Delfi Naistekasse, kuhu eile õhtul kolumnike üles läks.

Hakkasin siis kommentaare lugema ja no nagu ma arvasingi, siis leidus ikka mõni, kes arvab, et ma olen üks kohutav vingats, kes võiks ikkagi kiirelt aborti teha, sest pole ilus niimoodi vinguda. Mis mõttes ma vajan MEHE ABI riietumisel? ÕUDNE! Või et ei saagi kummarduda? Õudne joriseja olen ikka. Asju peaks huumoriga võtma! Kahjuks mina huumorit ei mõista, seetõttu ma vedelengi teinekord päevi palja perssega ja ootan, kuni Kardo mind riietada suvatseb. Mis seal ikka. Vanasti olid kõik inimesed palja perssega ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks.

Parim kommentaar oli aga see, et kas ma ikka tean, et vanasti sünnitasid naised põlluveerel, viisid vahepeal vastsündinu koju lambanahale puhkama ja põllule tagasi. Vot SEE on naine, eksole. Null vingumist ja halamist. Ei noh, tõesti ma usun, et see nii oli ja tõesti tragid naised olid omal ajal, aga kas tõesti keegi loll arvab, et mõnele naisele MEELDIS põlluveerel sünnitada ja 5 tunni pärast kartuleid edasi kõblata? :D

Et nad jumala eest ei teinud seda sellepärast, et olukord seda nõudis, vaid neile siiralt nii väga meeldis põllul rabada, et sünnitusel tuli lausa pisar silma. Mitte sellepärast, et vao vahel ebameeldiv ja valus sünnitada, vaid sellepärast, et väärtuslik kõplamise aeg läheb lihtsalt heast peast raisku!

Mul on siin õismäel K-rauta kõrval üks karjamaalapike, ehk peaks ka seal omadega ühele poole saama, et ikka selle “tõelise naise” tiitel kätte saada? Ilma küll ei tahaks jääda.

Aga natuke olen mina ka hea naine (kui seda üldse võimalik uskuda), sest suurest igavusest tegin ma Kardole hommikusööki:

Kuidas Mari välja meelitada?

Tunnistan oma viimases Naisteka Beebiblogis, et kopp on RÄMEDALT EES!

Mis on need nipid, mida teie kuulnud olete, et sünnitust esile kutsuda? Sellest ma parem ei räägi, et ma sünnitust ka tegelikult kardan :D

Mis kuulujutte teie kuulnud olete? Või mida te enne tegite, kui sünnitama hakkasite?

proovi siis niimoodi elada

Jälle lehvitan oma karvase kõhuga, aga viimase paari nädala uus mood on luksuda ERITI INTENSIIVSELT. Näiteks niimoodi:

kes on Malluka lugejad?

Ma olen nüüd läbi lugenud miljon-triljon ankeeti (JAH, see on päriselt ka adekvaatne number!) ja mul on tunne, et mul on nii palju sõpru, kelle olemasolust ma ei teadnudki :D Mõnda kirja lugesin ja naersin ja mõtlesin, et kurat, kui see inimene mulle külla tuleks, siis ma kindlasti saaksin temaga mega hästi läbi, sest ta tundub AWESOME.

Mõned kirjad olid lausa nii südamlikud, et ma oleks tahtnud neile pikalt ja põhjalikult vastata, aga ma ei teinud seda. Ma ei tea miks, aga mul oli seal gmailis olles lausa pinge sees, kui mul on kõrval number, mis on üle saja ja mina hakkaks siin hullu eepost vastu kirjutama. Aga ma ütlen veelkord, et lisage mind heaga FB’is sõbralisti. Ma tean, et paljud ei viitsi kommida, aga kui teinekord on tunne, et tahaksid mulle midagi rääkida, siis oleks ju hea, kui selline võimalus olemas oleks.

Ma sain naljakaid kirju, toredate piltidega kirju (siiani kokku KUUS julget, kes trussikud teksaste peale tõmbasid! respekt jou! Ma peaks ise ka sellise pildi tegema, siis oleks aus!) ma sain kurbasid kirju, ma sain mega avameelseid kirju ja ma sain ka selliseid kirju, millele ma ei vastanud sõnagi :D

Suht naljakas, et keegi viitsib mulle täita terve ankeedi ja siis mainida, et kle, sa pole just mu lemmikinimene, aga su blogi ikka nagu loeks. Ma ei tea, ma ei eeldagi teie kõigi LEMMIKINIMENE olla, aga ei ole kuigi kaval seda parooli öeldes mainida. Sest siis mul tekib sinu suhtes teatud paranoia ja paroolist jääd sa nõnna kahjuks ilma :(

Ühtlasi kasutasin ma juhust ja ütlen “AKWARD!” selle peale, et palusin teil ema-isa surma nimel vanduda. Üsna nadi oli lugeda kümneid kirju, kus on kirjas, et “jep, mu vanemad surnud…”. Sorri, olengi selline taktitundetu teinekord. (Ükskord tegin kuskil peol omastarust lahedat “your mom” nalja ja ütlesin, et ema sul lämbub oma okse sisse. KUI SUUR on tõenäosus, et seltskonnas ongi keegi, kelle ema on oma okse kätte lämbunud on. Väike eks? Aga ometi seal seltskonnas üks säärane isend oli.. :( Vabandan nüüd tagantjärele veelkord selle noormehe ees, kuigi intsident leidis aset mingi 6 aastat tagasi).

Kes on Malluka lugejad?

Väga suur osa on rasedaid või just lapse saanud naisi, see vist ei ole üllatav. Ametite vallas jäi silma suur hulk lasteaiakasvatajaid, või inimesi, kes selleks parasjagu õpivad. Samuti oli palju juriste ja puidutöö tegijaid, milline võrratult lai haare! Veel on paljudel mu lugejatel loomaarmastus. Enamikel muidugi kodus kass, paljudel koer, ühel võrratul inimesel ka ORAV! Saate aru! ORAV! Ta saatis mulle pildi ka oma oravast, kes, põsk pähkleid täis, unistavalt aknast välja vaatab, aga ma ei julge seda praegu siia panna. Äkki inimene tahab oma oravat privaatsuses kasvatada vms. Aga ma olen sellest ajast saati Kardole rääkinud, et ma VAJAN endale oravat! Ta ei arva, et see on siiski mu vajaduste tipus :(

Naljakal kombel on mu lugejate hulgas ka kaks menti! Saate aru! Ja nad tunnistasidki üles, et nad on mendid. Ja üks lastekaitses töötav isik kah. Seega ei saagi tulevikus parooli all kirjutada, kuidas ma Mari peksan. Lucky child…

Kuidas lugejad siia jõudnud on?

Enamasti vist ikka Delfist, aga väga suur osa ka Daki blogist ja Tikri blogist (keda mul muuseas oli eila au esmakordselt oma silmaga näha). Ja noh, muidugi ka Feissbuukist hitlerimammade posti peale.

Mida lugejad lugeda soovivad?

Kardo jaburdusi, trussikumiisu saagat ja Mari sündi. Tore, et MINA siin ilmas veel kedagi huvitan :(

Miks mu blogi loetakse?

Väga paljud (vähemalt 50!!) inimest kirjutasid, et loevad mu blogi lapse imetamise ajal :D Mul on hea meel, tervitan siinkohal kõiki neid, kelle rind kellegi suus on! Veel kiitsid paljud, et neile meeldib see, kuidas mind ei huvita, mida teised minust arvavad ja ma kirjutan kõigest vabameelselt.

Wait, what?! Mind huvitab küll ju, mida teised must arvavad :D Mulle lihtsalt tundub endale vähemalt, et ma kirjutan ju nii normaalset juttu, et mida erilist siin ikka minust arvata. Samas elasin ma 20 aastat teadmises, et kõikidel inimestel käib puus liigesest välja, seega ei ole ma just alati kõige kirkam kriit karbis.

Aga selle külje pealt küll, et kui ma mõtlen, et kuskil istub keegi, kes mu blogi loeb ja siis räägib sõbrannadele, et ISSAND kui mõttetu ja loll see Mallukas ikka on. No TÕESTI ei huvita :D Võib-olla kõigutaks see mind rohkem, kui ma reaalselt pealt näeksin sellist vestlust vms, aga ma isegi ei mõtle tavaliselt sellele, et ma võin kellelegi mitte meeldida. Ma tundun endale küll üsna mõnus…I love myself…

Et siis, ärge pliis olge pahased, et pidin teile vastama nõmeda copy-paste kirjaga. Mu HING oleks vastanud rohkem, aga mu füüsiline keha on paistes ja sinikaid täis ja veenid ära sorgitud ja jõuetu :D
Ja Kardo tänab ka kõikide miljonite tervituste eest! Ja kassid. Ja Mari, kuigi palub edastada soovi, et teda mitte kutsuda kõhubeebiks, sest siis me mõlemad peame endale kurku oksendama.

NÄIDE, millist ankeeti MITTE saata:

Nimi: Lea (mitte, et Lea nimelised ei tohiks kirjutada, võtsin suvalise näite :D)

Kes sa oled: Inimene.

Kuidas sa mu blogi leidsid: Ei mäleta.

Millised postitused sulle kõige rohkem mokkamööda on: Kõik.

Miks sa mu parooli tahad? Et lugeda.

Vannu ema-isa surma nimel, et sa ei hakka mu hinge sittuma selle informatsiooniga, mida sa salajaste postituste alt leiad. Ok.

Kas sulle meeldib Family Guy?  Ei.

Kas sul on kodus loomi? Kass.

Lihtsalt mainin, et võid siis ka mitte üldse oma aega raisata. Nats naljakas on selliseid ankeete saada :D

Kaitstud: Lugu sellest, kuidas ma haiglast põgenesin

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Soovinädal: kuidas ma Aussi läksin

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

I’M ALIVE!

Praeguse seisuga olen läbi lugenud 426 ankeeti (need ainult gmailis, FB’i lehe omi ei lugenud kokku) ja katsun vahepeal arglikult käega, et kas mu silmadest juba jookseb verd?

Ma ei mäleta, millal mul viimati NII pingeline olla oli :D Ma oleks tahtnud ju kõikidele kohe vastata, aga ankeedid tuli ju läbi ka lugeda ja osad Kardole ette lugeda ja siis naljakaid pilte arvutisse seivida ja TEGELIKULT jõudsin ma täna veel kasuisa sünnipäevalgi käia ja ühe loo Nipiraamatusse valmis kirjutada ja Delfi beebiblogi valmis vorpida ja nüüd on lugu nii, et kell on varsti KAKS ja mina olen ikka üleval! Mina, kes ma juba kell 11 koomaunne vajun. Aga vähemalt on HETKEL kõikidele kirjadele vastatud!

Hauda see blogi mind ajab! HAUDA!

Mitte, et nüüd eriliselt kurb oleks lugeda mitusadat kirja, kus kõik mind komplimenteerivad ja kiidavad. Ma reaalselt mõtlesin, et peaks need välja printima ja sita tuju korral lugema hakkama vms. Aga kuhu ma tahtsin oma halaga jõuda:

SUURED TÄNUD TEILE! Mulle tõesti meeldis väga enda lugejatega nn “tutvuda” ja need, kes kirjutasid, et nad nagu teaksid mind päriselt ja tahaks mulle tänaval tsau öelda, siis öelge jah! Või noh, pigem öelge mulle kohe tsau, kui saadate mulle pärast creepy kirja “ma nägin sind rimis…”. Siis ma võin hakata kartma, et sa oled kirvemõrtsukas :(

Kuigi jah, suht imelik oleks vist endal ka võõrast tänaval tervitada, aga ma ei tea. Tulge külla siis näiteks? Ausalt, mulle hakkasite ka KÕIK TE, kes te ankeedi mulle saatsite, meeldima. Ok, mõned intensiivsemalt, kui teised, aga noh, mis iganes :D Ma kohe tunnen, et ma klapiks nende inimestega ja mul pole uute houmide vastu midagi. ERITI rasedate uute houmide vastu, sest neid mul väga pole. Nii et ärge peljake – tulge külla (mõni lugeja on käinud, ausalt kah :D) või lisage mind FB sõbraks ja siis puhuge minuga juttu vms. (Mõistsin nüüd, et kõlan nagu megasõbratu eit, kes anub inimesi endaga suhtlema, seega lõpetan :( )

Ja ma homme kirjutan pikemalt statistikast, mida ma vaikselt ankeete lugedes tegin ja homme teen soovipostituse kah ära, sest on soovinädal ja nüüd ma jälle teen ju sohki, sest ei kirjuta soovitud teemal. Oh mind vana põrgulist.

Aga ok, ma PEAN magama minema, sest ma olen väeti ja hädine naine. HEAD ÖÖD, kallid põdrad!

UUS PAROOL

Kuna ma tahaks jagada palju-palju asju, aga ma lihtsalt vahepeal olen pussy, siis ma lihtsalt pean tegema uue parooli. Et ma saaksin rahumeeli teiega jagada oma mineviku- ja tulevikuseikasid, siis paratamatult olen ma sunnitud teid, kalleid lugejaid, natukene läbi rõnga hüppama panema, kui nii on kena öelda.

Ma ei taha üldse olla mingi douche, et fafa, ma nii gangsta vend oma laheda eraeluga, et nüüd kirjutage mulle luulekogu, et parooli saada, aga paratamatult kirjutan ma nii eraelust, kui üks inimene seda teha saab. Ja teada-tuntud on tõde, et pool (kui mitte rohkem) inimkonnast on rämedad munnid. Täitsa ausalt kohe. Et eraldada terad sõkladest või munnid hurmavatest kaunitaridest, siis tuleb nüüd minu salapostide lugemiseks teha järgnevat – täita ankeet!

Esiti kartsin, et no jumal, kes viitsiks hakata MINU BLOGI lugemise pärast nüüd mingit ankeeti täitma ja enda aega raiskama ja siis ei loe lõpuks mu blogi enam keegi. Siis aga mõistsin, et kui inimene ei viitsi isegi väikest inffi mulle enda kohta anda, et mu parooli saada, siis fuck it, ta ei olegi seda väärt ja ei peagi lugema mu blogi.

Ankeet ise on siis järgmine:

Nimi: Noh, kena oleks inimese nime teada, eksole.

Kes sa oled: Millega sa tegeled? Sa ei pea oma kontori aadressi mulle ütlema, aga võid ju mainida, et kas sa oled õpilane (mida sa siis õpid?) või kellena töötad.

Kuidas sa mu blogi leidsid: Ehk siis, mis tuuled sind siiapoole toovad, võõras?

Millised postitused sulle kõige rohkem mokkamööda on: See on lihtsalt selle jaoks, et näha, mis inimesi siinmail huvitab. Ei ole ment, ei ole.

Miks sa mu parooli tahad? MENT OLED VÕI?!

Vannu ema-isa surma nimel, et sa ei hakka mu hinge sittuma selle informatsiooniga, mida sa salajaste postituste alt leiad. Just do it. VANNU!

Kas sulle meeldib Family Guy?

Kas sul on kodus loomi?

Kardo tahtis ka, et ankeediga võiks manuses olla paljas pilt endast, et ta saaks siis otsustada, kas inimene on väärt mu blogi lugema ja ühtlasi saaksin ma siis seda hiljem ära kasutada, kui keegi mind dissida otsustab, aga ma ütlen kohe ära, et see pole must have punkt. Aga kui sa väga tahad Kardole rõõmu valmistada, siis võid selle manusesse panna.

KES ON ANKEEDI TÄITMISEST VABASTATUD?

1. Kui ma sind reaalselt tean, olen oma silmaga näinud ja käega katsunud.
2. Kui sa oled mulle juba nii ilusa ja kauni kirja kirjutanud, kus sa enamikke neid punkte juba täitnud oled, siis ole inimene, kopi see lihtsalt ja pane uuesti teele. Kaks korda sa sama rada läbima ei pea, kui juba nõnna palju vaeva oled näinud (ja selliseid on ka päriselt hästi palju, kes mulle ilusa ja pika kirja kirjutavad, kus nad täpselt räägivad, kuidas nad siia sattusid ja mis inimesed nad on).
3. Kui sa saadad mulle endast pildi, kus sul on trussikud teksaste peal. See juba tõestab su pühendumust :D

Et siis…Jah. Mis ma enam nõuda oskan. Paroolisoovid palun panna teele aadressile mariannkaasik@gmail.com, pealkirjaga ANKEET MALLUKA BLOGISSE. Ärge siis pange pahaks, et kui ma teie kauni ankeedi peale vastan ühelauseliselt oma blogi parooli, kui te selle kadalipu läbite. Ma TAHAKS teile midagi ilusat vastata, aga ma eeldan, et neid ankeete tuleb noh… üle kümne. Seega ma ei jõua. Ma olen rase ja jõuetu naine.

Aga lähiajal on parooli all oodata aussi lugusid, trussikumiisu saaga jätku, sünnituslugusid (kunagi pean ma ju selle eluka kätte saama ja ma olen kindel, et see on gross ja veel enam olen ma kindel selles, et ilma paroolita ma küll ei tunnista, et ma ennast täis sittusin).

Tänud kõikidele, kes viitsivad mu ankeedikadalippu läbida, laav juu!

mida ma selle parooliga teen?

Ma olen enne siin suure suuga öelnud, et annan parooli kõikidele, kes seda küsivad. Enam ei tahaks.

Ma ei tea, kas hakkas mulle vastu see, et mu “salajuttusid” saavad kõik lugeda, või see, et neid saavad lugeda inimesed, kes parooli saamiseks saadavad mulle kirja “Parooli?”.

Ei, ma ei oota mingisugust eepost, et mu parooli saada. Ma ei arva, et ma olen mingi mega imeinimene, kellel on nii põnev ja glamuurne elu, et ma saaksin nõuda inimestelt dokumendikoopiat, et mu salapostitusi lugeda vms. Lihtsalt, tundub nagu natuke kurb, et inimene viitsib pingutada nii palju, et kirjutab: “Tere, loen su blogi, palun parooli!”.

Jah, ma saan ise ka aru, et sa loed mu blogi. Ilmselgelt onju :D Aga vanasti ma elasin kuidagi naiivsuses, et küllap mu blogi loevadki ainult need, kes minu vaadetega nõustuvad ja kes mind salaja tegelikult ei vihka. Iga päev aina veendun selles, kui rumal oli sellist asja üldse eeldada. Ja noh, kui keegi mind ikka põlastab, siis ta võib ju vabalt kirja saata, et kle köhi parooli, mina köhin ja siis ta kasutab seda kuidagi minu vastu ära, eksole.

Täna mul tuligi selline veits paranoia. Kellele ma üldse enda parooli olen andnud? Mis nad sellega teevad? Mis ma nüüd tegema pean? Panen uue parooli ja annan seda ainult inimestele, kes täidavad selle jaoks mingisuguse ankeedi?

A’la nimi, vanus, kust sa mu blogi leidisid, MIDA SA MU HINGEST TAHAD?!, mis homme teed ja mis su ema nimi ja mobiilinumber on? Noh, nii igaks petteks?

Nahui noh.

Ma ei tea, miks ma kartma hakkasin, aga hakkasin. Mida nüüd teha?

soovinädal: õhtusöök viiele

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Viies soovinädala postitus räägib sellest, kuidas ma hulluhoos nõustusin “Õhtusöök viiele” saates osalema. Hakkame siis aga pihta.

Ühel ilusal päeval olin ma tööl, kui peatoimetaja sai kõne, kus teda paluti osalema “Õhtusöök viiele” saates. Kuna tal oli kiire aeg ja ta on normaalne inimene, siis ta ütles ära, aga lükkas tanki hoopis minu. Kuradi mina. Alati kõigega nõus :(

Põhjus, miks ma veel nõustusin, oli see, et eelmisel päeval rääkis Daki mulle, kuidas ta ka seal osaleb. Ehk siis ma mõtlesin, et why not. Ainuke miinus oli see, et ma olin kõik oma head retseptid juba Dakile andnud, muidu oleks ma ISE pork bellyt teinud, aga noh, yolo.

Esimesel võttepäeval saime siis teada, kellega meil on au ühes saates olla. Ma olin üsna rahul, sest ma ei teadnud nendest peaaegu mitte kedagi :D Esimene sööming toimus Mia juures ja noh, nalja sai. Esiteks seepärast, et Mia vend oli seal ettekandjaks ja muudkui valas meile (ja endale) shampust, kuni me olime kõik suht shvipsis.

Kui kedagi huvitab, et kuidas lauas teemad tekivad – saate toimetajad küsivad ise vahepeal lambist küsimusi ja siis töödeldakse see kraam hiljem nii kokku, nagu inimesed ise hakkaksid lambist Max Kauri spermast rääkima. Tegelikult ma ei mäleta MIKS ma seda kohe esimeses saates tegin (shampus ja ülemeelikus, also olen pullivend).

Võtted venisid TÄIEGA. Pidime ju sööma. Siis kõik ükshaaval eraldi hindama ja küsimustele vastama. Muuseas, küsimustele tuleb vastata täislausega. Siis on neil hiljem kergem sinu idiootsusi kokku panna ja sinust alaarenenu mulje jätta. Aga samas loogiline, niimoodi seda riälitit tehaksegi ju.

Lõpuks oli Mia vend sigalakku täis, üritas kõiki sülle krabada ja tegi meist uduseid pilte. Ma pole neid siiamaani näinud, aga ma usun, et sellel on adekvaatne põhjus – me olime jube koledad! Kõik need lambid ja tuled, mis meie peale suunati olid NII kuumad ja meik voolas ja shampus kah. Hea kombo eks :D

Teine söömaaeg toimus Dagmari juures ja see oli MEGA pingeline, sest Mila jooksis ringi nagu hull, Dagmar oli saamas breikdaun of the närvi ja mina otsustasin aidata näiteks WC küürimisega. Kaamera töötamise ajal otsustasin ma võrrelda Edgar Savisaart koonduslaagritega. Kes teab, miks ma seda tegin.

Kolmas sööming toimus minu rendikorteris ja samal hommikul avastasin ma enda huulelt ÜÜRATU ohatise. Nutsin natukene ja lükkasin siiski ilusa kleidi selga ning hakkasin kokkama.  Retseptid võtsin Nipiraamatust, teha oli neid imelihtne, kõik sujus kui lepase reega. Imiteerisin teleris munniimemist ja ühtlasi rääkisin, et lapsi ma küll ei taha saada, sest ma unustaksin nad Mustika prismasse ja, et kui ma üldse kunagi lapsi saan, siis saab see olema suure armastuse või õnnetuse tulemusel. Noh, nagu näha siis võivad need kaks ka käsikäes käia :D

Ühtlasi kasutasin ma prügikastist võetud porrut, aga ma ei saa aru, miks sellest nii suur diil teha? Ma saan aru, et ma oleks käinud seda konteinerist välja urgitsemas! See korter oli enne võtteid jumala tühi, seega oli prügikast täiedetud nagunii ainult minu enda toidu pakendite ja koortega, hull asi siis :D Pluss ma pesin need ära ka ja minu meelest ei ole mõtet sellest suurt probleemi teha. Mul jumala tihti kukuvad asjad maha ja ma söön nad ikka ära :( Who cares?

Ühesõnaga oli õhtu edukas ja selle tähistamiseks otsustasin ma ennast silmini täis juua ja seetõttu oli Sandra sööming KO-HU-TAV! Nimelt pakkus ta palju alkoholi ja mina tahtsin ennast pidevalt täis oksendada. Max ka pirtsutas seal ja kartis alkoholi kui põrgutuld.

Õhtu parim osa oli see, kui Maxil paluti vein avada, aga ta ei saanud, sest tal oli hele ülikond seljas ja ta kartis seda määrida :(

Viimane osa oli Max Kauri särada ja tema kostitas meid kuskil golfiklubi restoranis. Kuna Max oli selline härrasmees, kes kõikidele naistele alati lilli tõi, siis viisime meie talle ka üle kauni kaktusepoisi:

Kohe kui road lauda tulid, saime me aru, et Maxi käsi neid küll puudutanud ei ole :D Näiteks kui temalt küsida, et ooo, mis siin jäätise sees on, siis ta vastaks: “Noh… jäätis ja..”.

“Aga kuidas seda lammast valmistatud on?”

“Noh, paned ahju ja…Enne käid turul ja…”

Eks ta ütles ka, et me talle MAX punkte ei paneks, sest noh, ta ju ei teinud süüa :D Aga ta viis meid ilusasse kohta ja me saime sitaks head sööki. Huvitav, kas ta maksis selle omast taskust kinni? Sest meile anti 50 euri toiduainete katteks, aga isegi mul jäi sellest väheks. Seega ta pidi selle panema kirja kui “kohtumine valijatega” vms :D

Oeh, ühesõnaga. Ma sain neid osi enne näha, kui need telekasse läksid ja ausalt, ma istusin kodus läpaka taga ja KARJUSIN. Ma kujutasin ette, kuidas mu sõbrad must lahti ütlevad ja mu ülemus mind vallandab ja kuidas ma ennast kohe üles poon.

Kui ma osasid juba 10 korda vaadanud olin, siis rahunesin maha :D Eks ma olengi selline… imelik. Mis sinna ikka teha saaksin :(

Aga enam ma oma jalga telekasse ei tõsta :D