Monthly Archives: juuli 2012

because fuck you, thats why

Kuna ma olin terve nädalavahetuse ära, siis nüüd on Joosep veendunud, et iga samm ukse suunas tähendab jälle seda, et ma lahkun IGAVESEKS. Tema lahendus sellele on lihtsalt karjuma hakata ja mulle jala peale istuda üritada. MEGAHÄIRIV on, kui koguaeg kui külmkapi juurde lähen, siis mingi kõuts ennast mu sussiks digimuuta üritama hakkab.

Eile, kui ma “korraks K. poolt läbi käima pidin,” siis ei teinud ma suurt numbrit sellest, et mul telefon maha jäi, sest ma KÄIN JU KORRAKS ÄRA. Muidugi leidsin ma tagasi jõudes, et olen kuskile oma võtmed ära kaotanud, seega ei jõudnud ma ka eile ööseks koju, vaid pidin ema juures venna naril ööbima.

Täna tagasi jõudes oli Joss ERITI LEEBE LEO. Koheselt, kui ma istun, siis üritab ta ennast mulle sülle pressida. Kuna ma pidin täna tööd kah ikka tegema, siis pean ma teda aina eemale peletama, et ta mu käte peale ei lamaks. Siis ta vaatab mind kurvalt ja istub kuskile võimalikult külje alla. Jumala eest, äkki ma lähen muidu jälle minema?! Needy on see kass noh…

Nüüd ma hakkan päriselt koristama, sest ema just helistas ja ütles, et “häbi peaks sul olema mingit kutti sinna niimoodi kutsuda!”. Ok. Kui häbi, siis häbi. To the koristuslaine!

Advertisements

vat nii

Ja kui kedagi huvitab selline haruldane nähtus nagu õnnelik Mallu, siis selline ta välja näeb:

Kaitstud: mmm and shit

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mõnus

Eilne päev tõi endaga kaasa selle, et ma sain tsillida päikese käes aias, kasta lilli, süüa kõiki marju, päevitada, süüa jäätist, tsillida selle imepisikese mutukaga, keda hellitavalt lapseks kutsuti ja kudrutada ja käia looduskaunites kohtades, nagu tiigiäärne ja isegi Rummu karjäär.

Ma ei jõudnud ära ohkida, et kohtadel, kuhu K. mind viis oli alati kaks omadust:  megailusad ja coolid kohad ja kontsadega võimatud läbida. Just seetõttu olin haardkoor ja aina paljajalu seiklesin, mistõttu on mul nüüd jalad absoluutselt igalt poolt lõhki ja valutavad. A mul pohh, sest ma ikka jätkuvalt oma eluga piisavalt rahul, et mitte selle pisiasjaga enda pead vaevata.

Peale kogu seda õnne ja rõõmu sain kokku ühe negatiivse ja kibestunud Dakiga, kes mind terve aja õõnestas ja kõike dissis: küll oli hirmus mu õnnelik olek, leebe nägu ja isegi mu roosa roosike juustes oli tema meelest liig. Ühesõnaga oli sõbras! Aga nagu ta ise peale sõimu lisas: heas mõttes muidugi!

Ja kuna kõik ilusad asjad kunagi otsa lõppema peavad, siis lõppes ka see nv ära ja nüüd hakkab uuesti see töölust pihta, mis on ka okei, aga mitte võlumaadel seiklemine :(

Mis just juhtus?

Ma istun praegu terrassil, kiigu peal ja mu ees laual on mustikamoosiga puder ja klaas piima, mis K. emme mulle tegi. Mõnnnaa!

Ja mitte isegi see ei ole kõige utoopilisem asi! Eile parandasid K. ja teine K. katust, mina olin ennast nende emmega sidradest natukene švipsi joonud ja leidsin, et ma tahan ka katusele minna.

Ja nõnda ma istusingi saunamaja katuse korstna otsas ja jõin poiste õlpa ja kolmas vend viskas mulle endapüütud vähki ka sinna. Ma istusin seal ja tuul mu juukseid sasis ja mina olin ainult õnnelik – ise üleni vähine.

Alla jõudsin ma muidugi üleni tõrvasena, ass ja käed lihtsalt üleni süsimustad. (K. ema just praegu naerab mu üle, et K. ise nii puhas on, ja mina olen ennast 65 korda siin selle bensiiniasjaga puhastanud ja teised on mind puhastanud, aga ikka on praegu kann tõrvane – nagu oleks mina see, kes tööd tegi, eksole.)

Tööd tegin ma nii palju, et pork belly sain valmis ja aitasin tsut tsut K. emmet koogiga. Asi seegi eksole.

Veel leiutasin ma ühe kaheaastasega sellise mängu, kus mina leban rohul ja tema paneb mulle suhu kollaseid vaarikaid. Best game ever. Tahtsin talle teha sama asja, mis ma Miiiltšikule tegin, et panin punaseid sõstraid suhu ja puhusin neid välja – lolluste õpetamine lastele bäkkfaieris, kui see väike dude endale tikri suhu pani, ära näris ja mulle näkku sülitas selle.

Jäädes iseendaks, jõin ma veini edasi ja lobisesime siin mingi poole ööni. Siis mingi aeg kirjutasin ma endale fesarisse staatuseks, et hakkasin õnnelikuks ja nii jäigi. Ikka veel olen.

Lõpetuseks pilt neile, kes arvavad, et minu käed väikesed on: esitlen teile kolmenädalase kätt:

võlumaal

Eile, kui me K.ga bussis istusime, siis mainis ta mokaotsast, et meie sihtpunkti jõudmiseks peame me trippima kuskilt läbi metsarajakeste ja üle ojade ja muu sellise. Siis ma juba mõtlesin, et oh juudas, mis seiklus sellest tuleb. Minul olid otseloomulikult kontsad kah jalas. Kurtsin siis, et ise inimesed veavad mind kohtadesse ja siis ütlevad, et krt ära vingu, ära kanna siis kontsi, mille peale K. kostis, et tema küll midagi säärast ei soovita. Ta hoopis soovitab ikka kontsi kanda ja hoopis aitab mind läbi selle wildlife’i. See oli päris kena.

Ja ausalt, te ei kujuta ette KUHU TA MIND VIIS. See forriil oligi võlumaa! Mul oli tunne, nagu ma oleks kuskil maakohas- tundele aitasid kaasa K. vanaisa ja vanaema, kes tavaliselt ongi maakohtades.

Tsillisime, jõime veini ja K. suure venna enda tehtud sidrunijooki, mis oli imetabane.

Ühel hetkel, keset ööd, kui me juba veits vintis olime, otsustasime me K.ga minna rännakule burksiputkasse. Ma sain jalga kauboisaapad ja teekond võis alata.  See oli lihtsalt niii niii niii awesome. Trippisime läbi kruusateede inimtühjale sõiduteele, kus oli üksik burksiputkake, kus sees oli tore burksionu. “See on vjääike,” ütles ta uhkelt, kui ma oma burksi megasuureks kutsusin.

Tagasitee möödus burksi süües ja üleni burksine olles ja ringi koperdades. A see oli awesome! Kui me tagasi jõudsime, siis avastasime, et suur vend ja K. ja vanaisa olid väljamaa puskarit jooma hakanud, ise samal ajal kaarte mängides. Meenutasin hea sõnaga oma kaardiaegu homodega ja lubasin suurega suuga võita. Kaotasin muidugi ja olin elus äärmiselt pettunud.

Siis me jõime veel veini ja ma ajasin K. vanaisaga pikalt juttu. Muuhulgas rääkisime puusaoppidest ja muudest positiivsetest asjadest elus. “Kle puusaopp on tühiasi, mu sõber käis kolm korda! Nüüd on ta surnud..” Julgustav.

“Ja see on minu vanema venna perse,” kostis K. kui ta vend alasti kuskile tiigi poole lippas. Ma varsti juba kõiki nende pere perseid näind, on mul kuri tunne.

Öösel saime magada koeravoodis ja kudrutada. Meeldis küll.

Hommikul ärkasin ma selle peale, et päike siras kui ma ei tea mis. Nii hirmus palav oli ja K. magas, seega otsustasin ma ette võtta aiatripi ja nosisin seal tikreid ja sõstraid ja olin eluga megarahul, kuni nad mind “randa” viia otsustasid.

Terve tripi mõtlesin, et olen võlumaal. Kontsad saatsin nahui ja läksin paljajalu. Olen lihtsalt selline haardkoord eit noh. Käisime ujumas, ja nagu ussidele ja naisterahvastele kohane, peesitasin ma hiljem sooja kivi peal.

Kui me tagasi jõudsime olid vanaemad ja vanaisad teinud meile süüa ja siis oligi juba aeg linna tagasi trippida. Enne tegin väikse tikriringi veel. Mmm.. tikrid!

Ma küll mõtlesin kunagi koju minna, aga kodu on sassis ja overrated, seega tulime K. ja tema kahe vennaga hoopis nende poole.  Enne käisime turul shoppamas. Mina porkbellyt ja K. vokipanni. Selline tore koht siis.

Aed on siin sugulasi ja asju täis, kohe pakuti mulle J. poolt püütud vähki ja mina lükkasin ahju porkbelli. Nüüd on aeg tööd teha natuke, kuni poisid värvi ostmas käivad. Ja siis SÖÖME TÄIEGA. Mmmm!

Aga üldiselt olen ma megamegamegaõnnelik. Ja vat see mulle meeldib!

 

and there is a god!

Eile sain umbes 30 sekundiliste vahedega kaks smsi, mis kirjeldavad imetabaselt inimesi minu elus:

K: Tahaks sinuga koos praegu magama jääda :)

M: Sa oled juurde võtnud v?

Oh seda elu. Igatahes vastasin ma K’le midagi nii ebaminulikku, et ma sellest ise ka veits hiljem aru sain (loe: kainenedes) ja siis ma olin väga hädas omadega ja olin nagu “omg omg omg, kuidas ma sellest olukorrast välja saaaan, naaaain”

Ja there is a god, sest hommikuks olin saanud K.lt smsi, et kle su eilne text oli liiga pikk ja see lihtsalt ei avane siin telefonis :(

NAISS!