Tag Archives: rasedus

kuskil miskit toimub?

Ma olen muidugi viimse piirini aetud ja meeleheitel, aga täna avastasin ma, et mu igahommikused vagiinavalud TULEVAD JA LÄHEVAD!

Ühtlasi mõtlesin ma vetsus, et olen ennast täis sittunud, aga tegelt on selline tunne, nagu oleks päevad hakanud. Sellist nalja pole ma peaaegu 9 kuud näinud, seega…what’s going on?

Mu uhke äpp ütles mulle hommikul, et valud on sääraste vahedega:

1374440_10151892925244911_1138075061_nKAS TÕESTI VÕIB OLLA, ET SEE SINDRINAHK ÜKSKORD VÄLJA TULEB?! Ma Kardo saatsin siiski hommikul tööle, sest ma suhteliselt igal hommikul natukene valutan, seega polnud see eriti uudne värk. Ah ma ei tea, ma helistan parem oma ämmakale.

Edit: Ämmakas arvas, et tegemist on ettevalmistustuhudega, mis kaasnevad limakorgi eraldumisega. Pakkus, et nüüd võib veel 1-7 päeva minna :D GOD DAMN! Ütles, et ma enne haiglasse ei läheks, kui silmadest tuld lööb :D

KUI ma kunagi sünnitaks, võtaks Kardo ka kaasa

Kirjutasin Delfile beebiblogi teemal “mehed sünnitusel kaasas”. Ega kuna seal on kõik juba kirjas, siis pikka pidu polegi. Lihtsalt ei saa aru nendest meestest, kes kaasa tulla ei taha, sest õudne on, sest ega ju naisel JUMALA EEST õudne pole. Meie jaoks on see kui piknik liblikatega täietud pargis, kus on pehmed pandakarud su jalataldu kõdistamas.

Ja ma ei saa aru naistest, kes häbenevad mingit osa sünnituse juures. OMA mehe ees. Seesama mees, kelle te ise endale valinud olete, pere loonud olete ja lapse saate. Ma saan aru, et naabrimehe ees jah ei tahaks hästi sünnitada, pigem saaks üksi hakkama. Aga me räägime ju ikka oma kallist mehehakatisest. Kardo on mulle öelnud, et kui ma peaks ennast kogemata täis sittuma, siis lapse saamine on suht üks nendest ainukestest kordadest, kus see aktsepeeritav on :D

Ja ausalt, mina ka veel natuke aega tagasi muretsesin selle pisiasja üle. Noh, et mis loomahääli ma teen, või kas ma lasen ennast täis. Aga nüüd…Nüüd on minu peamine eesmärk jääda ellu ja loota, et see läheb kõik kiiresti. Isegi kui ei lähe kiiresti – JÄÄ ELLU!

Ja ma kardan. I’m scared shitless! Siiski ma usun, et ma kardaks 63 korda rohkem, kui ma teaksin, et ma pean seda üksi tegema, nii et jah. Vähemalt on mu süda selle koha pealt rahul.

Asi, mille koha pealt mu süda EI OLE rahul on fakt, et ma MITTE KUNAGI EI SÜNNITA! Ma miskipärast arvan, et Mari tuleb kindlasti öösel ja seetõttu lähen ma iga öö magama teatud ärevusega, mis hommikul asendub pettumusega. IKKA ei ole ma sünnitanud.

Login Facebooki, oktoobrikate grupist on igaks hommikuks sünnitanud vähemalt kuussada naist, mitte ükski neist ei ole mina. Vähemalt viis sõpra on öelnud midagi säärast nagu: “Kell nii palju ja sa pole ikka online, sa vist kindlalt sünnitad?!”. Kolm on uurinud: “Noh, sünnitad juba vä?”. Paar peavad vajalikuks mainida: “Vaata, et sa siis täna sünnitad!”.

Kurat võtku! MA JU PROOVIN! Mida ma tegema peaks? Pressima hakkama või? Hüppama üles-alla? Trepist alla kukkuma?

Patsutasin täna oma kõhtu ja rääkisin Marile, et need korrad, kus ma talle öelnud olen, et ära veel välja tule, need võib kõik ära unustada. “Ole inimene, tule välja, ma ei jõua sind enam ringi tassida. Ma ei ole känguru!” kinnitasin ma talle. Justkui märgiks, et ta mõistab mu trööstitut olukorda, sirutas ta oma jala pikalt välja, nii et mu kõht nägi välja, nagu mul oleks paremal küljel kasvaja. “Ei. Siit poolt sa paraku välja ei saa. Ma ei hakka ütlema KUST sa välja saad, sest sa oled imik ja ma hirmutaks su üsna ära…”.

Kui Mari oleks osanud ohata, siis ta oleks ohanud.

Mina ohkan.

Kaitstud: Little miss perfect

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

trollirööts, kummut ja tupsumasin

Mul on juba kolm nädalat notes’ides olnud märksõna “trollirööts” ja kuigi ma tulin tegelikut oma kummutist rääkima, siis ma räägin selle trolliröötsu loo ikkagi kah ära.

Umbes kuu aega tagasi sõitsin mina trollis. Ei, seekord suutsin reisida ilma uriinianumateta ja sitatükke korjamata. Kuulasin rahulikult mussi kui äkki Mari ennast kuidagi sees ringi keeras ja veel sellise intensiivsusega, et ma lasin valla maailma kõige suurema röhatuse. See päriselt kõlas, nagu…nagu midagi sellist, mille ma just juutuubist leidsin.

Nii ja nüüd kujutage, mis näoga ma seal trollis EDASI istusin. Ma olin vaid tänulik selle eest, et see tuli sealt otsast, mitte kuskilt mujalt. Üsna nadi oleks olnud ennast trollis ka muidugi täis kusta või sittuda, aga niimoodi metslase kombel röhitseda oli ka naljakas.

Inimesed trollis arvasid kindlasti, et ma olen puhtahull või narkomaan. Kõigepealt röötsatan nagu vana mees ja siis kihistan omaette daamilikult naerda.

Oh kui mõnus on olla rase ja sheerida oma keha väikese tulnukaga. Just delightful!

Rääkides juba sellest väikesest monstrumist, siis kuna kummuti saime talle valmis, siis mõtlesin, et kena oleks ju ta riided ka sinna sisse panna. Mõtlesin päeva, mõtlesin kaks, nädala pärast ajasin kargu alla ja asusin tegudele.

Kõigepealt võtsin ma välja ma uue suure sõbra- tupsumasina! Üritasin kahe beebisoki peal teile demonstreerida, mismoodi ta töötab, natuke peaks ju aru saada olema? Igatahes ma veetsin ikka jupp aega sellega põristades ja tupse korjates :D

20130929_141605 20130929_150409 20130929_150417 20130929_150428

Ja kui esimesed sahtlid said korralikult suuruste järgi hunnikusse, siis viimasega andsin alla ja pressisin kõik arusaamatud esemed sinna sisse :D Aga vähemalt on asjad kummutis!

20130929_150446Nüüd oleks mul veel vaja mähkimisalust ja beebitekile tekikotti. Mul on saadud kaks beebitekki ja need on sellises imelikus mõõdus, et ükski kott neile paras pole :(

 

õige naine sünnitab põllul!

Ei ole mingi üllatus, et tänagi ajasid mind üles mu kaks parimat sõpra – kõrvetised ja pissihäda. Mul polnud midagi paremat teha ka pärast, seega hakkasin telefonis meile lugema ja tsillisin Facebookis ja tõmbasin endale igaks petteks tuhude lugemise appi ja lõpuks jõudsin otsapidi Delfi Naistekasse, kuhu eile õhtul kolumnike üles läks.

Hakkasin siis kommentaare lugema ja no nagu ma arvasingi, siis leidus ikka mõni, kes arvab, et ma olen üks kohutav vingats, kes võiks ikkagi kiirelt aborti teha, sest pole ilus niimoodi vinguda. Mis mõttes ma vajan MEHE ABI riietumisel? ÕUDNE! Või et ei saagi kummarduda? Õudne joriseja olen ikka. Asju peaks huumoriga võtma! Kahjuks mina huumorit ei mõista, seetõttu ma vedelengi teinekord päevi palja perssega ja ootan, kuni Kardo mind riietada suvatseb. Mis seal ikka. Vanasti olid kõik inimesed palja perssega ja ei pidanud seda üldse suureks asjaks.

Parim kommentaar oli aga see, et kas ma ikka tean, et vanasti sünnitasid naised põlluveerel, viisid vahepeal vastsündinu koju lambanahale puhkama ja põllule tagasi. Vot SEE on naine, eksole. Null vingumist ja halamist. Ei noh, tõesti ma usun, et see nii oli ja tõesti tragid naised olid omal ajal, aga kas tõesti keegi loll arvab, et mõnele naisele MEELDIS põlluveerel sünnitada ja 5 tunni pärast kartuleid edasi kõblata? :D

Et nad jumala eest ei teinud seda sellepärast, et olukord seda nõudis, vaid neile siiralt nii väga meeldis põllul rabada, et sünnitusel tuli lausa pisar silma. Mitte sellepärast, et vao vahel ebameeldiv ja valus sünnitada, vaid sellepärast, et väärtuslik kõplamise aeg läheb lihtsalt heast peast raisku!

Mul on siin õismäel K-rauta kõrval üks karjamaalapike, ehk peaks ka seal omadega ühele poole saama, et ikka selle “tõelise naise” tiitel kätte saada? Ilma küll ei tahaks jääda.

Aga natuke olen mina ka hea naine (kui seda üldse võimalik uskuda), sest suurest igavusest tegin ma Kardole hommikusööki:

1372782_10151871775059911_1003789385_n

proovi siis niimoodi elada

Jälle lehvitan oma karvase kõhuga, aga viimase paari nädala uus mood on luksuda ERITI INTENSIIVSELT. Näiteks niimoodi:

Kõik, mida sa pead teadma rasedusest ja lapse saamisest

Juhtusin täna Merje õe blogisse ja tahtsin kohe oma FB’is tema viimast postitust sheerida. Paraku ütleb FB, et see link on midagi, mida postitada ei tohi. No kui ei tohi, siis ma pean teiega ikka jagama ühe noore naise nägemust rasedusest, sünnitusest ja lapse kasvatamisest.

Ütleme ausalt, et oleks ma 7 kuud tagasi SELLIST tõde teadnud, siis oleks ma kindasti abordikliinikusse aja kirja pannud. Paraku ei olnud auväärt Diana veel siis oma tarkusi jaganud ja nõnda ma, vana loll, ikkagi rasedaks jäin…

1. Mingi suvaline vend keerab neiule kuskil peol tite taha ning olles kuulnud ta rasedusest unustab ta neiu olemasolu ja kaob kuskile ära. Paremal juhul jääb 14-16-aastane rasedaks oma 25-aastasest mehest, kes teda väidetavalt hullult armastab. Mängitakse maksimaalselt paar aastat kodu ja siis väsib mees kahe tite eest hoolitsemisest ning lahkub.  

Siinkohal räägib Diana vist rohkem alaealistest, kes on juhuslikult rasedaks jäänud, kuigi ma ei saa aru, miks rasestumine just peol peaks toimuma. Aaa, sest alakatel pole oma kodu ja siis nad saavadki ainult peol bängida? Samas 25-aastasel mehel võiks ikka enda pleiss olemas olla, või mis?

2. Kui ema oma tütre rasedusest kuuleb, on ta kas väga-väga kuri või soovitab oma 15-aastasel tütrekesel laps ikka alles jätta, sest abort on ju sama mis inimese tapmine. Mõlemal juhul jäetakse laps alles, vahet ei ole, et haridustee jääb pooleli ja et laps lapsega midagi teha ei oska. Peaasi, et aborti ei tee.


Ma küll ei ole 15-aastane ja väga kuri mu ema ka just ei olnud, kui ta kuulis, et ma rase olen, aga õnnest ta käsi ka kokku ei tagunud. Ja ausalt, ega ma oma 23 eluaastaga ka ei oska praeguse seisuga lapsega mitte midagi teha.

3. Ma reaalselt ei kujuta ette, kust pärinevad jutud sellest, kui imeilusateks naisterahvad rasedatena muutuvad, sest peaaegu iga rase naine (või rase laps) näeb need 9 kuud välja rõvedam, kui kunagi varem. Paljud ei vaevu rasedatena isegi kõige primaarsemaid asju enda hügieeni korrashoidmiseks tegema. See on kohutav.

Ma ka ei kujuta ette, KUIDAS see saaks võimalik olla, et rase naine ILUS olla saaks? Kindasti nad kujutavad seda endale ette, sest tegelikult näevad nad välja nagu midagi, mis on 4 kuud järves ligunenud. Aga nüüd tõele au andes pean nentima, et tundsin ennast esimesed raseduse 7 kuud ikka IMEILUSANA. Noh, see võis ainult mu enda peas ka kinni olla, sest kes see ikka tahaks tunnistada, et ta rõve on. Või siis Kardo, kes mulle näkku valetas, et ma ilus olen. Või mu “pugejad” blogilugejad, kes kirjutasid mulle teinekord, et “icc icc sa nii ilus rase!”, aga olgu need valed või mitte, mina uskusin ja tundsin ka ennast nii.  Esiteks sellepärast, et ma sain oma kõhukesega lõpuks kanda igasugused ümber riideid, mis muidu mu voltidel vohada oleks lasknud ja üldse on minu meelest mu (praeguseks üüratu) kõht nõnda ilus. Selline ümmargune ja sile ja ok, ok natukene karvane kah, aga mis sääl ikka.

Aga noh, 9. kuud rase olles pean ka sellega nõustuma, et tõepoolest olen ma käinud poes niimoodi, et mu juuksed on rasvased ja näos pole grammigi meiki ja mu kõnnak on selline, nagu ma oleks äsja püksi sittunud, aga see on pigem erand kui reegel. Lihtsalt teinekord on VAJA minna poodi, isegi kui su kõik ribid valutavad, jalanõud ei mahu jalga, pissihäda ei lähe ka siis ära, kui sa iga 3 minuti tagant pissid ja näpud on nii paistes, et ei saa midagi kättegi võtta. Aga mis ma siis teha saan, kui mul on vaja minna? Jääma koju, sest ma olen liiga rõve ja kisun rasedate mainet alla :D?

Ja olgem ausad, mul on tõesti jumala pohhui, milline ma välja näen. Mis siis ikka saab? Mingi POISS VAATAB MIND ja mõtleb, et küll on rõve eit?! Issand, mis siis saaks?! Või vaatab mind mingi piff sitahaisunäoga? OMG!
3. Naisterahvas tunneb end 9 kuud nagu sitt – kõik need kõrvetised ja hommikused oksendamised ja valud ja füüsilised piirangud. 

Amen, sister!


4. Paljud rasedad lapsed ei hooli olenemata sellest, kuidas nad pidevalt oma armastusest loote vastu räägivad, oma tulevase beebi tervisest absoluutselt. Neile ei lähe korda, et raseduse ajal ei ole okei suitsetada, alkoholi või/ja narkootikume tarvitada ega kiirnuudleid otse pakist süüa. 

Tõsijutt, mõned inimesed tõesti ei suuda ennast kontrollida, aga ma usun, et enamik naisi, kes lapse ikka sünnitada otsustavad, suudavad ennast 9 kuud taltsutada ja heroiini ning kiirnuudlid ajutiselt silma alt ära panna.
5. Koolid jäetakse viienda (või äärmisel juhul kuuenda) kuu pealt pooleli tuues vabanduseks, et ei ole jaksu või midagi veel debiilsemat. Kui kehalise tundide ajal jalutama minnakse, siis rase ei lähe, sest see on kahjulik lapse tervisele. Suitsetamine ei ole kahjulik, aga värskes õhus viibimine on?

Eeh, aga seda jaksu ju tõesti ei pruugi olla. Jalutamise jaoks ikka ehk võiks leida kuskilt, aga mul on tunne, et siin on mingi isikik teema kellegi suitsetava rasedaga, kes ei taha kehalises käia :D
6. Rase laps peab end oma eakaaslastest oluliselt targemaks sel lihtsalt põhjusel, et ta on rase. Vahet ei ole, kui rumalat juttu kõnealune isik räägib või kui ebaküpsed on tema arusaamad elust. Kui titt taha on keeratud, avardub lapse mõistus automaatselt. Kõik muutuvad megatargaks. Ausalt.


7. Olles välja kannatanud need 9 rõvedat kuud minnakse sünnitama, mis on lihtsalt KÕIGE valusam asi terves maailmas. Kui pärast mitut tundi pressimist ja meeletut valu imik lõpuks väljas on, tahab noor ema limase ja verise imiku kohe enda kätte võtta, pesta pole vajagi, sest armastus on ju niiiiii suuuuur. Seejärel tehakse noorele emale mingi 50 õmblust ning ta ei saa mitte midagi normaalselt teha.

Appi! Oleks ma teadnud, et LIMANE JA VERINE imik mulle sülle tahetakse panna?! Mida nagu?! Jumal tänatud, et ma nüüd hoiatatud sain, sest nüüd, kui keegi sellist lollust teha üritab, seletan ma neile kohe: “Kallid arstid, see, et ma just ennast teie ees täis sittusin ja veritsesin on suhteliselt gross, aga ärge lootkegi, et ma nii rõve vend olen, et selle ligase jälkuse endale SÜLLE võtan! Mu armastus NIII suur ka pole!”. Seejärel nõuan lapse keemilist puhastust.

Ja noh, seejärel saan 50 õmblust.
8. Kui 9 raseduskuud ja sünnitus on möödas, algab kõige jubedam osa – magamata ööd, pampersite vahetamine, oksendamine, sittumine, eraelu ja vabaaja veetmise võimaluste igasugune puudumine, teadmine sellest, et last imetades võib ta su nibu küljest hammustada ja kõik muud toredad asjad sinna juurde. Eelolev aeg röövib noore ema elust 2-3 aastat. Enamik naistest peab selle kõik üksi läbi tegema ja kui juhtubki mees kõrval olema, viskab see kõik tal üsna ruttu üle – mees pakib asjad kokku ja läheb minema.

Jah, mida ma oskaksingi siinkohal sellisele täpse kirjelduse peale kosta, missugune mu elu juba järgmisel kuul välja nägema hakkab. Üks suur sita ja okse meri, mina looteasendis dušši all nutmas, sest mu elu on väärtusetu ja mõttetu sitt. Kardo asju pakkimas, sest mõistab, et Mari ei oska üsna pikka aega temaga Kataani mängida ja ei viitsi oodata, kuni see loll imik midagi peale sittumise ära õpib. That’s life.


9. Mõne aasta möödudes jõuab kätte iga, kus laps pannakse lasteaeda. Asja positiivseks küljeks on suurem hulk vaba aega, kuigi noh…tubli enamuse sellest veedab ema ikka kas tööl käies või kodu koristades. Sellises eas küsib laps emalt vähemalt 300 mõttetut küsimust päevas ja viskab poes pikali ning hakkab ulguma, kui talle soovitud mänguasja või kommipakki ei osteta.

Jube, kes tahaks oma elu veeta tööl käies või kodu koristades? Ainult mingid nõmedad EMAD! Teised selliste asjadega ei tegele, vaid elavad glamuurset elu, kus raha tuleb rahakotti võluväel ja nädalapäevad mööduvad glamuursetes restoranides ja uhketes ööklubides, mille nimesid needsamad mõttetud EMAD isegi mitte kuulnud pole. Isegi kui kuuleks, ei jääks need talle meelde, sest mingi debiilik küsib talt päevas 300 mõttetut küsimust ja nõuab komme.
10. Mööduvad jälle mõned aastad ja laps on saanud umbes 12-13 aastaseks. Algab puberteediiga ehk laps nõuab sult koguaeg raha ja asju, ise selle nimel pingutamata. Kui ta millegagi rahul ei ole, jookseb ta kodunt minema ja hakkab end lõikuma.


…Ja kõik, mis emadel sellele jubedusele vastu on panna, on see meeletu-meeletu armastus. Maybe it’s just me, but I don’t really see the point of it. :D

Ega jah.. Igaks juhuks küsin, et kas mul on abordiks hilja?

Aga tegelikult pull-pulliks. Ma saan aru, et Diana on alles väike tüdruk, kes on nats gansta ja omab radikaalseid arvamusi – mul endal olid nad kunagi täpselt samad, niiet no offence :D Lihtsalt praegu on naljakas lugeda :D