Kas pole mitte suurepärane reklaam taanlastelt? Kaugelt otsima ei pea, sest Cherrys on päikesereise jalaga segada. Oleme solidaarsed taanlastele ja tõstame ka Eesti iivet!
Tahad last? Lapselast?
Kanaema
Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis naised need on, kes ei suuda päevagi lapsest eemal olla. Nüüd ma
siis tean, kes need on – näiteks mina.
Juba eile õhtust saati vaatasin ma aina Mari ja kohe tundsin, et kuidas ma jätan oma väikse nööbikese 24ks tunniks üksinda. Kuidas?
Õhtul haarasin ta nii kõvasti kaissu, et laps muutus higist märjaks ja oli elus pettunud, et keegi teda niimoodi keset ööd kaisutama kukub. Aga ma ei saanud, ta oli lihtsalt nii armas!
Hommikul oli ta muidugi veel armsam oma hambutu naeratusega ja emale last üle andes, tulid mulle pisarad silma. Kuigi mu ema on suutnud omal ajal ju lausa kahte titte elus hoida…
Aga ta on mu väike armas nööbike :(!
Loodetavasti läheb see tunne üle. Oleks võind ikka lapse õhtul, siis kui laps joriseb, emale anda :D Oleks vast vähe kergem olnud :(
Aga ok. Me nüüd astume lennukisse :)
Kanaema
Ma olen kogu aeg mõelnud, et mis naised need on, kes ei suuda päevagi lapsest eemal olla. Nüüd ma
siis tean, kes need on – näiteks mina.
Juba eile õhtust saati vaatasin ma aina Mari ja kohe tundsin, et kuidas ma jätan oma väikse nööbikese 24ks tunniks üksinda. Kuidas?
Õhtul haarasin ta nii kõvasti kaissu, et laps muutus higist märjaks ja oli elus pettunud, et keegi teda niimoodi keset ööd kaisutama kukub. Aga ma ei saanud, ta oli lihtsalt nii armas!
Hommikul oli ta muidugi veel armsam oma hambutu naeratusega ja emale last üle andes, tulid mulle pisarad silma. Kuigi mu ema on suutnud omal ajal ju lausa kahte titte elus hoida…
Aga ta on mu väike armas nööbike :(!
Loodetavasti läheb see tunne üle. Oleks võind ikka lapse õhtul, siis kui laps joriseb, emale anda :D Oleks vast vähe kergem olnud :(
Aga ok. Me nüüd astume lennukisse :)
su blogi oli vanasti nii lahe
Mul on tunne, et inimesed igatsevad aega, mil Mallu alles jauras ja märatses ja närvi läks. Et publiku soovidele vastu tulla, siis tavai, lähen.
Mul on NII FAKING kopp ees sellest, kuidas inimesed ütlevad mulle, et kuule, sa olid vanasti nii lahe ja naljakas, nahui sa enam ei ole.
Ma üritan olla ikka täpselt samasugune nagu enne. Ma blogin omast arust kõigest – kas ei? See, et ma asju tutvustan – need on täpselt need asjad, mis mulle endale meeldivad ja millest MINA tahaks kuulda/lugeda. Kui sina ei taha, siis jäta need kohad lihtsalt vahele, eks?
Andke andeks, et ma asju LOOSIN :D Ma lihtsalt tahaks ka oma lugejatele kingitusi teha…Ega ma ju ise sellest mingit tolku saa.
Üldse viimasel ajal hakkab mul vist mingi mental breakdown tulema – ma tunnen ise ka, et ma olen digimuutumas millekski, mida ma enne ei olnud. See hirmutab mind. Ma olen soft nagu äsjavalminud sai ja ma tahaks endale selle eest kord tunnis molli anda.
Mind ajas närvi, et ma sundisin kõiki siin enda pildi poolt hääletama – ilmselgelt mõttetult, sest ma kaotasin. Mis seal ikka…
Mind ajab närvi, et mul on blogiga surve peal. Kirjutan ühte – ei sobi. Kirjutan teist – ka ei sobi. Kirjutan Marist – “Miks sa ainult titejuttu ajad?!”. Ei kirjuta Marist – “Mis “BEEBIBLOGI” see on, kus sa Marist ei kirjuta!?”.
Mulle on lõpuks peale langenud see…tunne, et ma pean vastutama mingi inimese eest ja õpetama talle KÕIKE. KÕIKE siin maailmas. Ja iga kord, kui ma näen midagi naljakat, mille kohta mõtlen, et “hahah, ma võiks sellest blogida”, siis mõtlen kohe, et kurat, raudselt see jälle kellegi kiusamine või õõnestamine ja lihtsalt ei kirjuta.
Kardan.
Ma olen vist hulluks läinud, aga ma olen hetkel veits haavatav. Plz ärge tulge rääkima, et ma vanasti olin nii lahe. Ma tean seda ise ka :(
Ja ühtlasi üritan ma kinni pidada süsivesikute vabast dieedist, mis tähendab EI TOBLERONE’ile ja see natukene tapab mind seest.
Niiet andke andeks, et ma tahan vahelduseks head teha. Andke andeks, et asju loosin. Andke andeks, et hääli kerjan ja andke andeks, et elan.
Tahaks natuke nutta.
Detsembris tee head!
Jõulukuul võiks ikka igas inimeses olla natukene soojust ja hellust. Isegi minusugune hingetu eit heldib paar korda aastas ja nüüd ma teile räägingi, et mille peale ma see aasta heldin:
JÕULUPUU
Kui keegi veel kuulnud pole, siis ka sel aastal saab jõulupuu kaudu teha kingitusi raskes olukorras olevate perekondade lastele. Sel aastal saavad minu käest kingituse 11-aastane Marina, kes soovis endale ehteid ja 2-aastane Madis, kes soovis jõuludeks komme ja autot.
Veel on seal nimekirjas paarkümmend last, kellele veel kingitegijat ei ole. Kui sina tahad ja saad aidata, ning kellelegi jõulurõõmu pakkuda, siis mine vaata JÕULUPUU KODULEHTE ja vali endale üks tänulik kingisaaja!
ÜLLATUS ENNEAGSETE LASTE EMADELE
Ma tegin hiljaaegu Nipiraamatusse loo emadest, kes olid oma lapsed enneaegselt sünnitanud. Kuna nad teavad nüüd omast kogemusest, et see on hirmus aeg, mil tuleb kaua (teinekord KUID) oma lapsega haiglas veeta, siis tahtsid nemad sellel jõulul neid emasid natukene rõõmustada ning koostasid neile vahva üllatuspaki.
Seal sees on ise kujundatud body, nipet-näpet emale ja ka näiteks Lenna uus album.
Kuigi palju asju suutsid nad sinna pakki tasuta hankida, siis tibatillukeste bodyde toorikud maksavad ikkagi 3 eurot tükk. Seega on vaja kokkusaada umbes 250 eurot. Et te saaksite aru, kui pisikesed tegelased neid bodysid kandma hakkavad, siis demonstreerin teile üht 800 grammise võitleja käekest:
Väike- väike tita!
Aga kui kellelgil on kodus väikeseid 44-48 suuruseid ühevärvilisi bodysid, siis võtavad nad need hea meelega vastu! Kui aga bodysid ei ole, kuid aidata tahaks, siis ülekandeid ootab proua Kätlin Tursk kontole 1107753039!
Ja kuna kõik küsivad, mida ma selle arvutiparandusest järele jäänud 50 euroga tegin, siis nüüd teate, et see 50 eurot läheb minu poolt enneaegsete laste emade rõõmustamiseks nende kingipakki. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma peaksin kunagi nägema väikest Mari torude ja voolikute all ja ma olen tänulik, et ma seda nägema ei pidanud. Kui aga ma oleks ise olnud sellises olukorras, siis see oleks kindlasti mind rõõmustanud, et keegi mind ka meeles peab kaunil jõuluajal :)
KOOLIKIUSAMINE
Mina ja Sander läheme esialgu minu vanasse keskkooli põhikooli lastele rääkima koolikiusamistest ja oma kogemustest sellega. Loodame, et saame vähemalt ühele lapsele sellega abiks olla :)
Kui keegi tahab meiega ühineda, siis kirjuta mulle!
sohki pole ilus teha…või olen ma paranoiline
Kallid sõbrad – mul on sitt olla, ärge homme tulge. Ei maksa teid ka kogemata nakatada. Ja ma ei viitsi arvutis istuda täna üldse, kummituslugusid loen ka telefonist pärast voodis. Kirjutan ainult kiirelt hädavajalikust.
Tulin ainult seda ütlema, et homme kella üheni päeval saab minu pildile häält anda. SIIN! Aga mul on tekkinud juba siirad kahtlused selle naise suhtes, kes seal teisel kohal on. Päriselt kah! Kuidas saab võimalik olla, et näiteks mina saan 100 vote’i – tema saab 120. KOHE! Tunni jooksul vähemalt. Saan mina 200 vote’i, saab tema näiteks 290. KUIDAS?!
Ok, alguses ma mõtlesin, et ju siis on tal palju FB’i sõpru, aga mu sõbranna leidis ta üles ja tal on 390 sõpra! Samas on tema pilti laikinud umbes 1500 inimest? KES?!
Siis mõtlesin, et ehk on tal ka blogi vms. Googeldasin teda. Ei midagi. Ta pole mitte keegi.
Sõber ütles mulle, et netis on tohhujaa selliseid programme, millega saab endale hääli juurde. Ise valid arvu, palju neid tahad ja olemas. Mhhh…
Ja et olla ikka tõbras to the max, siis kirjutasin Hotmilki ja uurisin, et kas nad saavad kuidagi seda järele kontrollida, kuidas ta neid hääli saab. Mulle pole veel vastatud, aga neil on ju öö kah…
Enne olin temast 50 häälega ees, kui äkki HOPS, juhib ta mind umbes kolmesaja häälega. Arvestades, kui palju on mu blogikesel lugejaid. Aitaks ehk sellest, kui te kõik kasvõi ühe korra veel seda VOTE nuppu vajutaks. SIIN!
Ja päris ausalt – NEVER ei osale enam ühelgi sellisel võistlusel :D LIIGA PINGELINE!
Aga nüüd voodisse, ei ole siin pikka pidu! Head ööd, loodan, et kummituslood kedagi ei freakinud out. Mind küll freakisid!
Kas sina usud kummitustesse?
Üli tihti olen kuulnud, et inimesed ütlevad, et ah mina küll kummitustesse ei usu. Isegi Kardo väidab mulle, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei taha aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Noh, sest see on õudne ju, et midagi säärast olemas võiks olla :D
Mina usun 100% kummitustesse. Esiteks selle pärast, et ma ei usu, et pärast surma ongi kõik. Et me olemegi ainult mingusugused…kehad. Olen kindel, et meis on palju muud, mis jääb järgi ka surma korral.
Ma ei arva seda, et kõik kummitused halvad oleks. Ma usun, et valdav enamus nendest on ikka head ja tahavad niisama ringi uudistada. Mis sul muud ikka teha on, kui sul keha pole ja sa oled kummitus, eksole :D
Kunagi olime sõbrannaga öösel Kohilas, My ema juures, kui kuulsime trepilt samme. Mõtlesime, et huvitav, miks vanaema keset ööd üles tuleb, ta kunagi ei käinud seal. Sammud tulid kuni trepi käänukohani ja…HAKKASID ALT UUESTI PIHTA.
Me reaalselt tardusime ja küsisime teineteiselt, et kas me ikka mõlemad kuuleme seda. Kuulsime. Koputasime hüsteeriliselt vastu seina, mille taga minu vanemad magasid, aga need ei kuulnud essugi. Lõpuks haarasin ma sukanõela (sest see ju TÄIEGA aitab kummituste vastu!) ja jooksime hüsteeriliselt mu ema juurde, et ta meid päästaks.
Siis ei kostunud enam muidgi ühtegi häält ja kasuisa väitis, et vana maja ikka logiseb jne. Aga see ei olnud ikka mingi logisemine. See oli KUMMITUS!!
Siin korteris ma olen ka kuulnud koputust ja kui vaatan ukse taha, siis seal oli PIMEDUS. Isegi kui keegi oleks kogemata ukse pihta läinud, siis oleks mu ukse tagant ju automaatne valgus tööle läinud. Igatahes oli see jube!
Ja kui ma olin väike. Umbes 10-aastane, siis suri mu vanaema. Pärast matuseid istus vanaisa diivanil, mina istusin diivani ees maas. Ühel hetkel vaatasin ma ukseläve poole ja seal mu vanaema seisis. Oma koduriietes. Täitsa tavalise moega. Nagu ootaks mind sööma vms. Ma mäletan, et ma vaatasin nii pikalt ta poole, et kas ta kaob ära. Ei kadunud. Pilgutasin. Ei kadunud.
Lõpuks pöörasin pilgu vanaisa poole, et kas tema ka seda näeb. Kui pilgu tagasi pöörasin, ei olnud seal miskit.
Muidugi võis see olla mu alateadvus vms, aga mulle meeldib mõelda, et see oli päriselt tema :)
Kas teie olete kummitusi näinud? Kas usute nendesse?
Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg aka kingiloos
Et mina ei oleks ainukene, kes saab nautida elu kassiliiva kraapimata, siis on ainult aus, et ma ka teie vahel, kallid sõbrad, sellise uhke kasti välja loosin, onju?
Kõik, mis teie tegema peate, et seda endale saada ( ja säästa MITUSADA eurot) on see:
1. Minge Litter-Robot Eesti FB’i lehele! Klikkige LIKE nupul.
2. Leidke sealt pilt:
Ja kommenteerige sinna alla, miks just teie kiisu sellist uhket ja lahedat isepuhastuvat kasti väärib.
3. Oodake jõule, sest päev enne jõule see kast endale omaniku leiab. Võitja saab valida ise, mis värvi kasti ta endale soovib.
Mul on ausalt hea meel, et ma ühele lugejale sellise vahva auhinna välja loosida saan, sest nagu ma omast kogemusest näen, teeb see elu sada korda lihtsamaks. Kodu ei haise, seda on kerge puhastada (võtad sahtlist kilekoti välja ja viskad ära) ja näeb lahe välja!
Osalege kõik, kellel kodus kass, selles lahedas loosimises. Joosep ja Kurg soovitavad!
Nagu näha, siis Joosep on eriti õnnelik, et ma ta ootamatult sinna sisse pressisin, et pilti teha :D
Mallu jaburdab 