Tag Archives: idioodid

kellele tekitab mu tiss ebamugavust?

Avaliku imetamise teema jätkuks – olen saanud selle kohta palju vastukaja, näiteks oma meili peale. Põhipoint on see, et nagu avalikult imetada võiks, aga jumala eest peaks ennast varjama salliga, sest igal hetkel võib ju NIBU lapse suust välja tulla ja teistele NÄHA olla!

Kuuldavasti pidid meesterahvaste silmad sellisest ilmaime nägemisest peast välja kukkuma, naised südamerabanduse saama ja vanainimesed viskavad vist kohe sussid püsti. Ahjaa, väikelapsed saavad muidugi eluaegse lapsepõlvetrauma osaliseks.

Jah, ma saan aru, et paneks sallikese peale ja oleks rahu maa peal – mina saaks imetada ja teised ei peaks mu hirmsat, hirmsat tissi vahtima. Aga vot mina olen eluaeg selline jonnipunn olnud, et kui mina midagi TAHAN TEHA, siis teen kah. Kas teile meeldiks, kui te üritate rahulikult oma mäki burksi süüa ja siis tulen mina ja panen teile SALLI NÄKKU, sest nii on teistel parem sinu ümbruses olla.

Teine probleem, mille üks kommentaator tõstatas oli see, et ebamugavust tunnevad naised, kes oma mehega säärasest jubedusest(imetav ema) mööda peavad kõndima. Aga miks? Kas tunnetan ma siin ebakindlusenooti? Kardo näiteks on küll näinud, kuidas mul sõbranna imetab, kõigil oli mega pohhui. Mul oleks ka suva, kui me peaksime sellist asja kuskil tänaval/poes/pubis nägema. Miks tekitada mingit pseudoprobleemi?

Teate mis, kallid inimesed. Te võite küll arvata, et issand, imikud söövad ju teatud kellaaegadel ja miks kurat on vaja siis sellisel ajal lapsega välja ronida, aga nüüd valmistuge elu shokiks: last ei huvita, et sa ütled talle, et kuule, kell on kaks, kuku vitsutama. Ta võib sellel ajal tahta näiteks magada või jonnida või oma varbaid süüa, või midagi säärast, mis on väga oluline. Seega lükkub söömine määramata ajale ja ta võib avastada oma tühja kõhu justnimelt poes.

Mida peaksin ma siis sellises olukorras tegema?

Viskama oma toidukraami, kus see ja teine, ning jooksma koju? Paluma töötajaid, et ehk laseksid nad mind kuskile näkasesse peldikusse imetama? Tõmbaksin lapsele koti pähe ja imetaksin teda niimoodi? Shoppaksin rahumeeli edasi, laps kopse välja röökimas?

KUIGI ma võiksin lihtsalt talle tissi suhu toppida ja rahumeeli oma asjatoimetusi edasi ajada.

Üks kommentaator leidis ka, et ma hakkan titemammastuma, et kuskil poes oma tisse lehvitama hakkan. Nojah, mis ma ikka selle peale kosta oskan. Minu jaoks on oluline, et mu laps ei karjuks (sest ma ei suuda taluda väikeste laste nuttu, see on nii häiriv!) ja et ta saaks süüa siis kui tema hing ihaldab.

See, kas keegi seda nähes saab nüüd eluaegse trauma ja vajab psühholoogi abi järgneva elu jooksul, ei huvita mind üldse. Te ütlete, et imetamine on privaatne asi? Ma saan aru, et ma kukuks keset poodi sugu tegema, vot see oleks üsna privaatne asi. Te ütlete, et inimesed on tissi näinud küll, aga mitte MINU tissi. Noh, ega ma mingi kombitsatega monstrum pole, ta on suht samasugune tiss, nagu teistelgi on. Kui mitte ilusam :)) Ja keegi ütles, et kui ta enne imetamist oma tissiga kuskil ei lehvitanud, siis miks ta peaks seda nüüd tegema. Aga saunas olete kunagi käinud või? TISSIGA lehvitamas!

Ja noh, lõpuks on ikka nii, et ega mind see teiste arvamus ei huvita. Ma lausa isegi tahaks, et keegi mulle kunagi midagi ütlema tuleks, samal ajal kui ma oma väärtuslikku last söödan. Oiiii, kuidas ma seda tahaks ;)

Foto: Meelis Tomson

Foto: Meelis Tomson

Ja need inimesed, kellele tekitab tiss ebamugavust, siis pigistage silm kinni ja kõndige kiiresti mööda. Te ei kujuta ette, kui palju asju mina näen siin ilmas, mis mulle ebamugavust valmistavad. Aga kas te kujutaksite ette, et ma astuks näiteks McDonaldsis inimese juurde, kes on suur kui mägi, voldid laperdavad tuules ja tema õgib topeltjuustuburgerit. Ja siis ma ütlen talle, et kuulge, te suht häirite mind, kas te saaksite endale sallikese näkku panna, kui te sööte :))

Ahjaa ja muuseas avastasin ma, et konkursil saab minu pildile hääle anda lausa iga jumala päev. Ma ei tea, miks selline süsteem, aga andke ikka oma hääl. Kas siis esimest, teist või kolmandat korda, sest once in a lifetime ma tahaks ka võita miskit :))

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)

Kaitstud: Elan raevu välja

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Mallu märatseb: kuidas siis emme elab?

Ma ei suuda välja mõelda midagi häirivamat, kui see, kui inimesed mind emmeks kutsuvad. Oh appi, kui imelik see on! Ma ei tea isegi miks see mind nii väga häirib, aga kurat, häirib!

See tiitel on mulle nii uus, et ma isegi olen seda Mariga vesteldes ainult paar korda kasutanud, sest see tundub NII UTOOPILINE, et ma olen kellegi…emme. Õh, ma ei suutnud seda lausetki siia kirja panna niimoodi :D

Ehk on asi selles, et ma ise ei ole kunagi oma ema emmeks kutsunud? Terve elu mäletan, et olen teda ikka Tiinaks kutsunud, nagu ta nimi on. Aga seda ma küll ei taha, et Marikene mind Malluks kutsuma hakkab. Noh, kui ta just VÄGA tahab. Sest TEMAL on õigus AINUKESENA mind emmeks kutsuda. On ju loogiline?

Seega tahaks ma endale näkku oksendada, kui keegi alustab minuga FB’is vestlust, et: “Noh, kuidas emme elab?”. Ma tahaks alati vastata: “KÄI PERSE, KAS MA OLEN SU SÜNNITANUD?! Ma arvan, et ma mäletaks seda… Seega palun ära kutsu mind emmeks. Sest ma EI OLE SU EMA!”.

Aga ma ei vasta.

Sest ma olen viisakas inimene.

Aga palun lõpetage mu emmeks kutsumine! PALUN!

Ma ei kujuta ette, et ma pöörduksin inimeste poole, kes juhuslikult kunagi lapse saanud on, hüüdnimega “emme”. Näiteks mu ülemus tööl on lausa MITME lapse ema. Kas ma oleks pidanud siis töömeile nii saatma:

Tsau emme!

Kuule, mitu tähemärki ma sulle kaanekat teen?

Mallu

Oleks see normaalne teie arust? Minu arust ka mitte :D

lapse saamisega enda käest laskmisest

Esiteks rõõmustan, et mul pole täna juba lõunast saati pea valutanud! Ei tea, kas aitas rohke vesi, jalutuskäik õues või hoopis coca-cola, aga ma tunnen ennast taas inimesena! Ja mida muud siis teha, kui mitte…BLOGIDAA!

Ma kirjutasin siin Delfile artikli nõuannetest, mis mind absoluutselt ei huvita ja noh, hakkasin siis igavusest kommentaare lugema. Leidsin mõne nii võrratu, et pean neid  teiega ka jagama.

Liisi

22.10.2013 05:00
 
Täitsa jube lugeda.Ma ei mõista neid naisi,kes end peale sünnitust käest lasevad.Ole ikka naine edasi.Mul on 2 last ja nende kõrvalt ma küll ei lasknud endal sammalduda.Mehe bokserite ja rokaste riietega? Mehel peaks ikka mingit silmailu ka olema.Sel ajal kui siia oma totakaid kõiketeadvaid artikkleid kirjutad,võiksid vannitoas endale aega leida.
Vuihh
ene
22.10.2013 00:48
 
apppiii mis titemammad siin kirjutavad,,,,lapse sünniga toimib mingi täielik mõistuse kaotamine…pole vahet kui palju lapsi mul on iial ei taha ma haiseda okse järele…kui enam ei ole laste kõrvalt oma hügieenile tähelepanu pöörata siis oleks võinud mõne lapse tegemata küll jätta,,pole siis imestada ,et kõige rohkem lahutusi toimub enne lapse 2 aastaseks saamist….appppiii kui jälk kui üks naine mammastub niimoodi….
Jumal tänatud, et Delfi kommentaatorid ei väsi. Nüüd lõpuks ma tean, kuidas minu iga päev algama peab: ärkan hommikul, annan ruttu lapsele süüa ja siis jooksen meiki tegema. Samuti viskan argipävaselt selga oma õhtukleidi ja hakkan hommikusööki tegema. Hoidku jumal selle eest, kui laps peaks selle peale oksendama. Sest mitte SEKUNDITKI ei taha ma olla oksehaisune. Olen kuulnud, et mõned lapsed ei oksendagi – kurat küll, ma sain vist haiglast praagi. Mul oksendab :(
Nali naljaks. Minu arust on nii naljakas see, et kui ma kirjutan, et mu riided on piimased ja oksesed, siis eeldatakse, et ma ennast ei pese :D Ausalt ka, ikka olen paar korda selle aja leidnud siin selle kahe nädala jooksul, kus saan ennast ka pestud ;) Kui ma tahaks kogu aeg puhaste riietega olla, siis ma peaksin suhteliselt iga poole tunni tagant enda riideid vahetama. See läheb aga raskeks, sest mu pluusidel peab olema täidetud kriteeriumid: katta mu volte, mugav ligipääs tissidele (sest ma ju lüpsilehmastaatuses). Mul lihtsalt ei ole selliseid asju sadade viisi, et neid aina vahetada, rott nagu ma olen.
Kallid Delfi kommentaatorid, kinkige mulle riideid! Soovitatavalt õhtukleite, millel piisavalt avar dekoltee. Noh, esiteks selle pärast, et siis on mehel hea vaadata ikka seda seksikat rinnapaari. Teiseks saan ehk salaja lapsele ka süüa anda, kui mees parasjagu tissi ei imetle.
Ja muidugi ka see püsiv mure, et “nahui sa kirjutad seda blogi, selle asemel, et enda lapsega tegeleda!”. Jube, jube inimeseloom olen. Rääbakil ja laps unaruses. Oeh.
Huvitav, mis oleks nende arust aktsepteeritavad tegevused noore ema jaoks siis, kui laps magab? Enda meikimine? Või peaksin ma kogu aeg lapse kohale kummardudes õhkama, kui mõnus ta on? Muuseas, ta praegu magab siinsamas mu kõrval, iga sekund võin kirjutamise pooleli jätta ja õhkamispausi teha, kui hing ihaldab :D
Ma küsisin Kardolt, et kas teda häirib, kui ma selline piimane ja ropsine olen. Ta vastas, et kõik on nagunii piimane ja ropsine – tema ka, et te teaksite!! Kujutage ette, kui ma veel seda Delfisse kirjutaks. Vaene mees, pandud naistetöid tegema, lapsega jändama ja nüüd on MEES KA MINU PÄRAST ENNAST KÄEST LASKNUD!
Lõpetuseks tahaks ma teada, et kui rõvedad need kommentaatorid ise ilma meigita on, et kohe üldse ei kannata ilma mehe silma alla sattuda? Kas on nii hull lugu, et mees valab endale kuuma vaha silma ja pimedad lapsed hakkavad õudusest nutma?
Mina isiklikult olen õnneks ka meigita imetabane :))

õel Mallukas

Minu eilse hala peale, kuidas ma tahaks öökida lugedes roosamannalisi beebiblogisid, on selgunud nii mõnigi elu tõsiasi:

  • Inimesed, kes on võtnud vaevaks mulle kirjutada, ankeedi saada ja parooli küsida ei ole vist enne mu blogi lugenud, sest nad vist ei ole ikka veel mu huumorist aru saanud. Jah, ma võin olla veidi musta huumoriga, kas te seda siis enne tähele pole pannud? Tuleb see kuidagi üllatusena? Ja kuna te ankeedis ema-isa surma nimel vandusite, et te ei ole idioodid, aga näed, on ka neid, siis palun väga…you know what’s gonna happen
  • Võib-olla ma lihtsalt ei teagi, misasi on ÕELUS? Sest omast arust ma õel küll ei olnud, pigem lihtsalt rantisin teemal, mis mind ärritas. Vaba maa, kas pole? Kui keegi kirjutaks minust naljaka sissekande, kuidas ma aina halisen ja endal pimesi alakeha raseerin ja kogemata enda sokke täis kusen (ma vist sellest polegi siin rääkinud:D) siis andke aga takka. Ma ei tea, võib-olla olen ma lihtsalt haardkoorim eit?
  • INIMESED ON ERINEVAD. Jumal, ma ei keelagi kellelgi olla positiivne. Mu jutu point ei ole, et keegi oma blogi kinni paneks, kodus patja nutaks või veene lõikuma hakkaks. Ma ei ole hingetu inimene ja ma ei taha, et keegi minu pärast kuskil nurgas masetseks. Võib-olla ei ole ma kõige taktitundelisem inimene, aga las ma siis olen selline “õel sindrinahk”. Ma lugesin nüüd Katre enda blogi ka, kus ta kirjutab, et tema hing on nüüd haige. Eks ta kurb ole jah, et inimene nüüd kodus kassib selle pärast, mida ma kirjutasin. Päriselt. Ma ei taha kedagi kurvastada. Aga samas ajab jälle närvi see, et ma oleks selle postituse järgi nagu keegi, kes talle ennast külje alla parimaks sõbrannaks pressinud on ja nüüd teda salaja kuskil mõnitan. Olgem ausad, ma pole teda isegi näinud ja raseduse alguses tõepoolest hakkasime hoogsalt suhtlema, kuni see vaibus. Eks Katre teab ise ka, MIKS see vaibus, aga võib vast öelda, et ma mõistsin, et me pole ühte masti inimesed. Närvi ajab ka see, et mina olen nüüd õelaks kolliks tembeldatud, samal ajal kui kõik nunnut ja siirast Katret kallistada tahavad ja talle lutipudelist kummeliteed joota soovivad. Just for the sake of it, on Katre ka mulle väga nõmedasti ja halvasti öelnud (also the point, miks ma enam suhtlusaldis ei olnud). Ometi on mu padjad pisarakuivad. Samuti ei arvanud ma ometi päriselt, et ta seda postitust ei näe iial :D Tegelikult kah.

    Vastuseks tema küsimustele blogis, et mis selle point oli? Rääkisin ära, mis hingel on, see point oligi. Mis muud pointi mul ENDA BLOGISSE kirjutamisel veel olema peaks?
    Ei, ma ei taha, et sa blogimist lõpetaksid. Miks sa üldse peaksid tegema midagi, mida MINA tahan? Kas sa kujutad ette, kui paljud leiavad, et ma peaks ka oma blogi kinni panema? Oi, neid inimesi on palju. Kas ma teen seda? Ei. Miks? Sest mind ei huvita, mida teised inimesed arvavad. Kui sind teeb õnnelikuks see blogi, anna aga takka. Miks see sinu elukest peaks kõigutama, mida üks suvakas Mallukas rasedushormoode all olles märatseb?
    Minu suust ei ole see tulnud, et Katre jutt oleks mõeldud nina alla hõõrumisega. See tuli juba minu kommentaariumist ja ei olnud minu sõnad. Ma ei arva Katrest nii halvasti, et usuks, et ta päriselt inimestele, kellel jubedam sünnitus on olnud, midagi nina alla tahaks hõõruda. Seega ei ole ka see päris minu rida. Mulle käis pigem pinda see “mõtle positiivselt ja kõik ongi võluväel positiivne”, sest see on pullisitt. Tegelikult kah.

Ja üldse tahaks öelda, et kuradi MINU HING ON KA HAIGE, et on olemas inimesi, kes päriselt nuiavad mu parooli ja ronivad mulle otsapidi perse, et seda saada ja siis teevad esimese parooliga postituse lahti ja minestavad, sest MALLUKAS ON NII ÕEL! Palun, minge arenege kuskil :D Kohe täitsa tegelikult kah!

Mallu märatseb: ahelkirjad!

Ma tean, et ma võin paljusid üllatada informatsiooniga, et leidub veel inimesi, kes reaalselt AHELKIRJU jagavad. Vanasti saatsid inimesed neid teineteisele meilitsi, eksole. Ma pead ei anna, et kas mina ka 13-aastasena mõne edasi saatsin, vast ikka. Aga leidub ka 20+ inimesi, kes seda teevad. AUSALT! Kas te suudate seda uskuda? Nad jagavad neid oma Facebooki lehel – et kõik nende sõbrad näeksid, et nad on kerge vaimse puudega. Ja häbi neil ka ei ole. Samas arusaadav, kes see ikka kümmet aastat õnnetust taluda tahaks :(

Eile hüppas mu wallile selline kurjakuulutav tekst:

Tüdruk: Kas ma olen ilus?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa tahad minuga igavesti olla?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas ma üldse meeldin sulle?
Poiss: EI
Tüdruk: Kas sa nutaksid kui ma minema kõnniksin?
Poiss: EI

Tüdruk kuulis seda kõike ning tal oli valus…ta kõndis pisarad silmas minema…

Poiss haaras tema käe
Poiss: Sa ei ole ilus…Sa oled kaunis!
Poiss: Ma mitte ei taha olla sinuga igavesti…Ma vajan sind igavesti enda kõrvale!
Poiss: Sa mitte ei meeldi mulle…Ma armastan sind!
Poiss: Ma mitte ei nuta kui sa lahkuksid…Ma sureks, kui sa lahkuksid!

Poiss sosistab: Palun ole minu…
Tüdruk sosistab: Ma olen…

• Täna keskööl Sinu tõeline armastus saab aru, et ta armastab sind
• Midagi head juhtub sinuga öösel kellas 1-4-ni!!
• Homme see võib-olla igalpool!
• Olge valmis šokkiks oma elus!
• Kui sa ei postita seda enda seinale…On sul halb õnn suhetes järgmised 10 aastat!

Ma lugesin selle ila läbi ja noh loomulikult ei olnud ma ainus, kes sellele eidele, kes sellist solki oma seinale paneb, puid alla pani. Vaene tüdruk oli segaduses: “Ma ei saa midagi teha, et olen ebausklik!”.

Esiteks tahaks ma teada, et kas siis kui kell lõi kesköötundi, kargas voodist püsti Mait Pärnust, kes polnud antud neidu iial käinud, kuid mõistis – tegu on tema eluarmastusega. Kuna tal selle infoga muud teha polnud, siis arvatavasti tegi ta seda, mida mehed ikka öösiti teevad, kui nad on üksi kodus ja und ei tule (ok, ok naised ka, ma ei hakka kedagi diskrimineerima) ja heitis rahunenult magama.

Seega palju õnne, kallis neiu facebooki sõbralistist! Eile pani keegi sinu peale onni. Südaööl! Kas pole mitte romantiline :))

Samuti väidab ahelkiri, et midagi head juhtus temaga postitamise öösel. Ma ei tea, olen skeptiline. Isegi kui ma selle oma seinale oleks pannud, siis ma ju magan 1-4ni. Kuidas saab keegi tõestada, et midagi head on juhtunud? Aga noh, ei maksa ju ka seda riski võtta, et midagi hea EI juhtu.

Siinkohal teen ettekuulutuse – kõik, kes mu blogi loevad, saavad oma tänases REM-unefaasis teada midagi, mida nad on ammu teada tahtnud! Prove me wrong, bitches!

 Homme see võib-olla igalpool! – Misasi? Misasi on igal pool? Appi?! Mina igatahes kardan…

Olge valmis šokkiks oma elus! – Isegi ahelkiri ise tunnistab, et olenemata sellest, kas oled seda oma wallil jaganud või mitte, tuleb šokkiks oma elus siiski valmis olla. Aga samas, kas see mitte ei kehti iga päeva kohta siin ilmas? 

Ja viimane ähvardus paneb põntsu. 10 aastat halba õnne suhetes, kui seda jura ei jaga. Ehk siis sa saad 10ks aastaks mehe, kes sind iga päev vaasiga pähe peksab ja sina kannatad. “Kuidas ma ära minna saan? Ise ma vana loll ju seda ahelkirja oma seinale ei pannud…” nuuksud sa iga öö patja.

Kavalamad said kindlasti aru, et tegelikult hakkasin ma ka ise kartma ja kuna ma Facebooki wallile seda panna ei tihanud, siis loodan ma lihtsalt, et ahelkirjajumalad aktsepteerivad ka blogipostitusi.

Annaks jumal, et mu elu armastus ka minu peale keskkööl kätte paneks… Annaks ahelkirjajumal!

nobody-cares-quote-text-favim-com-522381