Monthly Archives: juuli 2013

Reisiärevus

Oeh, ainult paar tundi veel ja juba ma hüppangi oma esimese lennu peale Tallinn-Riia. Sealt siis loogiliselt edasi Riia-Simferoopol ja juba siis saangi ma oma kallist peikat üllatada oma võrratu kohaloluga! Selle jaoks ei ole ma eriti suuri ettevalmistusi teinud, ainult:

  • Olnud öö läbi magamata, sest olin liiga ärevil
  • Eelnevalt rabanud nädal aega nagu hull
  • Meikinud 73636 tundi
  • Pannud juuksed pähe
  • Sheivinud
  • Veel meikinud, juhuks kui eelnevast väheks jäi
  • Ostnud uue kleidi
  • Ostnud uued bikiinid (esmakordselt C-korviga, BUIAKA!)
  • Koristanud selle läbu Kardo majakesest ära, mis ma siia tekitanud olen (suuremas osas)
  • Varunud kassitoitu
  • Paitanud kasse sitaks, et saaks kohe nädala jagu ette paitusi kätte
  • Lakkinud küüsi
  • Pesnud riideid
  • Joonud ohtralt kohvi
  • Käinud aovalgel arsti juures, et saada lendamiseks tõendit
  • Varunud kõrvetisetablette
  • Kõhtu kasvatanud
  • Mõelnud oma peas 76 korda läbi, et KUI ÜLLATUNUD Kardo ikka 100% skaalal on. Ma praegu arvan, et 100%
  • Teinud “paar” tööasja ette kah ära
  • Beebibloginud
  • Jätnud kõigiga pühalikult hüvasti
  • Kontrollinud 28 korda, kas mul pass on kotis. On.
  • Aga boarding passid? On.
  • Aga lendamisluba seemendatud inimesele? On.

Kleidiga oli selline lugu, et peale selle, et see on hingematvalt ilus, oli see ka mõnusalt odav – vaid 14 euri! Kassas selgus, et kuna see on ales, oli hind vaid 5 euri. Ja kujutage pilti, teel tagasi Männikule leidsin ma maast viis euri! See kleit on ilmselgelt mulle loodud.

Teiseks selline asi, et rahunege! Mul ei ole uus parool. Ma lihtsalt käisin eile Liis Lemsaluga intekal ja tahtsin temaga sheerida tehtud pilte. Kuna meil jamas, siis panin blogisse üles. Mingisuguseid saladusi ja ahvatlevalt seksikaid pilte minust heinas roomamas siin paraku ei peitu. Rahu, ainult rahu! :))

A ok, head elu teile ja muljetan juba üsna pea!

Advertisements

MAAILMA PARIM TÖÖPAKKUMINE!

No kallid lugejad, võtke nüüd endale teadmiseks, et kuigi ma olen elanud terve elu teadmises, et olen igavesti asendamatu, on ka mulle asendajat vaja. Eeldused oleks, et oskaksid kirjutada, oleksid sama lahe kui mina ja vähem rase kui mina. ERITI hea oleks, kui sa üldse rase poleks.

Naistelehes pulli saab ja kui sul minu masti huumorimeel on, siis sobiksid sa siia, kui rusikas silmaauku!

Rinda tuleb pista ka kuulsustega, kes teinekord on ilged tõprad, aga noh, kes meist teinekord ei oleks :)) Vaja on külma närvi, kiiret reageerimist, viitsimist ideid genereerida ja siis need ikka ellu ka viia.

Töötunnid on meil väga inimlikud, kõik on võrratu, kontor Tallinna kesklinnas ja üldse… Mida te veel ootate? Minu soe tool võib olla just SINU!

Oma uhke CV ja motivatsioonikiri saada aadressile signe@naisteleht.ee.

Kaitstud: picid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

only in männiku

Männiku on üks naljakas kant. Siin on nii ilus ühest küljest – mets ja karjäär ja loodus ja muu säärane tavaar. Samas on siin ka hunnik joodikuid, prükkareid, jalutud ja vägistajaid. St. ma vägistajaid pole näinud. Või kui olen, siis nende vabal päeval.

Siinkohal esitlen teile kahte stseeni Männiku elust. Esimene toimus mõni aeg tagasi, teine täna.

Koht: Bussipeatus

Ootan bussi. Tõstan käekoti pingile ja enda sülle asetan kilo mureleid, et Kardol oleks midagi näksida, kui ta kunagi koju jõuab. Samas peatuses on ka naine oma kolme lapsega.

Laps1: Emme, ma tahan ka marju.
Ema: Mine küsi siis tädi käest!

Laps loomulikult tuligi ja küsis. Kuigi olukord tundus natsa kummaline, tegin koti lahti ja nentisin, et need on pesemata. Poiss rehmas käega ja pistis paar tükki suhu.
Laps2: Mina tahan ka marju!
Ema(üsna tülpinult): Mine võta siis jumala eest! Ja too mulle ka!!

***

Jalutan intervjuult koju. Äkki märkan, et keset tänavat vedeleb mees. Kuigi ma näen neid vedelevad jalutud mehi siin põhimõtteliselt iga päev, siis ei olnud see kuigi ainulaadne, aga kuna meedia ju pasundab sellest, kui ükskõiksed on inimesed (ja on ka!) siis astusin ligi.

Mina: “Kas on ehk abi vaja?”

Vedelev mees: “Ei, abi ei ole vaja. Mul siin niigi hea. Laman ja naeran.”

Kuigi ta otseselt ei naernud, ei saa ma inimesele ju keset tänavat lesimist keelata ja ütlesin, et selge pilt ja soovisin head päeva.

Vedelev mees: “Aga kas sa ei küsi, et miks ma naeran?”

Mina: “Võin küsida küll. Miks sa siis naerad?”

Vedelev mees: “Ma laman Jalaka tänaval, endal pole jalgugi. Sama hästi võiksin ma Varaka tänaval lamada, sest mul pole sentigi!”

Lõpetuseks pilt mu tulevikust:

surnud

Olin just 9 tundi jutti tööl. Ma tean, et väga paljudele on see täiesti igapäevane nähtus. Ka mina ise olen rahumeeli rabanud 12 tunniseid tööpäevi ja veel ringi joostes, näiteks siis kui ma ettekandja olin. Praegu see lihtsalt TAPPIS MU ÄRA, kuigi ma ju ainult…istusin ja kirjutasin.

Tegelikult ei ole see Naistelehes töötades kuigi sage juhus, et seal pärast kolme palju rahvast on, ehk olen ma lihtsalt hea eluga ära harjunud. Aga kuna osad kolleegid on puhkusel ja teised haiguslehel, siis oli sellenädalase ajakirja väljaandmine põhiliselt minu ja peatoimetaja õlul. Hakkama saime, mis muud. Ikka tõelised Eesti naised:))

Muidugi ei möödu ükski kolmapäev nõnda, et me vaikselt hulluks ei lähe. Seetõttu olid ka täna täiesti teemas naljad ja laused, mis mitte mingit loogikat ei omanud, aga lihtsalt…mida sa ära teed, kui lõpuks enam aju ei tööta. Isegi siis, kui oled juba miljon liitrit kohvi ära joonud ja oma loote luksuma pannud :D

Aga nüüd kavatsen ma lamada ja vaadata Masterchefi, kuigi ma endale pühalikult lubasin, et ma ootan ikka kenasti Kardo ära ja siis vaatame koos edasi sealtmaalt, kuhu me ennist jäime. Aga kuulge, fuck it! Ma olen väsinud ja rase ja miljon aastat tööd teinud ja tema saab soojas vedeleda. Also ei ole mul siin telekat. 

Vabandused leitud, võib sarja vaatama hakata ja siis magama heita, sest homme, kallid sõbrad, tuleb jälle uue hooga tööd tegema hakata!

Ps! Vaadake, et te siis ikka kõik Naistelehte loete ka eks. Muidu ma nagu loll kirjutan niisama enda rõõmuks, või nii!

love stuff

Kardo saadab mulle aina ilusamaid smse. Kohe nii ilusaid, et ma ei oskagi tihtipeale midagi teemakohast vastata, sest mina ei oska nii ilusaid asju öelda.

Ja mida rohkem ta mulle neid ilusaid asju ütleb, siis seda rohkem ma teda igatsen. Ma just eile kurtsin sõbrannale, et appi, Kardo on IGAVIKU ära olnud. “Ee.. 10 päeva ju?” küsis ta segaduses olles.

Ma ei tea. Kui sa iga jumala päev kellegi kaisus magama jääd ja iga jumala hommik kellegi kaisus üles ärkad, siis tundub 10 päeva TERVE IGAVIK. Ma isegi ei mäleta, mis tunne on kellegi kaisus olla :(

Ja tööd on ka nii palju ja uni on ja.. ja..ja

love-stuff

 

kirbukast

kuulge, kuna mu Gmail paneb hullu, siis üleskutse – kõik inimesed, kes kirbukalt midagi tahtsid ja mulle raha ära kandsid ja muud vigurid tegid, siis pls kirjutage mulle töömeilile, et ma saaks kõik need asjad selle nädala jooksul ära lahendatud, BEFORE IT’S TOO LATE! Kirjutage sinna a) mida tellisid b) kuhu seda asja saada tahtsid c) lemmikvärv

Rügan ju viie eest, nii et võin veidi aeglane olla, andestage :))

Mariann@naisteleht.ee

6609503_460s