Detsembris tee head!

Jõulukuul võiks ikka igas inimeses olla natukene soojust ja hellust. Isegi minusugune hingetu eit heldib paar korda aastas ja nüüd ma teile räägingi, et mille peale ma see aasta heldin:

JÕULUPUU

Kui keegi veel kuulnud pole, siis ka sel aastal saab jõulupuu kaudu teha kingitusi raskes olukorras olevate perekondade lastele. Sel aastal saavad minu käest kingituse 11-aastane Marina, kes soovis endale ehteid ja 2-aastane Madis, kes soovis jõuludeks komme ja autot.

Veel on seal nimekirjas paarkümmend last, kellele veel kingitegijat ei ole. Kui sina tahad ja saad aidata, ning kellelegi jõulurõõmu pakkuda, siis mine vaata JÕULUPUU KODULEHTE ja vali endale üks tänulik kingisaaja!

ÜLLATUS ENNEAGSETE LASTE EMADELE

Ma tegin hiljaaegu Nipiraamatusse loo emadest, kes olid oma lapsed enneaegselt sünnitanud. Kuna nad teavad nüüd omast kogemusest, et see on hirmus aeg, mil tuleb kaua (teinekord KUID) oma lapsega haiglas veeta, siis tahtsid nemad sellel jõulul neid emasid natukene rõõmustada ning koostasid neile vahva üllatuspaki.

Seal sees on ise kujundatud body, nipet-näpet emale ja ka näiteks Lenna uus album.

Kuigi palju asju suutsid nad sinna pakki tasuta hankida, siis tibatillukeste bodyde toorikud maksavad ikkagi 3 eurot tükk. Seega on vaja kokkusaada umbes 250 eurot. Et te saaksite aru, kui pisikesed tegelased neid bodysid kandma hakkavad, siis demonstreerin teile üht 800 grammise võitleja käekest:

Väike- väike tita!

Aga kui kellelgil on kodus väikeseid 44-48 suuruseid ühevärvilisi bodysid, siis võtavad nad need hea meelega vastu! Kui aga bodysid ei ole, kuid aidata tahaks, siis ülekandeid ootab proua Kätlin Tursk kontole 1107753039!

Ja kuna kõik küsivad, mida ma selle arvutiparandusest järele jäänud 50 euroga tegin, siis nüüd teate, et see 50 eurot läheb minu poolt enneaegsete laste emade rõõmustamiseks nende kingipakki. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma peaksin kunagi nägema väikest Mari torude ja voolikute all ja ma olen tänulik, et ma seda nägema ei pidanud. Kui aga ma oleks ise olnud sellises olukorras, siis see oleks kindlasti mind rõõmustanud, et keegi mind ka meeles peab kaunil jõuluajal :)

KOOLIKIUSAMINE

Mina ja Sander läheme esialgu minu vanasse keskkooli põhikooli lastele rääkima koolikiusamistest ja oma kogemustest sellega. Loodame, et saame vähemalt ühele lapsele sellega abiks olla :)

Kui keegi tahab meiega ühineda, siis kirjuta mulle!

 

Inimesed on ilusad ja head

Et te nüüd teaksite, siis 300 eurot on koos. Ma tahaks lausa nimepidi kõiki rahasaatjaid tänada, aga ei hakka nimesid avaldama ilma luba küsimata. Kas lubate? 

Suurim annetus oli lausa VIISKÜMMEND eurot! Ma arvasin, et ehk inimesel käsi vääratas, aga selgus, et see oli tahtlik lüke. Ma sain suurest heldusest südamerabanduse. Aga ma hindan absoluutselt iga eurot. Ausalt kallid lugejad ja kommenteerijad, mul on tunne, et te oletegi mu uus sõprusringkond, kellega ma võin kõike arutada ja kes mulle oma kogemusi jagavad. Tänud teile!

Rääkides ilusatest asjadest, siis pean ka ära mainima ema kingituse Marile esimese minisünnipäeva puhul. Selleks on kullast ripats, mille peal Mari nimi ja sünnikuupäev. Mis aga kingituse eriliseks teeb on see, et selle ripatsi valmistamiseks lasi mu ema üles sulatada oma ema abielusõrmuse, mis ema talle jättis. 

Oeh, pisar tuleb kohe silma.

 

Ega kõik inimesed ka ilusad ja head olla saa. Näiteks sain Ask Fm’i “küsimuse”: “Nägin sind täna rimis ja päris haige on see, et ostad lugejate raha eest endale meikki. Ma nägin küll, et sa ostsid silma pliiatsi. Ja lapse kõrv oli ka paljas. Imelik naine oled…….“.

Jah, muuseas ostsin süüa ka. Ja tegelikult hoopis laineri, mitte “silma pliiatsi”. Kas ma nüüd ei tohi enam kunagi midagi muud osta, kui läppareid :D? 

Oh seda elukest. Aga täna lähen väisan ma hea sõbra sünnipäeva ja Kardo saab jälle Mariga kahekesti aega veeta :) 

Isadepäeva kingiideed

Järgmisel pühapäeval on isadepäev, mis tähendab seda, et peaks Kardole kingituse ka tegema. Ma tegelikult ei ole olnud kunagi suurem asi isadepäeva tähistaja, sest minu isa on teadupärast surnud ja kasuisa ma ka isaks ei kutsu (kuigi pean teda selleks 100%) ja ma ei teagi, ei ole nagu eriti grandiooselt tähtis pidupäev tundunud ta enne.

Kuid nüüd. Nüüd on nii, et oleks ju ilus, kui Kardo saaks Mari poolt armsa kingituse. Kuna Maril on rahaga kehvad lood, siis paistab, et sel aastal pean mina selle ostma. Minu poolt võiks ju ka kingitus olla. Umbes nii, et thanks for giving me your sperm, that I turned into a baby. 

Esimese mõttena tuli mulle pähe see savi sisse tehtavad käe- ja jalajäljed ja nõnda ma proovisin ise seda savimassi teha. Internett väitis, et see on ülikerge: tass soola, tass jahu, tass vett ja siis ahju. Ma ei tea, mul tuli selline paks mannapudru laadne mass, millega ei oleks ma hea tahtmise juureski mingit jälge suutnud teha. Ma olen ikka koba. Kui teie oskate ise seda teha, siis öelge, mida ma jumala eest valesti tegin.

Siis ma vaatasin, et Beebicentris peaks neid savijälgede asju olema, aga netipood ütleb, et neid ei ole laos. No pagan, need on ju nii ilusad:

Googeldades sain aru, et Mothercare vist on ka neid müünud (vähemalt aasta tagasi), aga nende kodukal ei ole kahjuks nende tooteid. Kirjutasin neile kirja ka, ehk saan sealt abi? Eks ma annan teada, kui nad vastavad.

Aga kui me nüüd nende käejälgede radadelt eemale uitame, siis tuli mulle muidugi esimesena pähe see minuminu body:

Minuminu poe üks armsaim hõlst

Netist leidsin veel nii armsa idee. Taimeperekond! Ega meie majas sureksid taimed nagunii ilma Kardota ära, sest ma unustan neid kasta. Siiski ju härra aednik, nagu ta meil on. Just seetõttu tundub see nii armas mõte:

Halleluuja, perekond taimepead

Need pildid saab vast ise kerge vaevaga sinna poti peale kleepida ja rõõmu kui palju.

Veel olen mõelnud mingi laheda fotolavastuse peale, sest mul on ju tahvelsein ja ehk saaksime me seda kuidagi ära kasutada?

Muidugi vana hea ise kujundatud t-särk võiks lahe olla, aga ma ei suuda seda kujundust välja mõelda. Muidu Kristiines saab seda teha lasta. Või siis pildiga tass näiteks?

Vahepeal mõtlesin, et lasen ühe foto neist kahest A4 suuruselt ilmutada. Photopoint saatis mulle just pakkumise, et saan odavamalt seda teha, sest ma juba korduvalt nende juures ilmutanud pilte Photoexpressis.

Kumb teie meelest coolim oleks? Mulle meeldivad ju mõlemad nii väga. Samas nad meeldivadki mulle nii väga, seega ma ei ole adekvaatne seda otsust tegema . Aga meenutuseks ka see, et käimas on ju fotovõistlus ja pilte saab saata 3da novembrini, 5dal saate juba võitja teada, seega jõuaksite ka teie oma isadele laheda pildi teha, kui võidate :))

Kahju, et ma juba Kardole komplimendipurgi teinud olen. See oli üks hea kingiidee, aga nüüd teist oleks vast imelik teha:

 

Näeb välja nagu lapse tehtud, aga ma olengi hingelt laps :)) Mis sinna ikka teha. See on täis ilusaid komplimente, mida Kardo aeg ajalt sealt õngitseb, kui komplimendituju tuleb. See on hea ka selleks puhuks, et mulle eriti komplimente ÖELDA ei meeldi (sest ma ei oska), aga kirjutada on palju kergem.

Kui mul oleks kodus ruumi, siis minu meelest see üüratu Jyski pildiraam on nii lahe! Pilte on meil siin jalaga segada ja mulle meeldib, kui kodu seintel on pilte. See teeb kõik nii armsaks ja koduseks.

 

Mida teie isadepäevaks kinkinud olete? Mida sel aastal kingite? Ma loodan siit häid ideid saada ja kohe helistan Kardole, et ta seda postitust lugeda ei või iial :D 

 

sain parakast üle+zombie video

Astus eile Kardo tuppa sisse ja ma olin valmis teda juba sõimulaviiniga üle valama, noh, et ta mu paksust varjanud on, aga ma ei saanud. Sest ta oli mulle lambist lilli toonud:

Ja siis me pidime pikalt naerma Mari üle, kes vist pärast seda raseduseaegset fotoshuuti arvabki nüüd, et ta on zombie. Natukene mängib rolli ka fakt, et tal on nohu ja ta luriseb ja lõriseb, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas ta üritab haakuda suuga absoluutselt KÕIGE külge ja siis üritab vihaselt seda lutsutada :D

Kui kõik sellised armsad asjad kokku panna, siis on lõpuks suva, kas mul on pekine kõht või mitte. Peaasi, et mööda maad ei lohise :D

 

Kingiaeg

Uurisin Marilt, et kas ta üldse aru ka sai, et täna oli tal pidu. Selle peale oksendas ta mu täis ja naeratas rahulolevalt. Ju siis sai. Katsikud on nagu üks ekstra sünnipäev. Okei, loogiliselt see ongi nagu null-vanuse sünnipäev :D

Aga kingitustest siis:

Mitte kunagi ei saa ma ilmselgelt ära unustada Mari sünnipäeva, sündimise kellaaega või ta mõõte, sest need on kõik kirja saanud nii graveerituna kui ka tikituna. Just see tikitud pildike oli tänase päeva armsaim üllatus. Mõelge vaid, keegi on viitsinud nõnda palju vaeva näha! Ma ei hakka siin nimeliselt kiitma, ta on selline häbelik neiu, aga ma võin seda mainida, et ka tema olen ma endale saanud tänu oma blogile. Mõelda vaid!

TÄHT ON SÜNDINUD pildikese sain ma armsa Nele käest, kes selle mulle tegelikult suhteliselt kohe pärast Mari sündi saatis. Kas saaks olla armsam kingitus? Kes endale ka tahab, siis minuminu kodukalt saab sellise endale soetada. 

Parempoolne pildialbum on juba poolenesti pilte täis, sest ma ei suutnud oodata, kuni mul rohkem pilte on :D Seega lasin kohe 80 pilti ilmutada. Ma ju iga päev teen siin temast pilte ja kuna minu vanemad sellise albumikese Marile kinkisid, siis oli hea see kohe ära kasutada. Aga küllap saab see varsti täis ja siis on ju hea, kui on kohe teine ka varnast võtta :))

Kiisumüts, mis on üsna suurele lapsele. Kiisushoksid mulle ja siis selline lapsprostituudi mustriline body :D Andke andeks, aga ma kujutan ette, et see body on osa komplektist, kuhu kuulusid veel võrksukad ja hoorasaapad :D

Puust klotsid, mis on ühtlasi ka pusle. Täna ei osanud veel Mari miskipärast seda kokku panna…Ega neid tükke kätte võtta…Ega isegi mitte nende poole vaadata.

Marlilappe pole iial liiga palju! Ühtlasi ei ole kunagi liialt pehmeid lusikaid, mida Mari juba kuue kuu pärast kasutama saab hakata. Ja mähkmepaber! Halleluuja!

Iga jumala kord, kui ma Mari-Leenu näen, on tal Marile UUED kingitused. Selline on vist iga lapse lemmitädi vms :D Seekordne saak olid sokid ja pluus, papud sai ta juba fotoshuudi ajal kätte :))

Armas “kaltsunukk”, mille kinkisid Marile Kardo töökaaslased, kui ta isapuhkusele läks. See krõbiseb ja krabiseb ja meeldib Marile kunagi kindlasti väga.

Selle asjanduse kinkisid ka mu vanemad. See on selline julla, et sa saad sealt valida ühe loo (kolme seast) ja siis ta näitab lakke pilti, mis käib ringiratast.

Selles kotis peitus veel see valge kleit, mida ma juba eelmises postituses näitasin. Aitäääh Linda :)

Kätu tõi need papud mulle vist juba haiglasse, aga ma siiamaani olen suutnud neid oma kallite blogilugejate eest varjata :D

Ükspäev käis külas Mari nimekaim Naistelehest, kes tõi säärase uhke komplekti, mille jaoks peab väiksem Mari veel natukene kasvama.

Siit on natuke näha, et me saime ka lõpuks selle mängukaare asja. Lõpuks ometi ei pea blogilugejad südant vaevama sellega, et ma lapse diivanile üksi jätan. Edaspidi panen ta maha :D

Need ei ole küll katsikukink, aga pildistasin üles, kui juba läks pildistamiseks. Võitsin Lucky Laikast sellise uhke komplekti. Kassiga ripatsi ka – minu meelest näeb see välja nagu mundris Kurg:D

Jälle ühed armsad kingakesed Marile ja see beebiraamat ka. Sellega on nüüd nii, et see on meie pere kolmas :D Aga mõte on see, mis loeb :D

Tegelikult oli kinke veel, aga ma ei viitsinud tõusta, et neid kokku korjata. Ma olin ju surmväsinud, eksole. Veel saime kingiks LIITRI KONJAKIT (?), lutte, kaardikesi, lilli ja Marile taskuraha. Ja kindlalt on keegi veel ilusaid asju kinkinud, aga mina olen unustanud nendest rääkida. Kui nii on, siis andestage!

Aga nüüd me vaatame Kardoga tätoveeringute pilte ja mõtleme, et kui Mari juba graveeritud ja tikitud on, siis miks mitte ka tätoveeritud? Paraku on meil sellest tätoveeringust väga erinevad ettekujutused :D

Aga head ööd teile, kallid sõbrad. Homme kirjutan ma sellisel uhkel teemal nagu mehed väljamaal. Noh, et ma ära ei unustaks :D

Edit: Ei, me ei plaani LAST tätoveerida, ikka endid :D

 

Mida teha ekside kingitustega?

Avastasin õudusega, et kell on juba KAHEKSA ja ma ei olegi täna bloginud. Sellist nalja pole ammu juhtunud, aga saan enda vabanduseks öelda, et täna oli meil natukene katsikulisi oodata, seega pidime koristama. Kuna alles 12 paiku ärkasime, siis oli meil ilge tuli takus ja olgem ausad, ega me siin mõnda aega kraaminud ka ei olnud – tegevust oli omajagu :D

Me saime igasuguseid mõnnasid kingitusi, aga sellise postituse ma teen mõni muu kord, et mis saagi me kokku kraapinud oleme külalistelt. Järgmine nädalavahetus on suurem katsikupidu sõpradele kah. Kes tulla tahab, siis andke teada. Ilma kingilaadungita võite ka tulemata jätta…

NALIII!!!

Aga nüüd tänase teema juurde. Nimelt ma olen ammu tahtnud blogida ekside kingitustest. Ma võin liialdamata öelda, et mul on iga nurga peal kodus asju, mis on Sillu mulle kunagi meisterdanud, maalinud, kinkinud või teinud. Ehk siis mul on isegi seintel tema tehtud joonistusi ja mina leian, et kui need on mulle kingitud ja need on imeilusad, siis ma ei hakka ju ometi neid ÄRA VISKAMA. Kuskile karpi ja voodi alla ka ei raatsi panna, sest veelkord – nad on ju ilusad ja teevad mu kodu ilusamaks. Ja üks nendest piltidest on NII ilus, et ma mitte iial seda kuskile ära ei paneks ja ausalt loen seda üheks ilusamaks kingituseks, mida ma elus saanud olen. See on maal minu papast ja ma armastan seda.

Pilt minu vanaisast. Sain selle Sillult jõuludeks ja see on lihtsalt… Tahaks nutta – nii ilus on!

Vasakpoolne pilt minust oli Sillu kink mulle umbes siis, kui me mingi 16-aastased olime. Vahepeal on siin meie pildid Kardoga, siis see südamega Mallu on ka Sillu tehtud foto lõuendil ja lõpetuseks on seal pilt Putinist. Don’t ask, see oli kunagi meil üks inside joke.

 

Vasakpoolne Kure foto on Sillu tehtud ja tema kingitud mulle kah. Kätest süda – sama lugu. Kure ja Joosu pildi kinkis Kardo ja viimane pilt kassist, kes pesunööril ripub on jälle Sillu töö. Võiks öelda, et selle maja kunst tuleb kõik enamjaolt Sillult :D

Kardo on öelnud, et teda see üldse ei häiri ega huvita, aga üks sõbranna ütles, et see on ikka väga imelik, sest mul on “uus elu” ja seetõttu peaksin ma “vana selja taha jätma”. Imelik oleks ju, kui ma põletaks maha kõik oma aastatepikkuse esimese armastuse märgid. See oli ju ka awesome osa mu elust ja kuigi ma olen praegu VEEL awesomimas osas oma elust, siis ma ei unustaks ju kõike ära.

Samuti on mul üsna suva, et Kardol on ka kingitusi mingisugustelt neidudelt minevikust. Mis vahet seal on? Ometi tean naisi, kes kriisates mehel kõik kingitused ära visata käsiks, aga ma ei näe selleks põhjust. Kingitused on ju ikka ilusad mälestused ja ma tõesti ei arva, et ma peaksin olema kade kellelgi peale minevikust. Ega need naised ilmaasjata just MINEVIKUS ei ole :))

Aga kuidas teil on? Hoiate eksidelt saadud asju ja kingitusi alles? Aga meestel lubate hoida?

Kingitus, mis läks rändama

Kunagi kirjutas mulle üks tore mees Ove, kes ütles, et tema rase naine loeb minu blogi ja selle pärast tahaks ta mulle teha sellise toreda kingituse nagu pihasoojendaja firmalt Checca. Nagu ma aru sain, siis oli see ka mõeldud kõhu “koos hoidmiseks” ja kuna mul sellel ajal põhimõtteliselt üldse kõhtu polnud, aga kallil Kätlinil oli, siis otsustasin ma, et hoopis tema võiks seda proovida.

Toode ise, mille ta välja valis, oli selline:

Seljas oli aga see imevidin mugav olnud, sai ka valida erinevate suuruste vahel. Tema võttis vist kohe L suuruse ja seljas nägi see 34dal nädalal välja selline:

Selle hea omadus on ka see, et kui sul on mõni lemmikpluus, mis nüüd rasedusega inetult kõhu paljaks jätab, siis paned checca selga ja probleem lahendatud!

Kätlin ütles, et täitsa raseduse lõpus ei mahtunud see enam talle selga aga nüüd kui laps käes on see jällegi hea abimees, sest kuna sisikond kurvalt ja tühjalt seal edasi-tagasi loksuda tahab (ma ARVAN, ei tea veel omadest kogemustest) siis olevat seda just nüüd hirmus mugav kanda.

Hinnaks on neil alla 20 euro, valida saab enda lemmikvärve ja nagu jutud räägivad, siis kulub marjaks ära ja on muga ka. Mine tsekkige Checca kodukat!

 

Kassidega ula peal

Joosep ja Kurg on minuga koos Kardot külastamas. Seda sellisel lihtsal põhjusel, et mulle ehitatakse endiselt WCd ja vannituba. Kuna minu juures pissida ei saa, siis tuli siia tulla. Kassid küll saavad minu juures pissida, aga kuna ma ei taha, et nad mu unustavad ja hoopis remondimeestega parimateks sõpradeks saavad, siis pidid nad reisile kaasa tulema.

Ja muidugi mis muud, kui kassidele rihmad kaela ja uks pärani valla. Joosep ja Kurg veedavad mõlemad päevad aias. Kurg esiti muidugi vaatas ohutult ukse pealt maailma, aga nüüd juba on teda nähtud kaminas(kõik valged kohad ta kehal on tumehallid), mullahunnikus püherdamas ja kuurikatusel.

Teiste kassidega suheldes paistab Kure suhtumine olevat selline, et kui ta neile otsa ei vaata, siis teda ei ole olemas. Ehk siis olukord on rahumeelne.

Joosepiga ei ole näiteks Kati nii rahumeelne, sest Joss tahab tal aina järel käia ja teda nuusutada. Kati üldse ei taha, et mingisugune võõras kassihärra teda jälitab, seega peab ta vajalikuks aeg-ajalt hoiatavalt kõhiseda. Kaklema ei ole aga keegi läinud, nii et hea seegi.

Kuna Kurg on väga viisakas ja aiast ei välju ja jookseb ruttu Kardo majakesse kohe, kui keegi teda märkavat paistab, ei ole temaga mingit muret. Küll aga on Joosep TÄIELIKUS EKSTAASIS. Tal on nii hea meel õues olla – ajab linde taga, jookseb hullunult murul ja ronib puu otsas. Ainuke mure on Joosepil see, et ehk ma kaon kuskile ära.

Seda üritab ta vältida nii, et jälitab mind absoluutselt igale poole. Eile rääkisin telefoniga ja jalutasin natukene aiast välja metsa poole. Joss kalpsas õnnelikult kaasa ja kui ma seisma jäin, tegi ka tema sama. Mööda juhtusid kõndima paar naist oma lastega, kellest ühe poeg hakkas rääkima, et Joss tahab nendega koju kaasa minna.

“Ei, ei pojukene. See on tädi kass, ta tahab ikka tädiga kaasa minna,” kinnitas talle ema ja pärast seda, kui nad olid jupp aega kiitnud kui ilus kass Joosep on, hakkasid nad kodu poole astuma. Sama tegin ka mina ja mida tegi siis Joosep.

Otse loomulikult kõndis kaasa vale grupi inimestega…

Ega ta kaugele jõudnud. Umbes nurga taga märkas ta, et ma pole enam silmapiiril ja tuli hirmsa kappamisega kenasti tagasi. Jalutasime siis koos tuppa :)

Hiljem hakkasin poodi minema. Olin juba mäest üles jõudnud, kui sain aru, et Joss on terve aja vaikselt mu selja taga hiilinud. Tõstsin siis tempot ja üritasin Joosepi eest ära joosta, aga ta vaesekene kiirendas ka sammu, kuni lõpuks kaeblikult karjuma ja hingeldama hakkas. Võtsin ta siis sülle ja panin kotti. Tulgu siis poodi, kui nii väga tahab.

Poes kiitsid kõik jälle, et kui ilus kass mul on ja vähemalt kolm mutikest tulid teda paitama. Eks see ole vesi minu veskile. Tagasiteel panin härra jälle maha ja nõnda ta minu selja taga minuga koju vantsis.

Kõik õhtud on kassid olnud surmväsinud ja lasevad endaga teha põhimõtteliselt kõike. Paitada ja musitada ja kallistada ja kammida. Kurg laseb silma ka puhastada, tal tekkis mingi väike põletik, aga see juba paranemas.

Igatahes eile oli Joss õues mässamisest nii väsinud, et otsustas teha uinaku minu kaunis hällis, mille ma NaguUuest sain. Nagu näha, on see täidetud igast kraamiga. Daki tõi mulle ka lapseriideid ja nõnda need asjakesed siis siin ilmas mulle kogunevad. Halleluuja!

Kurg oli samal ajal minu kaisus, nii et tal oli ka hea olla :)

Täna aga saabus kassidele Purinalt kingitus, mille Joosep soovis koheselt avada. Hammastega. Seda ta siiski tegema ei pidanud. Kurg oli ka tänulik, aga pildi tegemise ajal oli tal kiire – ehk kuskil asjade kartlikult nuusutamisega.

Üllatus mu postkastis

Ükskord nägin, et Mac meisterdab ilusaid kõrvarõngaid. Ütlesin, et tahan-tahan-tahan mõndasid neist ja muudkui läks seda aega mööda ja täna, kui koju jõudes postkasti kiikasin, ootas mind seal üllatus.

Kes teab, ehk ootas ta mind seal juba ammu, aga ma ei vaata eriti tihti postkasti :( Igatahes oli imetore Mac pannud pakki veel BONUS TRACKI, ehk siis VEEL KÕRVARÕNGAID, JEEE!

Riputasin nad kõik kenasti oma teiste kõrvarõngaste juurde – neid on muidugi veel, aga ma ei ole eriline korraamastaja, seega ma ei tea lihtsalt, kus nad on.

Minu pika päeva väsimus on nüüd kadunud ja ma võin rahumeeli Kardoga sööma minna. Aga mida ma kõrva riputan? Valikuid nagu on.