Kallis Mallu

Kuna ma saan nii palju kirju, kus inimesed küsivad minu nõu ja arvamust, siis algatan oma blogis rubriigi “Kallis Mallu”, kus ma vastan siis küsimustele natukene pikemalt, kui ma seda näiteks askis või meilis teeksin. Ma loodan, et inimesed väga ei pahanda, et ma nende kirjad siia copin, ega ma nende nimesid ju alla pane ja ehk on kellelgi sama probleem :)

Eelmine nädal sain ma sellise kirja:

Mul on selline probleem, et ma mandun koju ära. Tegelen konstantselt oma lapsega 1a4k ja suureks seikuseks päevas pean lugema poes käiku. Seda, millal ma viimati kuskil mehega koos käisin, ei mäleta. Asi pole selles, et meil poleks kedagi last hoidma võtta, on küll! Nii minu, kui mehe vanemad elavad meiega samas linnas. Lisaks on mehel lausa kolm õde, kes kõik hea meelega last vaataksid. Minu mees aga ei taha. Ütleb, et on väsinud peale tööd kuskile “uulitsa peale minemiseks”. Ütleb, et mul muidugi hea, PUHKAN tema sõnul päevad läbi, siis kui tema tööl on, aga temal on ju raske. Nagu mul lapsega kerge oleks… Kogu aeg tahab tegelemist, sekunditki olla ei lase. Nädalavahetusteti läheb mees lausa närvi, kui ma kuskile minna tahan. Ütleb, et see on ainuke aeg, kus ta puhata saab hommikust õhtuni ja teda ei huvita mingi nõme teater või kino. Ja muidugi häirib teda ka lapse karjumine, seega pean mina terve nädalavahetuse last vaigistama, et kallis töömees puhata saaks. APPI, ma ei suuda enam!!!

Mida mina sellises olukorras teeks? Noh, esiteks tundub mulle, et siin on kaks probleemi: sina oled väsinud aina lapsega tegelemast ja teiseks tahaks mehega ka kahekesti midagi teha. Mõlemad probleemid lahendab see, et mine vii siis ometi laps nende sugulaste hoida! Ega sul ju selleks mehe luba vaja ole. Tuleb mees töölt koju, näiteks reede õhtul, siis kompromiss! Ärge minge siis välja, kui see tõesti talle vastumeelne on, aga saa lapsest lahti, tee kodus fancy dinner ja osta pudelike veini. Saate ju nõnda ka kahekesti aega veeta. Eriti kui kaua pole sellist asja teinud, siis ehk on ka mees sedasorti läheduse ära unustanud? Meenuta talle siis seda! Jooge veini, tehke pulli ja lõpuks keretäis keppi kah. (Sorri mu robustsuse üle, aga tahtsid nõu ju). Kui mees aina väsinud ja sina kurnatud, siis ma eeldan, et ka see ei ole teil nagunii igapäevane asi. Selline tore õhtu võib mehele ju väga meeldida ja ehk ta siis teinekord tuleb sulle ka rohkem vastu ja viib su kuskile välja, kui teab, et ees on ootamas tore õhtu :)

Kui lugejatel on olnud sarnast olukorda, et mees ei viitsi kuskile minna, siis jagage kommentaarides, kuidas te mehele lõpuks kargu alla saite. Või kui teil sellist olukorda ei ole, siis mida te sellises olukorras siiski teha soovitaksite?

Mulle aga helistas eile Kardo ja ütles, et anna see väikelaps heaga oma emale ja lähme aga deidile. Nõnda me siis tegimegi. Käisime söömas ja veini joomas/juustu mekkimas. Õikal, meie maja juures, on üks lahe koht, kus me lõpetasime. Lyon. Seal on mingid saiakesed ja koogikesed ja veinikesed ja pearoogasid ka. Tundus mõnus igatahes ja meil oli äärmiselt tore õhtu. Ka Mari pidas ennast mu emaga kenasti üleval. Meie Kardoga nautisime muidugi VÄGA teineteise seltskonda, nagu fotolt näha:

This is the best night!!

naised on ikka ussid küll

Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.

Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.

Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.

Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.

Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys :D Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…

…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.

Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?

Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki :D Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.

Mu reaktsioon:

Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah :D

Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene :D Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.

Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS :D Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA :D

Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”

Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)

Mida teha ekside kingitustega?

Avastasin õudusega, et kell on juba KAHEKSA ja ma ei olegi täna bloginud. Sellist nalja pole ammu juhtunud, aga saan enda vabanduseks öelda, et täna oli meil natukene katsikulisi oodata, seega pidime koristama. Kuna alles 12 paiku ärkasime, siis oli meil ilge tuli takus ja olgem ausad, ega me siin mõnda aega kraaminud ka ei olnud – tegevust oli omajagu :D

Me saime igasuguseid mõnnasid kingitusi, aga sellise postituse ma teen mõni muu kord, et mis saagi me kokku kraapinud oleme külalistelt. Järgmine nädalavahetus on suurem katsikupidu sõpradele kah. Kes tulla tahab, siis andke teada. Ilma kingilaadungita võite ka tulemata jätta…

NALIII!!!

Aga nüüd tänase teema juurde. Nimelt ma olen ammu tahtnud blogida ekside kingitustest. Ma võin liialdamata öelda, et mul on iga nurga peal kodus asju, mis on Sillu mulle kunagi meisterdanud, maalinud, kinkinud või teinud. Ehk siis mul on isegi seintel tema tehtud joonistusi ja mina leian, et kui need on mulle kingitud ja need on imeilusad, siis ma ei hakka ju ometi neid ÄRA VISKAMA. Kuskile karpi ja voodi alla ka ei raatsi panna, sest veelkord – nad on ju ilusad ja teevad mu kodu ilusamaks. Ja üks nendest piltidest on NII ilus, et ma mitte iial seda kuskile ära ei paneks ja ausalt loen seda üheks ilusamaks kingituseks, mida ma elus saanud olen. See on maal minu papast ja ma armastan seda.

Pilt minu vanaisast. Sain selle Sillult jõuludeks ja see on lihtsalt… Tahaks nutta – nii ilus on!

Vasakpoolne pilt minust oli Sillu kink mulle umbes siis, kui me mingi 16-aastased olime. Vahepeal on siin meie pildid Kardoga, siis see südamega Mallu on ka Sillu tehtud foto lõuendil ja lõpetuseks on seal pilt Putinist. Don’t ask, see oli kunagi meil üks inside joke.

 

Vasakpoolne Kure foto on Sillu tehtud ja tema kingitud mulle kah. Kätest süda – sama lugu. Kure ja Joosu pildi kinkis Kardo ja viimane pilt kassist, kes pesunööril ripub on jälle Sillu töö. Võiks öelda, et selle maja kunst tuleb kõik enamjaolt Sillult :D

Kardo on öelnud, et teda see üldse ei häiri ega huvita, aga üks sõbranna ütles, et see on ikka väga imelik, sest mul on “uus elu” ja seetõttu peaksin ma “vana selja taha jätma”. Imelik oleks ju, kui ma põletaks maha kõik oma aastatepikkuse esimese armastuse märgid. See oli ju ka awesome osa mu elust ja kuigi ma olen praegu VEEL awesomimas osas oma elust, siis ma ei unustaks ju kõike ära.

Samuti on mul üsna suva, et Kardol on ka kingitusi mingisugustelt neidudelt minevikust. Mis vahet seal on? Ometi tean naisi, kes kriisates mehel kõik kingitused ära visata käsiks, aga ma ei näe selleks põhjust. Kingitused on ju ikka ilusad mälestused ja ma tõesti ei arva, et ma peaksin olema kade kellelgi peale minevikust. Ega need naised ilmaasjata just MINEVIKUS ei ole :))

Aga kuidas teil on? Hoiate eksidelt saadud asju ja kingitusi alles? Aga meestel lubate hoida?

Täiuslik isa

Jätkates siis sellel lainel, kuidas kõik on imetabane, pean ma vahelduse mõttes kiitma peale imearmsa Mari ka enda võrratut Kardot. Täna sai ta ühest isa ja beebi raamatust teada, et ta on lausa täiuslik partner! Kriteeriumid olid siis järgnevad:

Tõesti, pean nentima, et Kardo tõepoolest vastab kõikidele punktidele ja võtab neid täitsa iseenesestmõistetavalt kah. Kui Mari teinekord näiteks kipubki jorisema, siis on Kardo esimene, kes ta kohe kätte tahab haarata ja teda rahustada proovib. Samuti arvan ma, et ta on isegi rohkem mähkmeid vahetanud kui mina. Ta lihtsalt alati jõuab seda enne mind teha, mis seal siis ikka :D

Täna näiteks vedeles ta nõnda mu kõrval ja muudkui luges:

Et ta ikka saaks ennast harida võimalikult palju Mari teemal. Ühtlasi juhin tähelepanu pannkookidele, mis laualt paistavad. Need meisterdas Kardo hommikul :))

Ma ei ole ennast siiani kordagi väsinuna või masendatuna tundnud, sest kõik on lihtsalt… NO IMELINE. Mul on nii armas väike Mari ja nii armas üüratu Kardo ja kaks kassi, kes on valmis enda nahast välja pugema, et võimalikult armas olles ka vahelduse mõttes tähelepanu saaks.

See on lihtsalt nii armas, kuidas Kardo iga väiksemagi nohina ja piiksatuse peale kohe pea hälli suskab, et näha, kas on ehk väike teopoeg oma silma lahti teinud, et temaga jumala eest tsillida saaks.

Täna ma käisin korraks poes (ESMAKORDSELT!) ja kui ma tagasi tulin, oli Mari juba pestud, mähe vahetatud, uued riided seljas ja magas õndsat und Kardo süles, kes siin mööda tuba temaga ringi tantsis.

Kurat võtku, ma hakkan siin heldimusest nutma kohe!

 

 

soovinädal: mina ja Kardo

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Neljas soovinädala postitus pidi olema mu ülejäänud korterist, aga kuna siin on veel nipet-näpet teha, siis lükkan selle natukene edasi, sest muidu jääks ju soovinädal seisma. Valisin hoopis sellise teema, kus keegi palus kirjeldada, mida me Kardoga üldse teeme ja kas/kuidas me tülitseme . Hakkame siis aga pihta.

Need inimesed, kes on ühinenud Malluka Facebooki lehega, on kindlasti juba Kardo suurimate pärlitega kursis. Kuna on vist veel paar lolli siin maamunal, kes aga sellega liitunud pole, siis panen need parimad palad ka siia üles, sest need suht täpselt kirjeldavad meie igapäeva:

Mina: Vaata, Kardo, kui paljudele juba fesaris su žest meeldis (viidates siis sellele, et mingi 30 inimest kohe laikisid seda rauapilti – kuna mul oli rauapuudus, siis Kardo googeldas asju, mille sees on raud ja tõi mulle neid kõiki!)

Kardo: Mis see žest on?
Mina hakkasin naerma ja arvasin, et ta teeb nalja.
Kardo(segaduses): Misasi siis? Kuus või? Kaheksa?
Mina(ka segaduses): Mis kuus või kaheksa?
Kardo: žest, sjemm, voosjem?

***

Skoorisin eile Beebicentrist selle pika “imetamispadja”, mida saab täiega kaissu võtta ja on maailma kõige mugavam asi, millega rase magada saab. 
Ma: Kui ma kunagi kuskile ööseks ära lähen, siis sa võid sellega magada.
Kardo(eriti šokeeritult): KUHU sa siis lähed?
Ma: Elus üldse või? Tahad, et ma loen sulle kõik kohad ette, kuhu ma näiteks lähima viie aasta jooksul ööseks lähen?
Kardo: Aa, ma tean küll! Kätule külla!
Ma: Arvad, et ma lähen Kätule ööseks külla?
Kardo (juba eriti segaduses): No aga KUHU SIIS?!

Ilmselgelt arvab Kardo, et naise koht on kodus ja köögis. KUHU ma jumala eest oma elu jooksul ikka veel ronin.

***

Mina: Mine too voodipesud pliis.
Kardo: Ainult siis kui sa naljakat nägu teed!
Mina siis teen eriti rõveda näo, kus mul lott maani hängib.
Kardo: Näh, see on ju su tavaline nägu.

***

Mina (vaadates ühte naist, kes Maxima ees oma tütart vankrisse tõstab): Mulle hakkavad need vankrid aina enam huvi pakkuma.

Kardo: Mulle hakkavad need väiksed tüdrukud aina enam huvi pakkuma!

Mina: Ma arvan, et sa ei peaks seda kõva häälega ütlema…

Aga tõsi ta on, et suurema osa ajast me lihtsalt mängime lolli. Näiteks mingi hetk vestlesime me teineteisega ainult kokasaadete keeles (sest me vaatasime korraga Masterchefi ja My Kitchen Rulesi NONSTOP). Siis tuli ette meil selliseid smse:

Kardo: Mallu, keegi sööb tööl ühepajatoitu ja see lõhnab niiii hästi. Mis sa arvad, kas sa tahaksid ka seda teha täna?
Ma: Iuuu, ma vihkan seda :(
Kardo: Ma tean, aga ma mõtlesin, er kui sa seda ise teed, siis maybe you can get the flavours right and cook it to perfection. You must balance the flavours!
(Ma tegin ka talle seda kuradi ühepajatoitu, aga välja kukkus kogemata ikka supp :D)

Järgmine päev:

Ma: Kle kallikene, kui sa veel kolmandat päeva unustad prügi välja viia, siis ma panen sulle kuresitta padjale. Laav ju!
Kardo: Mul hommikul oli nii kiire ja mõtted mujal, kui koju jõuan siis viin. Laav juu babes.
Ma: Babes, this is a DISASTER! Rõdu haised nagu kassisitt ja kalad :D
Kardo: Babes, we can fix this, we must balance the flavours!

***

(Siis kui ma rauapuudusega siin haiglas olin)

Kardo: Me peame su rauapuuduse korralikult käsile võtma! Toon kõike, mida sa ütled, et ma tooks!

Ma: Too kassipoeg!

Kardo: Ma tahaks näha, kuidas sa selle ära sööd…

Ja ma võin täitsa 100% ausalt öelda, et me ei tülitse kunagi. Kui üldse, siis tegelen siin majas tülitsemisega mina ja kuradi Kardo ei lase mul seda kunagi kuigi pikalt teha, sest ta on maailma kõige sitem tülitseja. Ta lihtsalt NÕUSTUB KÕIGEGA!

Ütleme näiteks, et ma algataks tüli sellest, et nõusid keegi ei pese ja põrand on ka pühkimata ja üldse pean mina kogu aeg kassi liivakasti koristama ja see on EBAAUS!

Mida vastaks Kardo? Eks ikka seda, et OTSELOOMULIKULT on see ebaaus. Kinnitaks mulle, et on olnud viimane tõbras, sest ei ole põrandat pühkinud ja siis läheks peseks kõik nõud ära. No kurat küll, KUIDAS ma nii tülitseda siis saan?!

Jah, ma olen täiesti kursis, et Kardo on üks harukordne mees. Alles ükspäev sain Malluka lehele sellise kirja: “mu sõbranna on lummatud su mehest  mingi mitu korda juba nädala jooksul kirjutanud pärast su kirjutise lugemist: kardo on ikka niiii hea mees.. :D:D ja just jälle. aga olgem, ausad, on ka :D”

Näitasin siis Kardole ka seda kirja, kes esiteks tundis kohe vaese sõbranna üle muret, et kas temal on siis nii sitt mees, või mis. Siis aga nentis: “Eks ma ikka kogu aeg proovin ikka PARIM mees olla” ja mugistas naerda.

On inimene. Mina küll ei proovi kogu aeg parim naine olla :( Samas, ükskord ostsin ma terve külmkapi erinevaid õllesid täis, et Kardol hea tuju oleks. Mitte, et tal kogu aeg hea tuju oleks. Või siis üritan ma teda pidevalt purjus hoida, et ta aru ei saaks, et ma olen üks grumpy, needy ja jorisev rase eit? Who knows.

Igatahes ei pane ma imeks, kui mingisugused trussikumiisud ja jumal teab, kes veel ikka Kardokese pärast armuvalus on, sest kui ma ise selline emotsioonitu ja südametu eit poleks, siis mu süda ka sulaks, kui Kardo aina räägib Marist.

“Ma tahaks, et ta juba välja tuleks, et ma saaksin tema eest hoolitseda. Praegu saad ainult sina kogu lõbu endale!” jonnib Kardo teinekord.

No on mees. Aga eks see hea mehe leidmine on minu meelest suht enda iseloomu taga kinni ka. Mul ei saakski olla armukadedat meest, kes minuga möliseks suvaliste asjade peale, sest ma LÄHEKS NII NÄRVI! Naised on selle jaoks leiutatud, et neid kallistada ja paitada ja hoida ja aidata, arvan mina. Õnneks Kardo kah :))

Ma hea meelega paneks siia teile pildi sellest, kuidas me Kardoga pühapäeval näomaske tegime, aga kahjuks ma näen sellel välja nagu keegi, kes on hiljuti esimese astme põletushaavad näkku saanud, seega jääb ära.

Leidsin hoopis selle pildi ja kujutage ette, ka selle juurde käib oma “omgkardoonniiheamees” stoori.

Me olime Krimmis, kus me mõtlesime minna randa. Rand oli aga meie kodust üsna kaugel, seega käisime enne ka turu peal ja söömas ja kõndisime üsna palju ringi, seega ma olin lõpuks juba päris väsinud. Helistasime siis Kardo vennale ja Assole, et nad meid randa juhataks ja hakkasime astuma. Ja kuradi kõnnime ja kõnnime ja ikka neid ei leia ja mina väsisin iga sekundiga aina rohkem, kuni lõpuks hakkasin vaikselt jorisema.

Pärast 20 minta VEEL kõndimist kasvas mu jorin üle suureks halaks ja ma röögatasin, et mina ei taha enam käia, hakkasin nutma, viskasin oma kübara maha ja jooksin dramaatiliselt eemale.  Kardo tuli mulle järgi ja kaisutas mind, kuni ma enam hüsteeriliselt ei nutnud ja ütles, et ma ühe pingi peale istuks ja teda ootaks, et ta ise läheb otsib nad üles, et ma ei peaks ilmaasjata käima.

Nõnda ta siis läks. Mina ostsin endale üüratu pudeli baltika nulli ja istusin vihaselt pingi peale. Mida kauem ma seal istusin, seda rohkem viha täis ma jälle läksin, sest kui Kardo nii kaua ära oli, tundus loogiline, et ta kurat kõnnib nii kaugele ja mu jalad olid nii väsinud ja ma tahtsin lihtsalt ka ÜHE KORRA PÄIKSEGA randa minna, kas tõesti oli seda palju palutud? Mul oli niii hale endast lihtsalt.

Ja siis saabus Kardo. Külgistmega jalgrattaga. Ja ütles, et kuna see on 10 minta jalutamist, siis ta laenutas selle, et ma sinna kõndima ei peaks.

Ütleme nüüd kõik kooris AWWWW.

 

Kaitstud: Seks ja rasedus – hoiatus ULTRAGROSS

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

7 märki, et mees pole sinu jaoks see õige

Aeg-ajalt on internetis ikka üleval artiklid märkidest, mis võivad esineda siis, kui mees pole sinu jaoks õige. Täna leidsin ühe sellise Naine24 leheküljelt.

Mõtlesin siis, et kuigi antud punktid olid väga üllatavad (Näiteks, et kui sa ei saa meest usaldada, siis ta suure tõenäosusega ei ole abikaasamaterjal. Imelik, ma küll arvasin, et see selline asi, mida ainult romantilistes komöödiafilmides mehelt oodata saab…), siis jääb seitsmest punktist natukene väheks. Minu pikk, 23-aastane elu, on mulle ka nii mõndagi õpetanud. Seetõttu esitlengi teile omapoolsed 7 lisapunkti, mis võivad esmapilgul võhikule tunduda küll tühised, kuid mida peaks siiski mehevalikul arvestama:

7 märki, et mees pole sinu jaoks see õige:

Ta laseb su loomad magama panna, samal ajal kui sina kodust ära oled

Teed mehele hommikul musu, soovid kassidele head aega ja lähed tööle. Tagasi tulles avastad, et mees on diivani peal lösakil, õllepurk käes ja kassidest ei kippu ega kõppu.

“Kallis, ma panin su kassid magama. Nad käisid mulle lihtsalt niiiiii pinda,” mainib mees mokaotsast. “Muuseas, kas sa õlut tõid?”

Sellist asja sinuga mitte arutada on ääretult ebaviisakas, seega parem sellise mehega lahku minna ja uued kassid võtta. Ettevaatust, et sa tulevikus samasse ämbrisse ei astuks!

Ta rautab su silme all teisi naisi

Magad õndsat und, kui kuuled, et ukseaugus klõbistatakse võtmega. Natuke aega pusimist, lingiga lõksutamist ja juba avanebki välisuks. Kuuled summutatud kihinat, sosinat ja jalatsite eemaldamist. Ilmselgelt on tegu kahe inimesega – sinu mehe ja mingi naisterahvaga.

Sosinad muutuvad valjemaks, inimesed seisavad juba magamistoa ukse taga. Uks avaneb, paarike valgub mokkapidi koos sisse, heidavad vaikselt su kõrvale voodisse ning kukuvad mehkeldama.

“Ah, mu eit on nii sügava unega, pohhui! Ahjaa, kondoomi mul ka pole,” võib mees veel öelda.

Sellise olukorra esinemisel oleks vast targem lahku minna. Ahja, ja suguhaiguste kontrolli.

Ta üritab sulle pidevalt iluoperatsiooniks raha pakkuda

Kas sinu jaoks on tuttav olukord, kus vaatad mõnusalt mehe kaisus televiisorit, kui ekraanile kargab piltilus modell ja teeb midagi, mida modellid ikka telekas teevad. Näiteks tantsib või laulab või hööritab ennast niisama.

“Kuule ma olen natukene raha kõrvale pannud, äkki lased selle enda morda ka ükskord korda teha?” küsib mees, ise samal ajal võileiba suhu toppides.

Või olete mehega restoranis õhtustamas ja arve saabudes ütleb mees: “Kuule, maksa seekord ise, ma kogun raha, et su tissid ükskord sellised spanjelikõrvad välja ei näeks!”.

Kui jah – otsi uus mees, kes oskab hinnata su lõusta ja välja veninud tisse.

Ta ütleb sulle näkku, et ta pole sinu jaoks see õige

Olete juba paar kuud koos olnud ja sinu jaoks tundub kõik imekaunis ja justkui muinasjutust. Mees aga räägib sulle igapäevaselt, kuidas ta loodab, et sa asjast valesti aru ei saa, sest tema on puhtalt seksi peal väljas.

Ei, kallikene, ära arva, et mees üritab kuidagi raskesti kättesaadavat mängida või teeb rumalat nalja. Ta ilmselgelt tahabki ainult keppi ja keeksi. Lepi sellega, või otsi uus mees.

Ta müüb su korteri väärisesemetest tühjaks

Teie suhe on jõudnud nii kaugele, et otsustad anda talle enda korterivõtme. Paar päeva hiljem meenub sulle kontoris, et oled näiteks enda trenniasjad koju unustanud ning otsustad lõunapausi ajal kodunt läbi käia. Suur on su üllatus, kui avastad, et korteris on alles ainult parkett ja kaks koledat maali, mille tädi Kaie sulle 30daks juubeliks kinkis.

Ilmselgelt aeg otsida uus mees….Ja külastada sisustuspoode.

Ta pussitab sind

Esimesed kolm-neli korda võib sellist käitumist veel taluda, aga kui asi hakkab näiteks iganädalaseks muutuma, tasub mõelda, kas teie suhtel on tulevikku. Muidugi võib mees mõelda välja vabandusi stiilis “ma õpin meditsiini ja tahan näha, kas suudan pimesi sind nii pussitada, et ühtegi eluohtlikku punkti ei taba”, aga parem on sellisel mehel oma rada minna lasta.

Talle meeldivad teised mehed

Selliseid mehi, kes hindavad ilusat keha on palju – neil ei ole vahet, kas tegemist on naise või mehega, aga nähes musklis käsi või suuri tisse ohkavad nad tunnustavalt. Samas tuleb jälgida, millal ületab mees lihtsalt tunnustamise piiri.

Ohumärkideks võib olla näiteks see, kui ta Facebookis on eraldi kaust poolpaljaste meeste piltidega. Või kui ta veedab kogu aeg aega poolpaljaste meestega. Või kui sa leiad ta mehega voodist.

Ei maksa loota, et ehk saad sa endale hoopis kaks meest ühe hinnaga. Mine otsi parem mõni heterom variant.

Et siis sellised nõuanded tänases kaunis päevas. Rõhutan veelkord, et kuigi minu toodud punktid võivad tulla mehevalikul üllatusena, soovitan ma nad siiski kõrva taha panna.

Veelkord tutvumislugudest

Kui ma tööl rääkisin enda blogipostitusest ja sellest, kuidas NII paljud mulle enda lahedaid lugusid saatsid, siis nõudis peatoimetaja kohe, et olgu sellest lugu olla. Noh, kuna ülemustega ei vaielda, siis tegin ka.

Kasutasin loomulikult tükikesi ka teie, kallite lugejate, tutvumislugudest ja loodan, et te väga ei pahanda. Kes ajakirjast tuttava loo leiab, siis kirjutage mulle mariannkaasik@gmail.com ja teid ootab väikene üllatus kah. Noh, et ma täitsa niisama teie eraelu ajakirja ei riputaks või nii :D

Samal ajal kui lugu kujundati, öeldi mulle, et ma saadaks mõne pildi, kus ma Kardoga koos olen. Üks kolleeg nentis, et tema pole kõikide Naistelehes töötatud aastate jooksul veel oma meest nõusse saanud, et too pildile tuleks.

“Minu taktika on see, et ma lihtsalt ei küsi,” naeratasin ma.

Ei küsinud ka. Noor inimene, asi tal nüüd ajakirjas olla, eksole. Eile mainisin talle, et näed, selline asi ilmus. Ma ei tea, kas ta kuulis üldse, mängis teine telefoniga nagu väike poiss. Siiani pole etteheiteid tulnud.

 

Kuidas suhtesse vürtsi tuua?

Anonüümne lugeja tundis muret minu ja Kardo jahtuva suhte üle ja andis mulle suurepärase lingi: http://www.hoochymail.com, kus saad endast ja oma mehest vorpida nii seksika loo, et tuleb hoida ennast kümne küünega kontorilaua taga kinni, et mitte toolilt maha libiseda.

Leht küsib sinu ja peika nimesid, tunnuseid ja selliseid asju nagu lemmiktoit jne. Ma muidugi ei taibanud, et ma võiks need inglise keeles panna, aga noh, mis seal ikka. Ühesõnaga täidad selle ära, paned enda ja peika meili ja siis ta saadab teile mõlemale hirmseksika loo.

Peab tunnistama, et ei ole mina kirjalikult seksikas inimene. Ma ei ole kunagi isegi sextinud! Nii et kui lehekülg küsis mu seksikaimat riideeset, siis pidin vastama ausalt, et mu poole kõhuni trussikud. Sest mul POLE MUID TRUSSIKUID!

Näitan teile siis klipikesi oma seksikast loost:

Putting some rock on the stereo, Mariann began dealing with the more mundane issues, like checking the mail, feeding the cat, getting dinner started. Mariann was in the mood for sai ja seemned, but figured tonight she’d go with Kardo’s favorite, KANA. 

 I guess I could greet Kardo wearing my kõhuni trussikud, she thought. Or maybe something that really shows off my legs. But finally Mariann decided that would just give away the hot surprise she had planned for later. 

Again, Mariann had to smile inside – if Kardo thinks he’s had a hard day, just wait ‘til he sees what kind of “hard” night it’s going to be. 

Rasedusest, üldiselt

Ma mõtlesin, et tegelikult pole ma üsna kaua kirjeldanud, et mis siin rasedusmaailmas siis praegu toimub, peale igavese rabelemise. Aga enne meenutaksin ma hoopis möödunud rasedust, et endal ka kunagi hea vaadata oleks.

1. kuu (1-8 ndl) – Seda ma eriti ei mäleta, sest ma enamuse sellest kuust isegi ei teadnud, et ma rase olen. Tegelikult meenus mulle selline asi, et ma tööl kunagi kurtsin, et suus on imelik metalli maitse. Hiljem googeldasin ja selgus, et see on üks raseduse esimesi tunnusmärke.

2. kuu (9-12 ndl) – Kõige kohutavam aeg vist. Ma olin nii segaduses ja paanikas ja ühtlasi hakkas mul VÄGA paha olla. Lisame siis sellele minu hingelise ebastabiilsuse ja siis ma jõudsingi punkti, kus ma VIHKASIN Kardot niii kohutavalt, kui üldse saab kedagi vihata. Ma pole enam kindel, miks, sest iga kord kui keegi seda küsis, läksin nii närvi ja vihkasin küsijat kah pealekauba. Ma arvasin küll, et mulle on rasedushullus peale tulnud ja proovisin jälle googlist abi leida. Otsisin “rasedushullus” ja lootsin, et see on reaalne asi ja asi pole otseselt minus ega Kardos. Aga näed, ei leidnud ma siis sittagi. Loodan, et nüüd keegi, kellel hetkel sama mure on, saab siit mingitki lohutust.

See tõepoolest läheb üle, ei sa ei ole enda meest lõplikult vihkama hakanud ja sa ei märka ta kõiki vigu esimest korda elus. See kõik lihtsalt… vaibub :D Aga enne tuleb see vast lihtsalt üle elada, kui annab. Või siis oli asi ainult minus ja teised elavad selle teise kuu õnnelikult üle, kes teab.

Tissid olid mul ka üsna valusad ja nagu öeldud, süda paha, aga muud vist eriti midagi ei olnud?

3. kuu (13-16 ndl) – Hingeliselt rahunesin maha ja ootasin täiega, et südamepaha ka üle läheks. Ei läinud. Pidevalt oli uni ja nälg ja süda paha ja üldse, vinguda andis küll, nagu ma blogis ka kirjutasin. Ma mäletan, et ma kartsin seda, et minus ei tule iial ematundeid. Või ei tule nii tugevaid kui teistel. Üldse tahtsin, et kõik oleks TÄPSELT nagu teistel, eriti kui ma mingisuguseid foorumeid vms lugesin. Ühtlasi hakkasin ma juba siis täiega ootama, et ma tema liigutusi ka tundma hakkaks. Ja siis ma ootasin, et mul ikka see PÄRIS kõht ette tuleks.

Süda oli kuidagi rohkem rahul, kui kolm kuud täis sai. Et nüüd on kuidagi PÄRIS!

4. kuu (17-20 ndl) – Mäletan, et nina oli jumala tihti kinni ja selline väike nohu oli konstanselt. Liigutused, mis juba eelmine kuu tunda andsid, läksid tugevamaks ja veel rohkem PÄRIS see värk oli. Siis sai Kardo ka esimest korda läbi kõhu seda imeasja tunda ja üldse nii armas ja cute tundus kõik. Või noh, eks ta oli ka.

Meeleolu oli juba ammu tsill, aina rohkem harjusin selle raseduseteemaga ja aina rohkem sain oma soovi – suurt kõhtu. Ikka tasa ja targu, burks, burksi haaval.

5. kuu (21-24 ndl) – Enam polnud üldse süda paha! Halleluuja ja lõpuks ometi, nii kaua olin oodanud seda. Tissid hakkasid jälle valutama, vahepeal see kadus nagu ära. Nüüd on tissid pmst 2 korvi suuremad ja kaetud üleni siniste veresoontega, niii et ma olen nagu mingi amazonase hiiglasnaine vms.

Laps taob aina rohkem ja intensiivsemalt. Eriti, kui palav on. Või külm on.

6. kuu (24- 28 ndl) – Pikemaid maid kõndida ei anna, st annaks, aga tuleb AEGLASELT võtta ja vahepeal seisma jääda, sest muidu hakkab kõhus pistma. Vahepeal on selline tunne, et mu sisemus ei mahu mu sisse ära. Eriti kui ma olen selili ja üritan ennast kuskile poole pöörata – väga keeruline.

Ma hirmuga mõtlen, et ega see vist enam paremaks minna ei saa, läheb see kõht ka suuremaks ja hakkab aina rohkem ebamugav. Mõnikord ma lausa põrkun kõhuga asjade vastu, sest ma ei saa aru, et ma sinna ära ei mahu :D

Ahja, keegi küsis mu käest, et kas mu jalad ka paiste läinud on. Ma vastasin kohe ei ja hakkasin alles siis mõtlema, et miks siis mu jalad üleni plaastreid täis on. Ehk siis KÕIK jalanõud hõõruvad :D Ehk siis vist on ikka jalad natsa paistes kaa. See tuletab meelde, et peaks jalamassaaži nõudma koheselt!

See ka, et vahepeal on hirmus suured energiapuhangud ja siis lihtsalt kaob energia täielikult, saab ainult lamada ja kudrutada.

Aga muidu on hea olla, peale selle, et mingi neiu mu sees laamendab.