häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime :)

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole :D See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne :D

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli :) Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

Tegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava :D Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.

Nutt ja avalik imetamine

Ühesõnaga lood on nii, et Mari on deemonite poolt vaevatud, või siis ma ise sõnusin oma heiskamisega, et ta nii võrratu on, kõik asjad ära, kes teab. Eile näiteks röökis peenike preili kella kuuest kuni kümneni. Jutti.

Kas te saate aru?! TUNDE!

Ma tean, et paljud lapsevanemad on sellega kokku puutunud, aga minu jaoks oli see esmakordne. Ja see oli jube! Ma proovisin kõike, Kardo proovis kõike, aga ikka ta röökis. Südantlõhestavalt. Muidugi ärkas ta kell 4 ja ei jäänudki enne kümmet enam magama. Mis on natukene ebaloogiline – ta nuttis, sest ta oli väsinud.

Kogu aeg ütlesin talle, et kallis sõber, kui sa väsinud oled, siis pane silmad ja suu kinni ja põõna nagu vana karu keset talve, aga ei. Tema karjus. Ma kaalusin lõpuks järgmiseid lahendusi: hüpata aknast alla, viia laps kiriku ukse taga, panna ennast põlema, torgata ennast kurdiks.

Lõpuks nutsin natukene ja lugesin Spocki, kuni Kardo magamistoas seda lõugamist kuulas.

Siis võtsin toimetamise üle ja jäin ise ka magama, seega ei tea, kuidas ma lapse magama sain.

Täna kartsime sama stsenaariumi kordumist kabuhirmus, seega hüpitasin ma teda pallil, laulsin, õõtsutasin, andsin näppu imeda ja kõike muid imeasju veel, et ta JUMALA EEST ENAM KUNAGI EI NUTAKS NII!

Õnnestus – jäi magama, ei nutnud. Aga näha oli, et ta hinges oleks tahtnud.

Mida meie aga täna veel tegime oli see, et läksime Rimisse, et seal paar pilti teha.  Nimelt otsustain ma osa võtta fotokonkursist, kus promotakse avalikku imetamist. Kuna praeguse esikoha omanik on saanud vaid näkased 156 laiki, siis ma palun teid, kallid lugejad, minge andke mulle laik. Pliis!

SEDA SAAB TEHA SIIN!

Kunagi keegi küsis mu käest, et mida ma sellest avalikust imetamisest arvan. Siis ei arvanud ma eriti midagi, sest Mari paiknes mugavalt mu emakas (kus ta muuseas ei saanud mu peale karjuda) ja ma ei osanud sellest niimoodi mõelda.

Nüüd ma mõtlen nii, et oleks suvi, siis ma vist töllerdaks kogu aeg palja tissiga õues ringi, kui Mari süüa peaks tahtma. Kuna on aga külm ja sügis, siis paratamatult ma seda ei tee. Aga kui vaja oleks, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks seda väga varjama, kui ma juhtun olema avalikus kohas. Näiteks restoranis või kaubanduskeskuses  või poes.

Miks ma peaks?

Kas inimesed pole enne tissi näinud?

Mõned ütlevad, et see on liiga intiimne tegevus, mida teiste ees teha. No tule jumal appi. Teate mis on intiimne tegevus? Avalik urineerimine näiteks. Ometi on meist vist igaüks näinud, kuidas linnas purjus jorsid seinale kusevad. Aga kui tihti te imetavaid emasid näinud olete? Avalikult?

Mina näiteks ei olnudki. Ja ma saan aru miks – neil on ebamugav, sest TEISED vahivad neid nagu ilmaime.

Mul on õnneks suva, kui inimesed mind vahivad. Ma olen tõesti hurmav, saan aru, et tuleb vaadata :))

Ja kui inimesed tohivad tänaval ilma kõõrdpilkuteta kabanossi vitsutada, siis võib minu Mari just seal süüa, kus tal parasjagu nälg tuleb!

Vot tak.

Väike Lenin

Maril on imelik soeng, nagu vanadel meestel. Et eest on kiilakas ja siis pea ümber on juuksed. Ma kutsusin teda rahumeeli vanameheks, aga siis keegi mainis, et see on ju puhta Lenini soeng. Tõsi:

Ja salakaval on see väike preili ka. Alles blogisin, et ei kõlba minuga koos magama jääda, eksole, aga mis siis eile õhtul sai. Röökis nagu ratta peal, kui ma julgesin millimeetri temast eemalduda. Ta röökis nagu keegi piinaks teda roostes noaga ja ma lihtsalt füüsiliselt oleks pidanud ta endale tagasi sisse toppima, et talle VEEL rohkem lähedust anda, kui ma seda eile tegin.

Lõpuks jäi ta muidugi magama, et ärgata öösel kaks korda ja mõlemad korrad niimoodi, et ma pidin vahetama ta mähkmeid, riideid (sest ta oksendas need täis), kussutama teda süles ja lõpuks veel oma näppu ka imeda anda.

Mitte kunagi ei kiida teda enam, muidu saab kohe aru ja hakkab problemaatiliseks :D

Mari, miks vihkad?

Väga imelikul kombel on Mari hakanud vihkama mu lähedust siis, kui ta parasjagu magama tahab minna Näiteks laman voodis ta kõrvale ja paitan teda. Tulemus= hüsteeriliselt röökiv laps. Tõusen siis röökiva lapse kõrvalt püsti – laps jääb vait. Astun toast välja – jääb norsates magama. Ma ei kujuta ette, mida ta suurest rõõmust teeks, kui ma näiteks korterist välja läheks. Korraldaks peo?

Mõnikord on mul jälle see au teda tunde ja tunde süles kiigutada, sest muu prouale ei sobi, aga uus mood paistab olevat mu läheduse vihkamine.

Uneprobleemidele saime natukene lahendust ka. Ma proovisingi ööune varajasemaks tõsta ja panna ta veidi varem magama. Esialgu proovisin jälle seda, et võtsin ta sülle ja laulsin talle laulukesi sellest, kuidas ma ta kiriku ukse taha viin, kui ta kohe jorisemist ei lõpeta, aga see ei aidanud. Ta läks aina vihasemaks ja vihasemaks.

Viisin siis ta pimedasse magamistuppa, panin voodisse ja lahkusin. Laps magas paari minutiga.

What nagu? Miks ta mu lähedust ei taha :(

Katsikud!

Ma soovin, et mu kehas oleks rammu täna pikalt kirjutada meie katsikutest ja näidata, et mis me siis kõik kingituseks saime, aga…Ma ei suuda. 

Ma olen nii läbi, nagu ma oleks öö läbi reivil pidutsenud, aga tegelikult oli nii, et me pidime ärkama kell 9. Tegime siis silmad lahti, aga otsustasime veel tunni põõnata. Ja siis kui ärkasime, siis munesime ka nii kaua, et selleks ajaks kui esimesed külalised jõudsid, olin mina pesemata, oksene, piimane, rääbakil ja söökidest oli valmis absoluutselt mitte midagi :))

Ja inimesi aina tuli ja tuli ja tuli ja mina sahmerdasin ringi ja üritasin teha süüa, külalistega suhelda, koristada, ennast korda panna, last sööta jne. 

 

Varsti kõigest lähemalt, aga selline on siis nüüd meie kingiladu. Ülejäänud korterist pilti ei tee, sest siin oleks nagu suuremat sorti praasnik olnud. St. oligi :D Aga mu kodus pole iial olnud nii palju roosasid kinkekotte, väikseid lapsi ja traumeeritumaid kasse.

Ühtlasi kandis Mari täna esimest korda kleiti, oli ka tagumine aeg :D Loodan, et Eva ei pahanda, et tema ka pildile jäi, aga ise ta ronis pildile :S

kopp nii kohutavalt ees

Ei, mitte lapsest. Hoopis sellest, et viimased kuus päeva on mu parem meelekoht NII RÄMEDALT valutanud ja see läheb iga päev aina hullemaks. Päeva jooksul on umbes tund aega heal juhul kokku, kus ei tahaks endale morfiini silmamunasse süstida ja ma ei saa aru millest see tuleb?!

Parematel hetkedel on tunne, nagu keegi oleks mulle kurikaga vastu pead löönud, halvimatel selline, nagu keegi taoks kurikaga roostes naela mulle pähe.

Ma ei taha mingisuguseid ravimeid ka võtta, kuigi paratsetamooli nagu lubatakse. Ma olen seda paar korda võtnud ka, kohe peale imetamist, siis kui Mari mingi tunde veel jutti magab. Aga no EI LÄHE paremaks. Üritan siis igasuguseid teesid juua, aga reaalsuses aitab ainult see, kui ma Mariga koos magan, sest siis ma ei pea seda põrgupiina tundma.

Reaalselt masendab nii ära. Tahaks ka ju normaalselt olla ja elada ja witnessida Mari kasvamist, aga selle asemel pean pead valutama. KOGU freaking AEG!

Kardo on ka täna terve päeva männikul asjatanud ja ma ei oska nagu kuidagi ollagi. Isegi süüa ei taha, sest nii hirmus valus on. Pesu ka ei taha kuivama panna, sest nii valus on! Teed ei taha keeta, sest nii valus on. Kassidega ei taha mängida, sest nii valus on. Ainult Mari tahan kaissu võtta ja temaga põõnata, sest siis on normaalne. Selle hetkeni, kuni ärkama peab.

Oeh.

alatud valed

Ma eile suure suuga lubasin, et video tuleb ja puha, aga läks hoopis nii:

Koristasin magamistuba ja avastasin, et Mari asju pole MITTE KUSKILE panna! Läksin soov.ee’sse ja leidsin kolme sekundiga kollase kummuti, mis minu meelest oleks ideaalselt sobinud meile magamistuppa. Kuna kuulutusel numbrit polnud, ainult e-mail, siis ilma suuremaid lootusi hellitamata saatsin meili ära.

Poole tunniga oli mul vastus, et tulge aga heaga kummutile järele, see on teie! No siis ma hakkasin autot sebima. Sander, üllas hing, oli nõus jälle sõitma ja nõnda laenasimegi kasuisa autot ja sõitsime kummutijahile.

Samal ajal sai Kardo kõne oma emalt, kes teatas, et ta on haiglasse viidud. Kell oli aga nii palju, et enam külastada ei oleks saanud ja muidugi väitis Lea, et tal pole midagi vaja ja et me ei peaks üldse sinna minema. Oeh. Tõstsime siis kummuti autosse ja läksime poodi. Esiteks ei olnud meil endal kodus midagi süüa ja Kardo emme palus tal poest kassidele süüa osta ja minna Männikule, et sealt mõned tema asjad kokku korjata (kuna härra Juss on seal muidugi tagasi ja ta varastaks need muidu ära :))

Järve Selveris olin ma kohati kindel, et just seal Mari ilmavalgust näeb, sest mul hakkas NII ebameeldiv olla. Isegi mitte niivõrd valus, vaid nii suur pinge oli kõhus, et tule jumal appi. Nõnda ma siis seal ägisesin ja käru najal shoppasin.

Kui me Männikule jõudsime, siis vooris majast välja mingi kamp töllmökke (Jussi sõbrad) kes läksid rakettidega mängima nagu 10-aastastele poistele ikka kohane. Ega me sinna kauaks jäänud ka. Kardo viis kassitoidu ära, võttis ema asjad ja me tulime koju.

Siis ma hakkasin kokkama. Kardo soov oli saada jõulusööki, nõnda tegin ma ahjukartuleid, ahjuliha ja mulgikapsast. Ja kui lõpuks need kokkamised ja söömingud läbi said, oli kell nii palju, et me EI SUUTNUD mingit videot teha.

Ja täna kui ma ärkasin, siis ma hakkasin kummuteid sättima ja veel peaks pesu pesema ja tube koristama ja Kardo peab minema Männikule, sest üks huviline tahab saunamajakest vaatama tulla ja ühtlasi peab seal boileriga midagi ette võtma, sest see ei tööta. Ahjaa, naabrid helistasid Kardo emale ja ütlesid, et seal oli öösel räme läbu toimunud, seega peaks neid ka natukene paika taguma.

Veel peaks Kardo emmele külla minema ja…ja…ja…ainuke asi, mida ma teha suudan, on lamada ja Kinder Buenot süüa. Ok, tegelikult ma näitan teile oma uut kummutit kah kohe, aga enne ma peaks ennast pesema. Oeh KUI RASKE ON ELADA, KUI MA KOGU AEG NII VÄSINUD OLEN :(

Kaitstud: hommikud

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Appi, keegi elab mu sees!

Nüüd on pihta hakanud selline rist ja viletsus, et ilmselgelt ei taha see väike laps mu sees olla ja otsustas rabeleda kuni ta välja lastakse. Eriti agar oma põgenemist planeerima on ta öösiti, takistades mul oma iluund saamast.

Kardo rääkis mulle, kuidas ta ühel ööl ennast pööras ja kuulis, kuidas ma vaevatuna mõmisen. Kuna mul tekki peal ei olnud (ei tea, kas olin ise maha ajanud, või on Kardo tekiröövel) siis ta nägi, kuidas mu kõht imevigureid tegi, Pole ime, et ma mõmisesin, kui tulnukad mu kõhu kaudu ennast välja kaevata üritavad, eksole.

Eile õhtul avastasin ma, et ma ei saa külje peal magada, sest siis pidas see väike neiu vajalikuks mind millegagi (käte-jalgade-pea-haamriga) selle külje peale peksta, millel ma laman. Seega pidin olema ainult selili ja siis oli ka selline tunne, nagu ma oleks kuskil tulnukafilmis, sest kõht lihtsalt elas oma elu.

Täna hommikul olen ma nii toredalt varajane, sest Kardo siblis siin ringi enne tööle minekut ja kohe, kui ma silmad avasin, hälisesin ma vaikselt: “Appi, keegi elab mu sees!”. Jälle käis seal suuremat sorti koeravõitlus. Või lapse liigutused, kes teab.

Igatahes tundub mulle, et laps on siiski pärinud Kardo hiiglaslikkuse geenid ja minu pistiitamise geenid ja nüüd saab ta seal sees omaette pihku kihistada, et nõnda palju pulli teeb.

Oled oled naljanina, kallikene, rahune nüüd natuke maha ja maga ka vahelduseks. Ole inimene!

EDIT: Ja siis ma kulutasin arutul hulgal minuteid oma elust selle proffesionaalse ja dramaatilise video tegemiseks. Nagu näha, siis poole video pealt hakkab käsi nii värisema, et pillan telefoni ka maha :D

rasedus on üks hirmus asi

Ma juba sellest võrratust hommikusest südamepahast, mis teinekord hilja õhtuni kestab, juba rääkisin, aga see ei ole veel kõik! Ma ei tea, kui palju huvi pakub selline ving ja hala inimestele, kes ise parasjagu sama sündroomi(rasedus) all ei kannata. Aga noh, neile, kes on raseduspriid – lugege ikka, siis teate, mis “õnn ja rõõm” on laste saamine. Ja need, kes on rasedad, aga mitte millegi üle ei kaeble ja tunnevad ennast sama särtsaka ja energilisena kui noor neid külapeol, siis teate…you lucky freaking basters!

Et siis:

• Süda on pidevalt paha, aga ei ole aru saada, kas actually hakkad oksele või mitte. Mõnikord lihtsalt öögin 20 minta järjest ja suren, mõnikord ribastan glamuurselt. Iga kord kui emb-kumb neist juhtub, siis ma tahaks karjuda: “NOOOOOOO!”, sest ma vihkan seda! Ma olen terve elu oksendamist vihanud. Kunagi väiksena oli mul toidumürgitus ja iga kord kui ma liigutasin, siis ma ka oksendasin. Lõpuks lebasin üle 5 tunni liikumatult lihtsalt sellepärast, et seda vältida. Võin öelda, et lõpmatuseni ma seda edasi lükata ei saanud, aga ma olin valmis kannatama pikalt, enne kui ma sellisel õudusel endaga juhtuda oleks lasknud.  Ühesõnaga – nüüd juhtub seda pea iga päev and I hate it! Halb on see ka selle pärast, et see teeb söömise väga raskeks tegevuseks, sest tundes toidulõhnu, siis ei suuda ma teinekord ära otsustada, kas see ajab mind oksele või ma tahan seda täiega süüa. Mõned lõhnad tekitavad mõlema soovi korraga, siis on keeruline. 
• Tissid. Nad on mul armetust B-korvist juba C-ni jõudnud, aga sellega kaasneb ka tissivalu. Väga random! Kuna ma elan viiendal, siis ma olen harjunud trepist alla jooksma. Nüüd ma saan teha vaid siis, kui ma kahe käega oma tissidest kinni hoian. Muidu ei anna joosta, rapub liiga kõvasti.
• Väsimuse level võrdub mul vist küll mingi keskmise 70-aastasega. Juba kaheksa paiku õhtul tuleb teinekord juba surmauni peale. Ei ole harvad need korrad, kus ma keset lõunat korraks “silma puhkan” ja siis 4h hiljem üles ehmunult üles ärkan: “KUS MA OLEN?” Võiks siis eeldada, et ka hommikuti põõnan täiega, aga ei, loomulikult ärkan ma umbes 8-9 paiku absoluutselt iga jumala päev üles.
• Ärritatuvuse level võrdub mul keskmise kirvemõrtsuka omaga, see on kindel. Ma võin ühel hetkel olla jumala rõõmus ja teisel vedeleda keset köögipõrandat ja raevust nutta: “SEST MA VIHKAN KÕIKI INIMESI MAAILMAS JA KÕIK ON NII LOLLID!”. Sellised kaunid ja tavalised mõtted uitavad mu kaunis peakeses.
• Ma lähen kindlalt megapaksuks. Kuigi esimesel kuul võtsin ma oma lõpututest söömahullustest hoopis alla, siis seekord kiitis arst mind, et ma kuu ajaga 700 grammi juurde võtsin. Järgmine kuu on see juba 2700 grammi ja üsna pea 23542354263700 grammi. Asi selles, et kui mul paha ei ole, siis ma olen selle üle nii õnnelik, et ma söön kõike, mis tundub hea ja mis mulle silma alla satub. Eriti teemas on kõik magusad asjad, teisel kohal kõik värsked asjad ja kolmandal kõik, mis süüa sünnib. (Praegu enda ette lauale vaadates näen ma kolme väikest limonaadipudelit, ühte scone’si, poolikut banaani, ühte ploomi, poolikut näkileiba ja üht õuna (ja nüüd ma võtsin kirjutamisest pausi, sõin banaani ja näkileiva ära ja valmistun õunasööminguks).( Ok, pidin enne õuna lõpuni sööma, kui jätkata sain.)
• Ma unustan absoluutselt kõik ära. Tööl juba kõik heidavad mu üle nalja, et ma istun seal vaikselt ja omaette, kui äkki röögatan: “Oot, misasja ma tegema pean??”. Või kui peatoimetaja minu käest küsis: “Mariann, mida sa praegu teed?”, sest tahtis uurida, kas mul on aega üks kõne teha, siis ma jäin talle klaasistunud pilguga otsa vaatama: “Tõepoolest, mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen…”.
• Ma tunnen ennast nagu loll. Ma ei tea ju mitte midagi sellest raseduse ja lapsesaamise teemast. Ehk siis iga infokild shokeerib mind. “Mis mõttes ei olegi laps üleni platsenta sees, nagu kotis? Kas see ei käigi nii??”. “Mis tähendab, et platsenta on tagaseinas? Aga eesseinas?”. Samuti painavad mind küsimused, et mis ma endale koju ostma peaks ja kas pistikutesse tuleb panna katted, et väikelaps ennast koheselt ära ei tapaks elektriga ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas tõesti lutid on nii kahjulikud ja halvad, kui naised saunas räägivad? MILJONID küsimused mu peas. Ja see on…pingeline.

Ühesõnaga, ma lõpetan selle halamise ja jätkan söömisega. “Kahe käega süüa on ikka parem kui ühe käega” – raseda vanasõna.